Üks sprint ja kaks päevakut

Tänavune suvi ei ole torulukksepa tarvis piisavalt vahendeid leidnud. Nii kõik tilgub. Vahel on ilm nii jube, et isegi tööl olles on valus. Puhkusest rääkimata.

Vääna-Jõesuu teisipäevak

Kummalisel kombel ei olnud täna eriti sääski. Oli suuri mustikaid ja vihmaveest üleujutatud teeradasid, kus halvemal juhul võis põlvini sumada, aga nagu mõned mehed finishis demosid, siis võis sattuda ka rinnuni veega täidetud tühemikesse.

Rajameister jooksutas alguses pikkade etappidega, et siis reljeefipesades hoog maha keerata ja lasi juba korduvalt külastatud tuttavate tipukeste vahel keerutada. Ikka ei ole veel kõik sealsed lohud peas. Ütlemata lummav mustikamaastik koos imekaunite päikseloojangu vaadetega hakkab orienteerumislikus mõttes ometi veidi kulunuks muutuma.

Aga nagu kaks meest pärast autos riietudes nentisid, siis rada oli jälle tähistamata ja puud koristamata, millest iseenesest ju piisab, et väike o-koormus kätte saada.

Mustla-Nõmme neljapäevak

Kummalisel kombel ei olnud seal eriti sääski. Oli hulgakesi metsmaasikaid, mustikaid ja isegi vaarikaid ja vihmavett täis rabaala juba esimesel etapil.

Rajameister raputas o-kodanikke muudkui mööda kribu reljeefi ja lasi joosta üle karjääri. Võis ka ümber, aga valisin otsetee üle kõrge kännuvalli, mille otsas turnides pidi vaatama, et koos mõne kännujurakaga sealt alla ei saja, sest peale selle, et kännu alla on valus jääda, vohas all nõgesevõsa. Sellest ehutavast elamusest pääsenuna teisel pool kruusakaevanduse servast üles metsa ronides ei jaganud ma enam päris hästi, millisest lohust tasub seitsmendat punkti (51) otsida.

Aga nagu kõik tuttavad naised pärast autos riietudes nentisid, siis rada ja maastik oli pikemat linnast väljasõitu väärt, et tõhus o-koormus kätte saada ning mõned nentisid, et küll on hea, saab nädalavahetusel risu vahelt siledale maale jooksma.

Rapla sprint

Kummalisel kombel ei olnud seal üldse mingeid sääski. Oli pühapäevane elumajade lahtistest akendest voogav pannkoogiküpsetamise lõhn. Oli vaateid Rapla linna hunnitule arhitektuurile ja tagahoovidele.

Rajameister ei sundinud nuppu just pooleks nikastama, aga esialgu väga jooksukesksena tundunud rada osutus hilisemal uurimisel siiski palju erinevaid teevalikuid pakkuvaks. Nii näib olevat mitmeidki etappe, kus teevaliku läbi sekundid surid, aga taipamine tuli alles pärast raja läbimist.

Aga nagu kõik võivad nentida, siis sprindiraja mõte ongi teha kiireid liigutusi aju ja jalgadega. 

Head rajad lõpkus kõik. Ja ilm. Mitte üks tilk.