Hispaania päästmine
Pikasaare mäed ehk Läsna tagune mets on o-harjutuste tegemiseks ütlemata sümpaatne koht, isegi siis kui sinna pikalt sõitma peab. Vahel on töönädala teiseks pooleks pea juba nii pulki täis, et vaid punased rõngad päästavad, õigemini tunnike metsas aitab endiselt peapulkadest lahti saada.
Mets on seal selline, et ükskõik, mis pidi rada maha pandud on, ikka on huvitav. Seekord selline mõnus päevakulise oma, mitte liiga keerukas, pakkudes siiski ka mitmeid tõsisemaid lõike. Treenimisest WRE-radadel näikse tulemuslikkusele väike mõju olevat. Aga võib-olla seekord kaardile kantud tõlgendus maastikust lihtsalt haakus parmini kui tavaliselt. Ja üleüldse, tõsisemad veteranid on eest ära.
Kuni kolmanda punktini kohanesin asenduseks võetud kompassi käitumisega, siis lülitusin ümber rohkem pinnavormide jälgimisele, et üldse kuskile punkti välja jõuda. Soome rogainiks peab ikka investeeringu korralikku kompassi tegema - nii tunnetuslik liikumine ei pruugi seal kõige tõhusam olla. Etapil 8(38)-9(53) tuli ette päris vanu radu, mida kaardil ei tuvastanud ning idee tuvastada sügavroheline põõsastik raiesmikul üheksanda punkti leidmiseks ei olnud eriti toitev, sest kogu lagendik oli suhteliselt roheliseks kasvanud. Ausalt öeldes mingit sadulat sealt sõnajalgade vahelt risu keskelt leida nõudis mõningast fantaasiat, aga kätte see punkt kuidagi kobamisi jooksis.
Kümnenda (46) poole siirdumine tuletas meelde Vooset, aga toda oli vaid mõnisada meetrit kui jälle vabamasse vette, st hõredamasse männikusse pääses. Pika etapi 12(55)st 13(56)sse, silkasin ümber Linajärve ringi vältimaks kahest vallseljakust üles-alla turnimist.
Jaan liikus AL rajal ladusalt kuni 9(39) punkti juures kaardi lõunapoolses roherägas tsüklisse jäi. Vähemalt ei saa ta nüüd imestada, mida ma poolteist tundi Voosel 2,5 kilomeetril tegin. Igatahes tuvastas ta end ühel hetkel otse finišisse suunduvalt teelt ning otsustas pärast pooletunnist üheksandale punktile pihta saamise üritust selleks korraks lõpetada. Teel tuli talle vastu hispaania neiu, kes uuris, kaugel see finiš veel olla võiks. Jaan keeras ta ümber ja tutvustas mõningaid kaardil olevaid tingmärke looduses. Piiga olevat kolmandat korda üleüldse orienteerumas ja oleks tänaseks vist mööda Tapa-Pikassaare vallseljakut juba kuskil karude juures väljas, kui ta sama veendunult lõuna poole siirdumist jätkanud oleks. Või kui Jaan ta õigele teele poleks suunanud. Vähemalt võib ju nii mõelda, et oma raja pooleli jätmisel oli üllas eesmärk päästa Hispaania neidis Eesti karude käest.
Mets on seal selline, et ükskõik, mis pidi rada maha pandud on, ikka on huvitav. Seekord selline mõnus päevakulise oma, mitte liiga keerukas, pakkudes siiski ka mitmeid tõsisemaid lõike. Treenimisest WRE-radadel näikse tulemuslikkusele väike mõju olevat. Aga võib-olla seekord kaardile kantud tõlgendus maastikust lihtsalt haakus parmini kui tavaliselt. Ja üleüldse, tõsisemad veteranid on eest ära.
Kuni kolmanda punktini kohanesin asenduseks võetud kompassi käitumisega, siis lülitusin ümber rohkem pinnavormide jälgimisele, et üldse kuskile punkti välja jõuda. Soome rogainiks peab ikka investeeringu korralikku kompassi tegema - nii tunnetuslik liikumine ei pruugi seal kõige tõhusam olla. Etapil 8(38)-9(53) tuli ette päris vanu radu, mida kaardil ei tuvastanud ning idee tuvastada sügavroheline põõsastik raiesmikul üheksanda punkti leidmiseks ei olnud eriti toitev, sest kogu lagendik oli suhteliselt roheliseks kasvanud. Ausalt öeldes mingit sadulat sealt sõnajalgade vahelt risu keskelt leida nõudis mõningast fantaasiat, aga kätte see punkt kuidagi kobamisi jooksis. Kümnenda (46) poole siirdumine tuletas meelde Vooset, aga toda oli vaid mõnisada meetrit kui jälle vabamasse vette, st hõredamasse männikusse pääses. Pika etapi 12(55)st 13(56)sse, silkasin ümber Linajärve ringi vältimaks kahest vallseljakust üles-alla turnimist.
Jaan liikus AL rajal ladusalt kuni 9(39) punkti juures kaardi lõunapoolses roherägas tsüklisse jäi. Vähemalt ei saa ta nüüd imestada, mida ma poolteist tundi Voosel 2,5 kilomeetril tegin. Igatahes tuvastas ta end ühel hetkel otse finišisse suunduvalt teelt ning otsustas pärast pooletunnist üheksandale punktile pihta saamise üritust selleks korraks lõpetada. Teel tuli talle vastu hispaania neiu, kes uuris, kaugel see finiš veel olla võiks. Jaan keeras ta ümber ja tutvustas mõningaid kaardil olevaid tingmärke looduses. Piiga olevat kolmandat korda üleüldse orienteerumas ja oleks tänaseks vist mööda Tapa-Pikassaare vallseljakut juba kuskil karude juures väljas, kui ta sama veendunult lõuna poole siirdumist jätkanud oleks. Või kui Jaan ta õigele teele poleks suunanud. Vähemalt võib ju nii mõelda, et oma raja pooleli jätmisel oli üllas eesmärk päästa Hispaania neidis Eesti karude käest.
Comments