Hiiu elu
Kolmapäeva õhtul kell pool kümme Hiiu aedlinnaku vaikelus. Kui välja arvata paar koeraga jalutajat ja mõned üksikud majasügavustesse kaduvad hilised kojujõudjad, siis kandsid piirkonnas elumärki veel mõned kümned kontrollpunkte tarbivad otsmikulampidega tegelased. Ilmselt oleks noil lumehangede sulaveest kiilasjääga kaetud tänavatel või pimedates parkmetsades sel kellaajal muud aktiivset elutegevust oodata, veidi naivistlik.
Näib, et innukam liikumine on piirkonnas viimati aset leidnud enne II maailmasõda, enne kui asum oma tasasesse ja tardunud elurajooni ja tervendavasse sanatooriumi ilmesse lõplikult suundus.
Toda, et ala on oma nime saanud sellest, et 1886. aastal paika asunud hiidlased oma maja väravasse kinnitasid sildi Hioküla, mis hiljem Hiiuks mugandus, on naljakas teada. Ning toda, et 1925 kavandati Nõmme linna keskust Hiiu ja Vabaduse puiestee risti, millest ka see Tähe, Pargi ja Kaare tänava kontsentriline paigutus, on huvitav teada. Või seda, et Jannseni puiestikus (punktide 8-9-10-11 juures) paikneb järjekordne Peeter Suure merekindluses olev suurtüki alus, on kummaline teada. Kõik märgilised objektid nagu koolid, tenniseklubi, kalmistu, kirikud, staadion, majade veega varustamine, Tallinna I Lastehaigla, Tiisikuse Vastu Võitlemise Seltsi sanatoorium on valminud I vabariigi ajal. Vaid Onkoloogia ja Nahahaiguste Haigla on lisandunud 60ndatel.
Ühesõnaga selles jäises ja pimedas linnavaikuses, mida rikkus vaid Vabaka magistraalilt kostuv kohatine automühin, uitasin nagu mul pimedas kombeks on, kaotades ajuti ümbruskonna taju. Ehk umbes täpselt nii nagu Jan Kausi "Koju" tegelane Andres: "Ta ei tajunud enam seda osa ruumist, mida ta otseselt ei näinud". Mul ei ole selleks isegi mingeid hääli vaja, et ma pimeduses liikudes kulgeksin kui tunnelis, millest ma ei tea, kuhu see täpselt viib. Jõuan siis üllatunult mingisse paika pärale, mis pole ilmselgelt see kuhu tahtsin jõuda ja alustan kaardi abil otsast kogu ümbruskonna kokku panemist. Aga lõpuks ma jõuan kohale. Finishisse. Koju.
* * *
Kui jätkata Kausi teosega, siis "Koju" oli selline ühe õhtu lugemine. Kõvasti hõredam tekst kui näiteks Raua "Rekonstruktrioon", aga las olla. Mis värk kirjutajatel ikka nende kassidega on. Jälle on platsis mingi iseteadlik minitiiger, kes asub seekord surnud mehe kohale ja lugejana püüan lahti dekodeerida, mida see kass tegelikult öelda tahab. Üks ootamatu tegelane, kes mind kihistama ajas on veel: "Saad aru, ma pole oma elus ... nii hulle luupainajaid ka näinud. Miski asi lihtsalt ... tuleb ja läheb." Ilmub platsi sama episoodiliselt kui see kass, ambitsioonikas teiste osaliste tegevusi raamimaks.
Elekter.
* * *
Pääsemaks Tallinna tänavatel uitamisest raamatutes ja orienteerudes, aitavad kirjutajad kaugemalt - Muriel Barbery "Siili elegants" ja Yoko Ogawa "Majapidaja ja professor". On sellepoolest sarnased, et mõlemal puhul on minajutustajaks majapidajad. Majapidajad elu filosoofidena. "Siili elegantsis" sekundeerib majahoidjale 12-aastane varaküps plikatirts. Nii tilgutab Muriel tegelaste suu läbi mõttekeerde: "... äkki oleks lihtsam lastele kohe algusest peale õpetada, et elu on absurdne. See rööviks laspepõlvest mõned toredad hetked, aga see-eest aitaks täiskasvanust peast kõvasti aega kokku hoida... "; "Pikaajaliste kannatuste nautimise koha pealt suudabki kristlusega konkureerida vist ainult psühhoanalüüs."; või mõttekäigud teerituaali, kirjutamise, jaapani liuguste, muusika mõjust päevale tooni andmisest ja paljudest muudest elu pisiasjadest, on lummavalt nauditavad.
