XI TAOK Rogain Teavaskojas
Tõotas tulla imekaunis sügispäev, Taevaskoja ümbruse metsades, teisel oktoobrikuu päeval.
Hommikuse halli udu näris päike peagi läbi ning nii said sajad, et mitte öelda ligi tuhat rogainijat mõõta Teavaskoja, Kiidjärve, Roiupalu, Hatiku, Valgesoo, Ahja jõe ürgoru matkaradade pikkust ning silmitseda selle kandi maastiku mitmekesisust, alustades keskusest Maarjaküla hoovilt.
Ütlemata vahelduvad looduskooslused saime meiegi pea 40km ringi sisse 8 tunni jooksul mahutatud.
Targematena kui varem olime seekord võtnud nõuks keskuse lähedale juba reede õhtuks jõuda, kui et alustada oma laupäevaga öösel viie ajal. Hankisime toa Mammaste Tervisespordi keskusesse koos hommikuse pudruga. Kui ma nüüd kaarti ikka lugeda oskan, siis on tolle paiga spordirajad punkti 34 ümbruses ka rogaini kaardi nurgale sattunud. Maja oli rogainijad täis, mida võis hommikulauas ilmeksimatult ka osade tegelaste möödaliikumisel nende riietest levivast kõdumetsaaroomist tunda :)
Jaanil oli omaette tarkus banaanidega. Neid ei olevat mõistlik neljapäeval ette osta, kui ma just banaanimoosi ei armasta. Küll Tartust reede õhtul saab. No hea küll. Tartu Kaubamaja rõõmustas meid aga hea hinnaga juba vamis tehtud banaanimoosiga. Banaanitaarat ümberladustades üritasime siiski mõned koospüsivamad leida. Kaubamaja hilisõhtused müüjad vaatasid meie tegevust pisut kahtlustavalt, aga lasid külluslikus moosis sumada.
Endiselt on TAOK rogaini üks parimast osast rajale minev seinast-seina seltskond - kilomeetriõgijatest kuni vanaema ja sabarakkudeni, rääkimata karudest, oravatest, hundist, rebastest, sambliku otsijatest, seenelistest, sääsehirmust, primadonnadest, uitajatest, kohtunikest, väledatest meedikutest, inglitest (Vahuri, Charli), Ülgasest ja hiiekoerast, äiadest-ämmadest, jumbudest, kostilistest, kiilakatest, uudistajatest, vandersellidest, nipernaadidest, matkasellidest, võsarändajatest, rännumehest, metsameestest, kulgejatest, luurajatest, lumbikundadest, metsapiigadest ja -mooridest, rajaajajatest, rabakanadest, nilbudest, visadest vanuritest, sandist ja vigasest, vanadest ja väetitest, enesepiinajatest, ukerdajajatest, leemuritest, nohikutest, vihastest lehmadest, turbotigudest ja -parmudest, põdrakärbsest, Klaabust ja tigedast kalast, pesakonnast, Metsatölli sõpradest, suusahulludest, metsavendadest, M-klubist, teadmata kadunutest, gängist, setodest ja naabritest.
Ja see ei ole veel kaugeltki kõik, keda või mida te oma teel rogaini ajal kohata võite. Tundus, et puudu on veel Marx ja Engels ning revolutsioon võinuks alata.
JFF võttis oma tradistioonilise (kui kolm korda seda on) numbri 1 ja asus jõudu ning mõistust katsuma kõigi nende stsenaariumlike tegelaste ning ürgse loodusega. Üks on selline võistkonna number, millega saab kestvalt positiivseid emotsioonie rajal esile kutsuda - näiteks lisab vaieldamatult indu ühest mööda tormamine, sest siis saab ise esimeseks või supisabas saab jutujärje üles võistkonnaga, kus pooled on saabunud Moskvast ja teine pool Peterburist, kuidas meil ikka selline number õnnestus hankida.
