Vargamäed ja teised pesad
Lauanurgale on kogunenud jälle mõned punaste rõnagastega A4'd.
Eile olin Kõrvemaal, Vargamägede oosil. Otsides neid punkte, mis olid kohtades. Väga konkreetsetes ja väga täpset orienteerumist nõudvates. Kriipiv mahalangenud kuuserisu vaheldumas mõnusate männikute ja rabaservadega. Mustikad, maasikad ja murakad. Väga nauditav rada. Füüsiline.
Tõsi neid konkreetseid kohti ma alati just kõige paremini ei tabanud, aga ülemääraseid lamedushetki ka väga palju ei tekkinud. Algus läks rabedalt, kuniks neljandasse (56-53) tekkis täielik kohanemine. Kõige keerukamaks osutus 11(45) risu seest tabamine ning 16(71) oleks peamurdmist valmistanud kui kuusekardinate tagant august poleks välja hüpanud Merike ja Maris.
Tähelepanu väärib töökaaslase saavutus, kes neljandat korda metsas, 21B raja ilma kompassita tulemuslikult läbida suutis. Ise olen küll sellises metsas nii kompassi külge kleepunud, et eksiks vist esimeses kuusepuntras totaalselt ära.
Neljapäeval olin Ihasalus. Mõnus mets, kui keegi oleks eemaldanud need kohutavad sääsed.
Soises vett täis raiesmikul, kus ma kohe 9(43) punkti üles ei leidnud, pidin hulluma ja vaat et üldse kabuplaginal amokki suunas x jooksma. Enneolematu pilv sööstis neid vereõgardeid kallale, kui korraks seisma tihkasin jääda. Ilge pissihäda oli ka veel piinamas, aga põõsasse pugemine ei tulnud kõne alla. Täiesti mannetu olukord. Jäta siis enda nii räbala oleku ja mõttetute sääskede pärast asi veel kaks punkti enne lõppu pooleli. Kõigele lisaks ei suutnud ma kaardiga veheldes sealt loomasõime välja lugeda ja pidasin toda ehitist eemalt mingiks putkavareks. Segadus ja kannatused aina süvenesid. Lõpuks saabusid kuskilt mingid mehed. Metsas nad ikka vahest saabuvad eitea kust. Ja siirdusid muidugi otse punkti ja veel enesekindlamalt sealt välja. Siis jäi ainult söösta koha suunas, kus meeste veid kõhklev samm väga enesekindlaks muutus ja edasi rabistasin nagu emapõder, lihtsalt et saaks minema.
Finishis ei olnud Triinaga ka mahti rohkem kui kolm sõna, stiilis oh-oh-oh, pajatada.
Ütleme nii, et enne metsa minekut ei pruugiks kontoris arbuusiga liialdada.
* * *
Aga muidu - mis linn see on.
Siit ei saa põgeneda ei joostes, jalgratta, auto ega ühistranspordiga.
Autoteed on kas auke täis või üleskaevatud ja kui nad seda ei ole, siis BUS radu täis joonitud. Ühistransport kui teda on, on tipptunnil kohati nii täis tuubitud, et võid suguhaiguse saada ning BUS radadel tolgendavad jalus nördinud juhtidega autod. Jalgrattateed lõppevad laternaposti all eikuskil või on lihtsalt eluohtlikud ning kõnniteid ei ole või nendel sõidavad jalgratturid.
Peaks paadi muretsema võibolla, aga tollega on ka sant Mustamäele tööle saada - Löwenruh tiigil vist ei ole Russalkaga veeühendust.
üleeelmise korra skännimata kaart:
Eile olin Kõrvemaal, Vargamägede oosil. Otsides neid punkte, mis olid kohtades. Väga konkreetsetes ja väga täpset orienteerumist nõudvates. Kriipiv mahalangenud kuuserisu vaheldumas mõnusate männikute ja rabaservadega. Mustikad, maasikad ja murakad. Väga nauditav rada. Füüsiline.
Tõsi neid konkreetseid kohti ma alati just kõige paremini ei tabanud, aga ülemääraseid lamedushetki ka väga palju ei tekkinud. Algus läks rabedalt, kuniks neljandasse (56-53) tekkis täielik kohanemine. Kõige keerukamaks osutus 11(45) risu seest tabamine ning 16(71) oleks peamurdmist valmistanud kui kuusekardinate tagant august poleks välja hüpanud Merike ja Maris.
Tähelepanu väärib töökaaslase saavutus, kes neljandat korda metsas, 21B raja ilma kompassita tulemuslikult läbida suutis. Ise olen küll sellises metsas nii kompassi külge kleepunud, et eksiks vist esimeses kuusepuntras totaalselt ära.
Neljapäeval olin Ihasalus. Mõnus mets, kui keegi oleks eemaldanud need kohutavad sääsed.
Soises vett täis raiesmikul, kus ma kohe 9(43) punkti üles ei leidnud, pidin hulluma ja vaat et üldse kabuplaginal amokki suunas x jooksma. Enneolematu pilv sööstis neid vereõgardeid kallale, kui korraks seisma tihkasin jääda. Ilge pissihäda oli ka veel piinamas, aga põõsasse pugemine ei tulnud kõne alla. Täiesti mannetu olukord. Jäta siis enda nii räbala oleku ja mõttetute sääskede pärast asi veel kaks punkti enne lõppu pooleli. Kõigele lisaks ei suutnud ma kaardiga veheldes sealt loomasõime välja lugeda ja pidasin toda ehitist eemalt mingiks putkavareks. Segadus ja kannatused aina süvenesid. Lõpuks saabusid kuskilt mingid mehed. Metsas nad ikka vahest saabuvad eitea kust. Ja siirdusid muidugi otse punkti ja veel enesekindlamalt sealt välja. Siis jäi ainult söösta koha suunas, kus meeste veid kõhklev samm väga enesekindlaks muutus ja edasi rabistasin nagu emapõder, lihtsalt et saaks minema.
Finishis ei olnud Triinaga ka mahti rohkem kui kolm sõna, stiilis oh-oh-oh, pajatada.
Ütleme nii, et enne metsa minekut ei pruugiks kontoris arbuusiga liialdada.
* * *
Aga muidu - mis linn see on.
Siit ei saa põgeneda ei joostes, jalgratta, auto ega ühistranspordiga.
Autoteed on kas auke täis või üleskaevatud ja kui nad seda ei ole, siis BUS radu täis joonitud. Ühistransport kui teda on, on tipptunnil kohati nii täis tuubitud, et võid suguhaiguse saada ning BUS radadel tolgendavad jalus nördinud juhtidega autod. Jalgrattateed lõppevad laternaposti all eikuskil või on lihtsalt eluohtlikud ning kõnniteid ei ole või nendel sõidavad jalgratturid.
Peaks paadi muretsema võibolla, aga tollega on ka sant Mustamäele tööle saada - Löwenruh tiigil vist ei ole Russalkaga veeühendust.
üleeelmise korra skännimata kaart:
Comments