Yoko majapidaja targutab vähem, aga konstruktsioon, kuidas kuiv numbrite matemaatika vastu elu seatakse, on köitev "1 - 1 = 0. Kas pole ilus?""; "... siis saame tegelase suhted kirja panna järgmiselt:
e(professor)
(majapidaja)i(Ruutjuur).", kus Ruutjuur = majapidaja poeg. Kuidas selleni jõuda, aitab veidi selgitada tõlkija Margit Juurikas. Ja isegi kui matemaatika võib tunduda hirmuäratav, siis Yoko kirjutab selle teadusharu pehmeks ja leebeks, eluliseks. Täiesti veidral viisil.
* * *
Kui kahes eelmises mainitud teoses läheb esimestest lehekülgedest tihedaks sõnadega tulistamiseks ja mõttelaamad ujutavad kiirelt üle, siis Roy Strideri "Mongoolia memuaarides" ei olda veel 70. leheküljel Chinngis Khaani lennujaama passikontrollist läbi pääsetud, kuigi kohe hakati minema. Kahe tiibeti mastifiga sinna ja tagasi rändamise lugu kullaotsijate leidmiseks liigub läbi sekelduste ometi rahulikult nagu jõgi tasase vooluga sängis, millel üle kallaste ajamiseks vajadus puudub, vahel uuristatakse mõni otsetee. Ometi vahid silmad pärani kaldaid ja hämmeldud nähtust ja kuuldust. "Seega ... Mida meie oma maailmaga siin nüüd õige peale hakkame?", rõhutaksin sõna nüüd.
Umbes samal kiirusel voolab tekst Berit Renseri ja Terje Toomistu "Seitse maailma" tükis. Silmad lähevad aga veel rohkem pärani. Kaldad kisuvad kaugemale ja lõpuks jõutakse täiesti segase deltaga suudmealale. Kui Roy raamatus tuleb nuusutada maailma natuke koera moodi, kus terav haistmine seletab kõik, siis tüdrukute loos oled lõpuks sellise laksu alla, et päris hästi ei saa enam aru, kuhu poole paat tüürib, mis pidi tüürib ja kas ise loksud rohkem paadi taga kiiluvees või leidub siiski mõni selgem hetk ahtris oksendades.
* * *
Vahel ma satun aga lihtsalt olustikust õnge "põnev intriig saab alguse Jeruusalemma Armeenia kirikus". "Osirise labürint" oli küll kahe õhtu raamat, silme ees vilkasisd millegipärast steenid "Takso 4"st, Indiana Jonesi jahmerdamistest, Da Vinci koodist ja muust säherdusest omamoodi klassikast. Kuigi dekoratsioonid ei olnudki nii halvad ja sisse jooksis mitmeidki värvikaid nüansse araabia-juudi teemadest.
Näib, et innukam liikumine on piirkonnas viimati aset leidnud enne II maailmasõda, enne kui asum oma tasasesse ja tardunud elurajooni ja tervendavasse sanatooriumi ilmesse lõplikult suundus.
Toda, et ala on oma nime saanud sellest, et 1886. aastal paika asunud hiidlased oma maja väravasse kinnitasid sildi Hioküla, mis hiljem Hiiuks mugandus, on naljakas teada. Ning toda, et 1925 kavandati Nõmme linna keskust Hiiu ja Vabaduse puiestee risti, millest ka see Tähe, Pargi ja Kaare tänava kontsentriline paigutus, on huvitav teada. Või seda, et Jannseni puiestikus (punktide 8-9-10-11 juures) paikneb järjekordne Peeter Suure merekindluses olev suurtüki alus, on kummaline teada. Kõik märgilised objektid nagu koolid, tenniseklubi, kalmistu, kirikud, staadion, majade veega varustamine, Tallinna I Lastehaigla, Tiisikuse Vastu Võitlemise Seltsi sanatoorium on valminud I vabariigi ajal. Vaid Onkoloogia ja Nahahaiguste Haigla on lisandunud 60ndatel.
Ühesõnaga selles jäises ja pimedas linnavaikuses, mida rikkus vaid Vabaka magistraalilt kostuv kohatine automühin, uitasin nagu mul pimedas kombeks on, kaotades ajuti ümbruskonna taju. Ehk umbes täpselt nii nagu Jan Kausi "Koju" tegelane Andres: "Ta ei tajunud enam seda osa ruumist, mida ta otseselt ei näinud". Mul ei ole selleks isegi mingeid hääli vaja, et ma pimeduses liikudes kulgeksin kui tunnelis, millest ma ei tea, kuhu see täpselt viib. Jõuan siis üllatunult mingisse paika pärale, mis pole ilmselgelt see kuhu tahtsin jõuda ja alustan kaardi abil otsast kogu ümbruskonna kokku panemist. Aga lõpuks ma jõuan kohale. Finishisse. Koju.