Aga ega see tilluraja osalejate number ei tähenda, et sama pärast protokollis enda nime ees võiks kohata. 5km/tunnis käijatena, saavutasime punktide arvu, millega platseeruda keskkohast pisut ettepoole ehk 77 punkti, mis on seekordse ürituse statistilise sageduse tippväärtus. Lootusetu näis vastu saada Zerblattile, kuhu olid kokku sattnud hiljuti maratoni läbinud neli meesjõudu.
Mõni sõna detailsemalt, kuidas meil oma sõjasaagi kogumine korda läks.
Kukeseened jäid saagist välja. Korjasime Jaaniga kahepeale vaid ühe sinika ning mõned tühised varbavillid. Natuke jõhvikaid. Ja mõned punktid.
Rajaplaneerimine ei osutunud väga kergeks. Kõhklusi alumise ja ülemise poole valimise vahel jagus. Suurem viieliste hulk sundis vaatamata lootusele Valgesoos poegadega marjukorjava karuga kohtuda ikkagi ülemise ringi kasuks. Kui kaar paigas, oli üpris selge, et segane soo osa tuleb võtta alguses, pärast on all sõltuvalt sellest, millega me soost väljume aega tagasitee kombineerimiseks.
Alustasime Saesaare paisu piiramisega. Ühtviisi ilus, aga teistviisi veidi mõttetu paisjärv, sest väidetavalt 1953. aastal valminud elektrijaama tarvis hävitati üks Eesti suurim ja kauneim kärestik ning paari aasta pärast jõudis elekter Narvast kohale niikuinii. Punktid 20-32-31-41 tulid paisu äärsetel liivapaljanditel ja järsaku servadel ukerdades.
Edasi ettevalmistus kohtumiseks sooga läbi 30nda, mis oli lihtne sõnajalagade alla mattunud küngas. 43 koos võimaliku vaatetornis turnimisega jätsime juba plaani peal välja. Siirdusime otse 59 suunas, mis ei valmistanud muud raskust kui punktini pääsemiseks tuli jalad esimest korda märjaks teha. Punkti enda saime kätte ilma vigadeta lugedes sihilt samme. Järgmine, 53 oli aga sootuks põnevam. Juba 59 juures sai selgeks, et sinine triibutus on ikka täismärg soo. Ilus, aga külm. Suuna peale 53 tabamine tundus triki. Liikusime liini alla, mis aitas hoida suunda ja esialgu ka jalad kuivad. Samas on liinialune teadagi liinialune võpsik ning tuiasime sealt metsaserva, mis oli esialgu veel kuiv, kuniks korraga viibisime tutt-villpeade koloonias, jalad valdavalt vees. Katsusime tuttpeade vahelt otsemat teed kõrgemasse kohta jõuda, mis oli niipalju äratuntav, et punkti leidmine probleemi ei tekitanud ning natuke sai jalgu veest väljas hoida. Pärast punkti jäime mõttesse, millised on edasiliikumise alternatiivid. Jaan nentis, et alternatiivi ei ole ja ainus tee on nii nagu plaanitud - 50. Pealegi hindas Jaan suunale jäävat raba, kus villpeade asemel asus tihedam madalam männik ning rabasammal, et seal on kuivem. Muideks oligi. Sügavaks tammutud rabasiht oli küll märg, aga etapp oli väljakannatatav.
50 asukoht oli viie punkti vääriline. Tundub, et EMVde külastamine on andnud teatava kogemuse ka täisrohelises kuusepadrikus pinnavorme tajuda ning veidi kõheldes, aga saime ilma ekslemisteta otse punktini. Nina all ja üleval kostus ragistamist, aga kuused olid võtnud nõuks kasvada nii tihedalt, et seal oleks võinud veeta ka pooltunde, punktist mõne meetri kauguselt mööda ragistades.
