Tuumasõda Kadrioru pargis

Mulle imponeerib Kompassi korraldajate julgus käia kaartidega ringi natuke häbematult. Muie mu suul kestis esimese punktini, kui olin kaardi ämbrist omale pihku nilpsanud. Õnneks oli võimalus kolm esimest punkti segikeeramata pargi osadest leida, et siis plahvatuse epitsentrisse söösta.

Kõike unustamasundiv tuumasõda äsjamöödunud ööl oli olnud lõpplasuks pingutustele eelmisel töökohal ja niimoodi rohkem iseenda sisemusse vaatavana püüdsin leida lahendust, kuidas sektoritest optimaalseimal viisil 19 kontrollpunkti tabada. Kodu oli napilt tsoonist välja jäänud.

Kui kolmas(53) kohustulik suunapunkt oli mu üles paekalda servale tarinud, siis tuvastasin alustuseks kõik ülejäänud kaks punkti(49,39) järsaku pealt, sooviga mitte sinna üles rohkem ronida. Edasi läbisin punktid(38,37,40) Peetri ringi Pillapalu platsi osast. Peetri ringi keskosa segane kraavide võrgustik tammesalus võttis kukalt kratsima ja nii siirdusin arusaadavama osa poole - Kirde tiigi ümbrusesse. Muideks park on taasleidnud rahad, et seal jaapani aeda uuesti rajama hakata. Kaks aastat tagasi jäi masu oludes kõik seisma põhjendusega, et ehitaja ei osanud jaapani aeda õigesti teha. Nüüd pidavat jaapanlaste kontrolli all taas tööks minema. Teemajad ja taimed ja ... mitte just väga kaugel hiinlaste saatkonnast. Sooritasin ümber tiigi punktid 43-44 ja tagasi ülemisele terrassile 36 kaudu, et hakata otsast harutama Peetri ringi läbivat Kadri tee vasakut ja paremat kallast.

Fikseerisin ennast Väikse Hundikuristiku trepistiku juurest algava kraavi järgi ära ja sakitasin trajektoori 42-41-33-50-35-34-32, plaaniga siirduda alumisele terrassile veel allesjäänud punkte rünnata. Paraku ei mäletanud enam 41 punkti külastamist ja tegin sinna uuesti haagi. Kuna lõpetada tuli Musta Luige ehitusplatsi taga 54ga, siis püstitasin kujundi, mille otspunktid läbisid 47-45-46-48. Viimase asukoha aga ajasin segamini - Kadri tee (lõikab Peetri ringi lossitagusest lilleaiast Kadri tänvani)  ja Mere tee (mis viib lossi eest otse Russalkani), mõlemal rajal on kahel pool madal kraav ja nende sarnasus kaardiseibidel oli segadusseajav.

Kandes oma liikumise seibistamata kaardile, siis mmmmmmmm... tundub, et täit selgust ei olnud päeval kella üheks veel saabunud.
Tõsiselt cool o-harjutus. Pargi tundmisest ei olnud suurt rohkemat kasu kui et otsmised punktid sai kaarti vaatamata läbi joosta.

Pargi arendamise generaalplaan näeb aga ette muidki huvitavaid rajatisi - väidevalt on kuju võtmas idee Ülemiste järvest vesi nii juhtida, et see KUMU kõrvalt kaskaadi mööda alla kuni alumise aia kraavide ja basseinideni välja jõuaks. Nii nagu see kunagi oli olnud. Alumise aia puudepadrik on aga endiselt kirvemeeste sihikul. Puud on seal tegelikult tõesti haiged. Kastanite lehed lähevad juba juunis pruuniks.

Ja kolmandaks on mingi kohutav plaan turistibusside liikluskorraldusega, millede voog ähvardatakse ühesuunaliselt mööda Mäekalda tänavat suunata. Talvel nad siia keeru peale kinni jäävad. Või lähevad jälle koos aiaga.

See aeg kui sai vaikselt maltsade, nõgeste ja naatide taha varjanult parginurgas elutseda, näikse lootusetult möödas olevat. Õhtul jooksma minnes kohtab tunni jooksul pea kümmet mõnda teist jooksjat. Tuuline ja vihmane sügisilm ei peleta parki jalutajatest enam inimtühjaks. Tiigiäärses "Pargi" kohvikus on ilusa ilmaga paremad palad juba lõunaks läbi müüdud. Jalutajate seas kohtab aina rohkem ka pärismaalaste keelt.

Isegi laupäevases kõverruumis kohtas kümneid tammetõrude ja kastanite korjajaid. Mõnel oli tõrusid selleks ajaks kolm kilekotitäit kui ma 38 punkti juurde jõudsin. See on 4 enne elu mõtet.  

* * *
Mängime Raideniga autos igavuse peletamiseks jah-ei sõnamängu. Üks mõtleb mingi sõna ja teised hakkavad kas-küsimustega välja selgitama, mis sõna ta mõtles. Kuuese põnni parimad sõnad, mis suurematel on kinnikiilunud - süunipäev, aasta, haisukoll, tühjus. Viimase kohta esines küsimus "Kas lehmad teevad seda?" Vastus oli "Jah".  Kui ma pärast selgitusi küsisin, siis "Lehmad söövad rohu ära ja siis ongi rohust tühjus".

*
Siseminister on küll hirmu ja segadust külvanud ning muidu loba ajanud, aga kui kuulsin uudist küberkeskuse kohta, kus serverid jäävad Prantsusmaale ja peakontor pidavat Eestisse tulema, siis esitasin endale küsimuse - kui ma oleksin terrorist, siis kus ennast õhku laskma asuda - servite või peakorteri juures. Esimes jaoks kulub rohkem lõhkeainet.

*
Loen imetlusega etsi blogist sissekandeid kuidas M50 klassini jõudnute hulgas käib hull rebimine, tirimine ja muidu ohjeldamatu sportimine. Vast see tuleneb sellest, et keegi pajatas üks päev raadios teemal, et pensioni ei olegi tegelikult tulevikus enam üldse vaja - inimesed tänapäeval muudkui töötavad, kuni ... parem siis tõesti surra juba hobide seltsis.