* * *
Kui jätkata Kausi teosega, siis "Koju" oli selline ühe õhtu lugemine. Kõvasti hõredam tekst kui näiteks Raua "Rekonstruktrioon", aga las olla. Mis värk kirjutajatel ikka nende kassidega on. Jälle on platsis mingi iseteadlik minitiiger, kes asub seekord surnud mehe kohale ja lugejana püüan lahti dekodeerida, mida see kass tegelikult öelda tahab. Üks ootamatu tegelane, kes mind kihistama ajas on veel: "Saad aru, ma pole oma elus ... nii hulle luupainajaid ka näinud. Miski asi lihtsalt ... tuleb ja läheb." Ilmub platsi sama episoodiliselt kui see kass, ambitsioonikas teiste osaliste tegevusi raamimaks.
Elekter.
* * *
Pääsemaks Tallinna tänavatel uitamisest raamatutes ja orienteerudes, aitavad kirjutajad kaugemalt - Muriel Barbery "Siili elegants" ja Yoko Ogawa "Majapidaja ja professor". On sellepoolest sarnased, et mõlemal puhul on minajutustajaks majapidajad. Majapidajad elu filosoofidena. "Siili elegantsis" sekundeerib majahoidjale 12-aastane varaküps plikatirts. Nii tilgutab Muriel tegelaste suu läbi mõttekeerde: "... äkki oleks lihtsam lastele kohe algusest peale õpetada, et elu on absurdne. See rööviks laspepõlvest mõned toredad hetked, aga see-eest aitaks täiskasvanust peast kõvasti aega kokku hoida... "; "Pikaajaliste kannatuste nautimise koha pealt suudabki kristlusega konkureerida vist ainult psühhoanalüüs."; või mõttekäigud teerituaali, kirjutamise, jaapani liuguste, muusika mõjust päevale tooni andmisest ja paljudest muudest elu pisiasjadest, on lummavalt nauditavad.
Yoko majapidaja targutab vähem, aga konstruktsioon, kuidas kuiv numbrite matemaatika vastu elu seatakse, on köitev "1 - 1 = 0. Kas pole ilus?""; "... siis saame tegelase suhted kirja panna järgmiselt:
e(professor)
(majapidaja)i(Ruutjuur).", kus Ruutjuur = majapidaja poeg. Kuidas selleni jõuda, aitab veidi selgitada tõlkija Margit Juurikas. Ja isegi kui matemaatika võib tunduda hirmuäratav, siis Yoko kirjutab selle teadusharu pehmeks ja leebeks, eluliseks. Täiesti veidral viisil. * * *
Kui kahes eelmises mainitud teoses läheb esimestest lehekülgedest tihedaks sõnadega tulistamiseks ja mõttelaamad ujutavad kiirelt üle, siis Roy Strideri "Mongoolia memuaarides" ei olda veel 70. leheküljel Chinngis Khaani lennujaama passikontrollist läbi pääsetud, kuigi kohe hakati minema. Kahe tiibeti mastifiga sinna ja tagasi rändamise lugu kullaotsijate leidmiseks liigub läbi sekelduste ometi rahulikult nagu jõgi tasase vooluga sängis, millel üle kallaste ajamiseks vajadus puudub, vahel uuristatakse mõni otsetee. Ometi vahid silmad pärani kaldaid ja hämmeldud nähtust ja kuuldust. "Seega ... Mida meie oma maailmaga siin nüüd õige peale hakkame?", rõhutaksin sõna nüüd.
Umbes samal kiirusel voolab tekst Berit Renseri ja Terje Toomistu "Seitse maailma" tükis. Silmad lähevad aga veel rohkem pärani. Kaldad kisuvad kaugemale ja lõpuks jõutakse täiesti segase deltaga suudmealale. Kui Roy raamatus tuleb nuusutada maailma natuke koera moodi, kus terav haistmine seletab kõik, siis tüdrukute loos oled lõpuks sellise laksu alla, et päris hästi ei saa enam aru, kuhu poole paat tüürib, mis pidi tüürib ja kas ise loksud rohkem paadi taga kiiluvees või leidub siiski mõni selgem hetk ahtris oksendades.
* * *
Vahel ma satun aga lihtsalt olustikust õnge "põnev intriig saab alguse Jeruusalemma Armeenia kirikus". "Osirise labürint" oli küll kahe õhtu raamat, silme ees vilkasisd millegipärast steenid "Takso 4"st, Indiana Jonesi jahmerdamistest, Da Vinci koodist ja muust säherdusest omamoodi klassikast. Kuigi dekoratsioonid ei olnudki nii halvad ja sisse jooksis mitmeidki värvikaid nüansse araabia-juudi teemadest.
Comments