Järgnevad punktid kaardi idaservast alla 51-42-52-40-54-55 tulid kätte praktiliselt vigadeta, mõnel juhul väikeste kaartega ning ka jalad õnnestus päikselistel radadel kuivemaks kõndida. Metsatüübid mõnusalt vaheldumas ning päike pealelõunaselt soojemais kõrguses. Mõningane arutelu tekkis meil 52st 40sse liikudes, et kuidas õnnestuvad läbirääkimised majaomanikega soovides nende aiatagust läbida, ilma et neil tekiks tahtmine soolapüssi rakendada. Kuid nagu hilisem kohtumine maa- ja majaomanikuga teel punkti 48 näitas, siis pigem oli teeäärde veejoogi võimaluse üles sätitud ning perenaine vaimustus üritusest, kus kodanikud kaheksa tundi muudkui jooksevad. Nentisime, et kõik ei jookse ja kõik ei ole kaheksa tundi, aga tema jaoks jättis rogainijate seltskond ikkagi piisavalt hämmastava mulje.
48, mis oli meie jaoks esimene punkt teiselpool raudteed, oli see koht, mille võtmise järel tuli oma algset plaani selgelt õgvendama hakata. Plaanitud kaar 33-45-57-56 ning siis kuskilt ülesse, tuli nüüd lühemaks ja konkreetsemaks joonistada. Liikusime 49-sse, 33 ümbrus tundus mõõdukalt rõve, et see sulistamine vahele jätta. Tundub, et see oli õige otsus, vähemalt Risto oli Zerblattiga seal mulistamise ja mitte klappiva kaardiga kõvasti aega kulutanud.
Vaadates 49 lahkudes kaarti näis resultatiivseim viis allesjäänud pooleteisttunni jaoks külastada veel 44 ja 56 ning siis tagasi. Mingi hetk oli veel lootus tagasi lääne poolt Hatiku oja üles tulla sooviga noppida 46 ja mõned kahelised, aga väga head kindlat tagasiteed välja ei joonistunud ning selle asemel sai otse Taevaskoja teeristi tagasi kapatud ning selleks, et jõuda läbi praktiliselt teeäärde jäävast 21st lõiguti ka jooksusammu praktiseerida. Tee 21sse Ahja jõeni ulatuva sälgu põhjas oli ütlemata hunnitu. Ning pääsedes tagasi põldude ja majade vahele kaskedelt peegelduva päikse kätte, võis vaid lasta rahuloluga nentida, et imeline sügispäev on ennast peagi lõpetamas.
Kuid enne veel finishiponnistus, edasi samas sabajorus supp ja pirukas. Kõik see segane rogainijate seltskond rahumeelselt õnnelikena suppide ja kaartide kohal sumisemas. Või kes teab, kas kõik oma õnne rajalt ikka üles leidsid. Ometi tundub, et sellisesse metsa ei ole kaotada midagi, sealt saab ainult võita.
Ürgne, vägev ja maagiline.
Jätkuks vaid korraldajatel jaksu, et kõiki neid tegelasi taas ja taas sügiseti metsa kätte ajada.
Hommikuse halli udu näris päike peagi läbi ning nii said sajad, et mitte öelda ligi tuhat rogainijat mõõta Teavaskoja, Kiidjärve, Roiupalu, Hatiku, Valgesoo, Ahja jõe ürgoru matkaradade pikkust ning silmitseda selle kandi maastiku mitmekesisust, alustades keskusest Maarjaküla hoovilt.
Ütlemata vahelduvad looduskooslused saime meiegi pea 40km ringi sisse 8 tunni jooksul mahutatud.
Targematena kui varem olime seekord võtnud nõuks keskuse lähedale juba reede õhtuks jõuda, kui et alustada oma laupäevaga öösel viie ajal. Hankisime toa Mammaste Tervisespordi keskusesse koos hommikuse pudruga. Kui ma nüüd kaarti ikka lugeda oskan, siis on tolle paiga spordirajad punkti 34 ümbruses ka rogaini kaardi nurgale sattunud. Maja oli rogainijad täis, mida võis hommikulauas ilmeksimatult ka osade tegelaste möödaliikumisel nende riietest levivast kõdumetsaaroomist tunda :)
Jaanil oli omaette tarkus banaanidega. Neid ei olevat mõistlik neljapäeval ette osta, kui ma just banaanimoosi ei armasta. Küll Tartust reede õhtul saab. No hea küll. Tartu Kaubamaja rõõmustas meid aga hea hinnaga juba vamis tehtud banaanimoosiga. Banaanitaarat ümberladustades üritasime siiski mõned koospüsivamad leida. Kaubamaja hilisõhtused müüjad vaatasid meie tegevust pisut kahtlustavalt, aga lasid külluslikus moosis sumada.
