Tehnopol ööpimeduses
Kolmapäeva õhtul hiilisin päeva tõmmuma poole saabudes Tehnikaülikooli taha. Sinna kus mõned kümned pealampidega tüübid Glehni metsa suunas jooksma pistsid.
Pimedus ikka pärsib. Isegi siis kui läbi hõreda männiku kumavad tehnopoli tuled, jääb samm aeglaseks, et mitte vastu puud joosta või mõnda auku koperdada. Peegelpildis kaarti ei tihanud hoopis võtta, sest tea kuidas kaardil pooled vahetanud maastik pimedas lahenenud oleks. Suutsin tavaliselgi kaardil staadioni endale valepidi ette mõelda ning otsisin kaheksandat punkti jupp aega väljaku teisest servast.
Muidu oli tegelikult mõnus sprindirada - esiotsa siksakitades hämaramas metsatukas ning lõpu poole aina kiirenevas tempos majade vahel. Tõsi, mõni osa majadest oli sootuks maa pealt pühitutud - näiteks TTÜ peahoone kuues korpus.
Iseenesest ma aegajalt ikka kahtlen oma tegevuse mõttekuses kui järjekordselt punaseid rõngaid loendama siirdun. Kuid sellel on veider omadus luua selgus mõtetes, mis muidu tükkidena laiali pudenenud on või sootuks kuskil pilves hajusalt ringi hõljuvad. Mõni lahendamata asi, mis vahel päevi kummitab, saab järsku pärast metsas tuuseldamist ühese ja selge lahenduse. Justkui kasutud ja segased mõtted saavad eest ära tõstetud rõngaste vahelisi etappe lahti harutades. Miski lahtiseletamata fenomen.
* * *
Hakkasin lugema Roy Strideri "Himaalaja jutte" ja sel hetkel kui võetakse suund Helsingist Mumbai suunas, paelus mind mõte: "Lendamine tänapäevaste hiidlennukitega on väga sarnane sattumisega nendesse universumi ussiaukudesse, mida ulmekirjanikud ja kvantteoreetikud nii elavalt on kirjeldanud". Mul on pealambiga pimeduses liikudes alati säherdune sarnane ussiaukudes liikumise tunne - auke ju pole, aga ometi on suurt musta enda ees vaadates ja seda läbides lõpuks kuskile kontrollpunkti jõudnuna tunne nagu oleks leidnud mõne koridori - ussiaugu, mis kohalejõudmist võimaldas.
Aga enne seda võtsin lugeda Viivi Luige ja Hedi Rosma "Ma olen raamatu". Kordamööda siin- ja sealpool maha istudes, jalutades, juteldes, on kogu nende tee jõudmaks Viivi Luige viimase lauseni: "See oli üks hetk enne elu-nimelist seiklust, ja ma ei tea tänini, kas ma olen lugeja või olen ma jõe kohale purdele pandud raamat." üpris see sama, mida sattusin lugema Mario Vargas Llosa "Kirjad noorele romaanikirjanikule" lugemismaterjalist: "/--/ kirjutaja tunneb sisimas, et kirjutamine on parim, mis temaga eales juhtunud on ja juhtuda saab, ning et see tähendab tema jaoks parimat elamise viisi, /--/" Või kui Vargas Llosast mõttearendustest lähtuda, siis kui see paeluss juba korra su sees istub, siis oled sunnitud teda toitma.
Ühesõnaga: seest ussitanuna, ussitan vahel väljas.
Nojah, siuglemiseks on sobiv lugu tänases "Sirbis" - Birk Rohelend "Tuhande näoga mees".
Pimedus ikka pärsib. Isegi siis kui läbi hõreda männiku kumavad tehnopoli tuled, jääb samm aeglaseks, et mitte vastu puud joosta või mõnda auku koperdada. Peegelpildis kaarti ei tihanud hoopis võtta, sest tea kuidas kaardil pooled vahetanud maastik pimedas lahenenud oleks. Suutsin tavaliselgi kaardil staadioni endale valepidi ette mõelda ning otsisin kaheksandat punkti jupp aega väljaku teisest servast. Muidu oli tegelikult mõnus sprindirada - esiotsa siksakitades hämaramas metsatukas ning lõpu poole aina kiirenevas tempos majade vahel. Tõsi, mõni osa majadest oli sootuks maa pealt pühitutud - näiteks TTÜ peahoone kuues korpus.
Iseenesest ma aegajalt ikka kahtlen oma tegevuse mõttekuses kui järjekordselt punaseid rõngaid loendama siirdun. Kuid sellel on veider omadus luua selgus mõtetes, mis muidu tükkidena laiali pudenenud on või sootuks kuskil pilves hajusalt ringi hõljuvad. Mõni lahendamata asi, mis vahel päevi kummitab, saab järsku pärast metsas tuuseldamist ühese ja selge lahenduse. Justkui kasutud ja segased mõtted saavad eest ära tõstetud rõngaste vahelisi etappe lahti harutades. Miski lahtiseletamata fenomen.
* * *
Hakkasin lugema Roy Strideri "Himaalaja jutte" ja sel hetkel kui võetakse suund Helsingist Mumbai suunas, paelus mind mõte: "Lendamine tänapäevaste hiidlennukitega on väga sarnane sattumisega nendesse universumi ussiaukudesse, mida ulmekirjanikud ja kvantteoreetikud nii elavalt on kirjeldanud". Mul on pealambiga pimeduses liikudes alati säherdune sarnane ussiaukudes liikumise tunne - auke ju pole, aga ometi on suurt musta enda ees vaadates ja seda läbides lõpuks kuskile kontrollpunkti jõudnuna tunne nagu oleks leidnud mõne koridori - ussiaugu, mis kohalejõudmist võimaldas.
Aga enne seda võtsin lugeda Viivi Luige ja Hedi Rosma "Ma olen raamatu". Kordamööda siin- ja sealpool maha istudes, jalutades, juteldes, on kogu nende tee jõudmaks Viivi Luige viimase lauseni: "See oli üks hetk enne elu-nimelist seiklust, ja ma ei tea tänini, kas ma olen lugeja või olen ma jõe kohale purdele pandud raamat." üpris see sama, mida sattusin lugema Mario Vargas Llosa "Kirjad noorele romaanikirjanikule" lugemismaterjalist: "/--/ kirjutaja tunneb sisimas, et kirjutamine on parim, mis temaga eales juhtunud on ja juhtuda saab, ning et see tähendab tema jaoks parimat elamise viisi, /--/" Või kui Vargas Llosast mõttearendustest lähtuda, siis kui see paeluss juba korra su sees istub, siis oled sunnitud teda toitma.
Ühesõnaga: seest ussitanuna, ussitan vahel väljas.
Nojah, siuglemiseks on sobiv lugu tänases "Sirbis" - Birk Rohelend "Tuhande näoga mees".
Comments