Paaris, teate,
... oldi pühapäeval suuresti Botaanikaaeda kogunetud.
Päike kuldas sügisest keskpäeva kui tagumise värava juurde mõned paaris ja paaritud orienteerujad ilmusid, et korda mööda või korraga taimede ja põõsaste vahel mõnesid kontrolltähiseid kohata, mida eesaiast sisenenud botaanikahuvilistest paarid mõneti kahtlustavalt seirasid.
Üldises hasardi ja konkurentsi tekitamise huvides moodustasin paari Signega. Tihkasin avavahetuse enda peale võtta. Varasematest aegadest nii mõnedki korrad risti-põiki läbi joostud peenravahed ja põõsatukad suutsid juba teise punkti minnes suunalt eksitada ning nii teisegi teevaliku võiks teraselt üle takseerida. Vaatamata soojale sügisele olid heksanurksed roosipeenrad üpris hõredaks jäänud ning sõnajalgade orus külitasid üksikud röötsakil pteridofüüdid.
Kuid peamiselt nõudsid rajad kiireid jalgu, mida minu küljes ei olnud. Lõppkokkuvõttes oli meie häving esikoha naispaarile köömes kogu emotsiooni eest, mida Kompassi päevakute väikses ja mõnusas osalejate ringis õnnestub üles korjata, sest kui päeva esimeses pooles mõned minu mõttevahetused kodustega mõnevõrra resoluutseteks kippusid minema, siis o-doosi kättesaanuna ei suutnud pisiasjad pärastlõunal mind enam rivist välja lüüa. Meeleolukad seigad taimedega ja kriitilised rajaanalüüsid kaasvõistlejatega lahustasid argipäeva sekeldused.
Uue nädala lõpus on plaani kohaselt võimalus mälu pingutamiseks Kadrioru pargi territooriumil.
* * *
Kiiksime meiegi üle "Raja metsas". Asjanduses on teatavat elegantsi. Võib-olla meelitab masse kohale justkui mingi lapsepõlveunistuse reaalsuseks pööramine - see puude kohal hõljumise tunne. Või viis kui kergelt ja lihtsalt sind maapinnalt üles puuvõrade vahele viiakse. Lummab see kuidas valgete loogetega kalkuleeritud tehiskonstruktsioon vastandub tumedatele ja krobelistele puutüvede ning okste juhuslikkusele.
* * *
Anna Gavalda "Lohutaja" on kirjutatud liiga paksuks, mille tõttu osad tekstilõigud ei hoidnud enam kinni, vaid lasid mõtte täiesti oma radu mööda liikuma, eriti esimeses pooles. Vahel sai tekst siiski Gavaldaliku riukaga uuesti end fookusesse tagasi. "... leppis ta sellega, et sai vähemalt geograafilisestki vaatepunkist oma koha siin maailmas määrata, ..." Võib-olla sellepärast tekibki orienteerumisest rahulolu tunne ja sõltuvus.
"Absoluutselt kõigest saaks imelise jutustuse, ... Absoluutselt kõigest ja iga inimese elust ... Ainult et me ei leia kunagi kedagi, kes meid kuulaks..." Ja ju siis ei jäägi muud kui kohviku nurgalauas istudes oma sõnadele kuulaja välja mõelda, tunda saamata kes on see kuulaja. "Lohutajas" leidis jutustaja oma kuulaja üles, nagu ikka. Ja see teeb selle loo pisut triviaalseks. Vahel on parem jäädagi väljamõeldud kuulaja lumma, aga vähemalt ta on olemas. Vahel on parem väljamõeldud maailm lõhkuda, sest tõeline osutub etemaks.
Päike kuldas sügisest keskpäeva kui tagumise värava juurde mõned paaris ja paaritud orienteerujad ilmusid, et korda mööda või korraga taimede ja põõsaste vahel mõnesid kontrolltähiseid kohata, mida eesaiast sisenenud botaanikahuvilistest paarid mõneti kahtlustavalt seirasid.
Uue nädala lõpus on plaani kohaselt võimalus mälu pingutamiseks Kadrioru pargi territooriumil.
* * *
Kiiksime meiegi üle "Raja metsas". Asjanduses on teatavat elegantsi. Võib-olla meelitab masse kohale justkui mingi lapsepõlveunistuse reaalsuseks pööramine - see puude kohal hõljumise tunne. Või viis kui kergelt ja lihtsalt sind maapinnalt üles puuvõrade vahele viiakse. Lummab see kuidas valgete loogetega kalkuleeritud tehiskonstruktsioon vastandub tumedatele ja krobelistele puutüvede ning okste juhuslikkusele.
* * *
Anna Gavalda "Lohutaja" on kirjutatud liiga paksuks, mille tõttu osad tekstilõigud ei hoidnud enam kinni, vaid lasid mõtte täiesti oma radu mööda liikuma, eriti esimeses pooles. Vahel sai tekst siiski Gavaldaliku riukaga uuesti end fookusesse tagasi. "... leppis ta sellega, et sai vähemalt geograafilisestki vaatepunkist oma koha siin maailmas määrata, ..." Võib-olla sellepärast tekibki orienteerumisest rahulolu tunne ja sõltuvus.
"Absoluutselt kõigest saaks imelise jutustuse, ... Absoluutselt kõigest ja iga inimese elust ... Ainult et me ei leia kunagi kedagi, kes meid kuulaks..." Ja ju siis ei jäägi muud kui kohviku nurgalauas istudes oma sõnadele kuulaja välja mõelda, tunda saamata kes on see kuulaja. "Lohutajas" leidis jutustaja oma kuulaja üles, nagu ikka. Ja see teeb selle loo pisut triviaalseks. Vahel on parem jäädagi väljamõeldud kuulaja lumma, aga vähemalt ta on olemas. Vahel on parem väljamõeldud maailm lõhkuda, sest tõeline osutub etemaks.
Comments