Endiselt on TAOK rogaini üks parimast osast rajale minev seinast-seina seltskond - kilomeetriõgijatest kuni vanaema ja sabarakkudeni, rääkimata karudest, oravatest, hundist, rebastest, sambliku otsijatest, seenelistest, sääsehirmust, primadonnadest, uitajatest, kohtunikest, väledatest meedikutest, inglitest (Vahuri, Charli), Ülgasest ja hiiekoerast, äiadest-ämmadest, jumbudest, kostilistest, kiilakatest, uudistajatest, vandersellidest, nipernaadidest, matkasellidest, võsarändajatest, rännumehest, metsameestest, kulgejatest, luurajatest, lumbikundadest, metsapiigadest ja -mooridest, rajaajajatest, rabakanadest, nilbudest, visadest vanuritest, sandist ja vigasest, vanadest ja väetitest, enesepiinajatest, ukerdajajatest, leemuritest, nohikutest, vihastest lehmadest, turbotigudest ja -parmudest, põdrakärbsest, Klaabust ja tigedast kalast, pesakonnast, Metsatölli sõpradest, suusahulludest, metsavendadest, M-klubist, teadmata kadunutest, gängist, setodest ja naabritest.
Ja see ei ole veel kaugeltki kõik, keda või mida te oma teel rogaini ajal kohata võite. Tundus, et puudu on veel Marx ja Engels ning revolutsioon võinuks alata.
JFF võttis oma tradistioonilise (kui kolm korda seda on) numbri 1 ja asus jõudu ning mõistust katsuma kõigi nende stsenaariumlike tegelaste ning ürgse loodusega. Üks on selline võistkonna number, millega saab kestvalt positiivseid emotsioonie rajal esile kutsuda - näiteks lisab vaieldamatult indu ühest mööda tormamine, sest siis saab ise esimeseks või supisabas saab jutujärje üles võistkonnaga, kus pooled on saabunud Moskvast ja teine pool Peterburist, kuidas meil ikka selline number õnnestus hankida.
Aga ega see tilluraja osalejate number ei tähenda, et sama pärast protokollis enda nime ees võiks kohata. 5km/tunnis käijatena, saavutasime punktide arvu, millega platseeruda keskkohast pisut ettepoole ehk 77 punkti, mis on seekordse ürituse statistilise sageduse tippväärtus. Lootusetu näis vastu saada Zerblattile, kuhu olid kokku sattnud hiljuti maratoni läbinud neli meesjõudu.
Mõni sõna detailsemalt, kuidas meil oma sõjasaagi kogumine korda läks.
Kukeseened jäid saagist välja. Korjasime Jaaniga kahepeale vaid ühe sinika ning mõned tühised varbavillid. Natuke jõhvikaid. Ja mõned punktid.
Rajaplaneerimine ei osutunud väga kergeks. Kõhklusi alumise ja ülemise poole valimise vahel jagus. Suurem viieliste hulk sundis vaatamata lootusele Valgesoos poegadega marjukorjava karuga kohtuda ikkagi ülemise ringi kasuks. Kui kaar paigas, oli üpris selge, et segane soo osa tuleb võtta alguses, pärast on all sõltuvalt sellest, millega me soost väljume aega tagasitee kombineerimiseks.
Edasi ettevalmistus kohtumiseks sooga läbi 30nda, mis oli lihtne sõnajalagade alla mattunud küngas. 43 koos võimaliku vaatetornis turnimisega jätsime juba plaani peal välja. Siirdusime otse 59 suunas, mis ei valmistanud muud raskust kui punktini pääsemiseks tuli jalad esimest korda märjaks teha. Punkti enda saime kätte ilma vigadeta lugedes sihilt samme. Järgmine, 53 oli aga sootuks põnevam. Juba 59 juures sai selgeks, et sinine triibutus on ikka täismärg soo. Ilus, aga külm. Suuna peale 53 tabamine tundus triki. Liikusime liini alla, mis aitas hoida suunda ja esialgu ka jalad kuivad. Samas on liinialune teadagi liinialune võpsik ning tuiasime sealt metsaserva, mis oli esialgu veel kuiv, kuniks korraga viibisime tutt-villpeade koloonias, jalad valdavalt vees. Katsusime tuttpeade vahelt otsemat teed kõrgemasse kohta jõuda, mis oli niipalju äratuntav, et punkti leidmine probleemi ei tekitanud ning natuke sai jalgu veest väljas hoida. Pärast punkti jäime mõttesse, millised on edasiliikumise alternatiivid. Jaan nentis, et alternatiivi ei ole ja ainus tee on nii nagu plaanitud - 50. Pealegi hindas Jaan suunale jäävat raba, kus villpeade asemel asus tihedam madalam männik ning rabasammal, et seal on kuivem. Muideks oligi. Sügavaks tammutud rabasiht oli küll märg, aga etapp oli väljakannatatav.
50 asukoht oli viie punkti vääriline. Tundub, et EMVde külastamine on andnud teatava kogemuse ka täisrohelises kuusepadrikus pinnavorme tajuda ning veidi kõheldes, aga saime ilma ekslemisteta otse punktini. Nina all ja üleval kostus ragistamist, aga kuused olid võtnud nõuks kasvada nii tihedalt, et seal oleks võinud veeta ka pooltunde, punktist mõne meetri kauguselt mööda ragistades.
Järgnevad punktid kaardi idaservast alla 51-42-52-40-54-55 tulid kätte praktiliselt vigadeta, mõnel juhul väikeste kaartega ning ka jalad õnnestus päikselistel radadel kuivemaks kõndida. Metsatüübid mõnusalt vaheldumas ning päike pealelõunaselt soojemais kõrguses. Mõningane arutelu tekkis meil 52st 40sse liikudes, et kuidas õnnestuvad läbirääkimised majaomanikega soovides nende aiatagust läbida, ilma et neil tekiks tahtmine soolapüssi rakendada. Kuid nagu hilisem kohtumine maa- ja majaomanikuga teel punkti 48 näitas, siis pigem oli teeäärde veejoogi võimaluse üles sätitud ning perenaine vaimustus üritusest, kus kodanikud kaheksa tundi muudkui jooksevad. Nentisime, et kõik ei jookse ja kõik ei ole kaheksa tundi, aga tema jaoks jättis rogainijate seltskond ikkagi piisavalt hämmastava mulje.
Vaadates 49 lahkudes kaarti näis resultatiivseim viis allesjäänud pooleteisttunni jaoks külastada veel 44 ja 56 ning siis tagasi. Mingi hetk oli veel lootus tagasi lääne poolt Hatiku oja üles tulla sooviga noppida 46 ja mõned kahelised, aga väga head kindlat tagasiteed välja ei joonistunud ning selle asemel sai otse Taevaskoja teeristi tagasi kapatud ning selleks, et jõuda läbi praktiliselt teeäärde jäävast 21st lõiguti ka jooksusammu praktiseerida. Tee 21sse Ahja jõeni ulatuva sälgu põhjas oli ütlemata hunnitu. Ning pääsedes tagasi põldude ja majade vahele kaskedelt peegelduva päikse kätte, võis vaid lasta rahuloluga nentida, et imeline sügispäev on ennast peagi lõpetamas.
Kuid enne veel finishiponnistus, edasi samas sabajorus supp ja pirukas. Kõik see segane rogainijate seltskond rahumeelselt õnnelikena suppide ja kaartide kohal sumisemas. Või kes teab, kas kõik oma õnne rajalt ikka üles leidsid. Ometi tundub, et sellisesse metsa ei ole kaotada midagi, sealt saab ainult võita.
Ürgne, vägev ja maagiline.
Jätkuks vaid korraldajatel jaksu, et kõiki neid tegelasi taas ja taas sügiseti metsa kätte ajada.
Comments