Sepad soos
Laupäeva ennelõunaks oli pargi vahel lumi katnud lehehunnikud. Ning lume katsid omakorda uued lehed.
Selliste kihistute vahelt keerasin masina nina paremale, Pirita teele.
Taevas möllasid pilved. Merel lained.
Sügismadal päike narris - aegajalt möödavilksatavatelt peegeljatelt objektidelt silma sihtides. Lisades puulehekollasele ja merehallile kiiresti vahelduvaid värvivarjundeid.
Pärast Pojengi, Astilbe, Gerbera, Priimula, Begoonia, Daalia, Amarülluse, Iirise, Levkoi, Asalea, Orhidee tee põiktänavatest möödumist jõudsin Nelgi tee otsa, kus Soosepa raba servas mõned dressid kogunesid. Esiotsa valitses rammestav lillelapselik miljöö, kus sai arutatud mõnede murusse tardunud seente söögiomaduste üle. Hiljem asusid sepad müttama lumisesse soosse, kus ülesandeks oli võtta 16 punkti ning pärast vahefinishit võtta uuesti need samad 16 punkti nii, et ei edaspidi ega tagaspidi samu punktipaare ei tekiks.
Eks mõnel sepal pea jalad ikka rohkem kui pea võtma.
Esimese ringil ei viitsinud nuputama hakata ja püüdsin lihtsalt kõige otsemat teed kõik punktid kätte saada (31-31-33-46-47-49-48-45-43-42-41-39-38-37-36-34). Mõte umbes selline, et siis on teisel ringil hea mäletada, kuidas esimesel punktid võetud said. Seevastu teine ring läks tõsise generuitamise tähe all. Mõlemal korral jagasin kaardi vasakuks ja paremaks pooleks ning lahendasin punkte poolte kaupa. Teise ringi ei suutnud kuidagi pääseda jaburatest edasi-tagasi jooksudest (31-33-47-45-46-48-32-49-43-34-41-38-42-39-36).
Ütlemata muhe oli - rajameistri soe toetus ning kasevõsas kohatud kaasvõistlejate mõttekrampides ilmed
olid südantsoojendavad, samal ajal kui jalad tasapisi märjast lumest külmetudes tarretusid.
Soosepa raba ümbritsetuna sadadest eramutest oli minu jaoks ennekülastamata paik ja tundub ürpris huvitav loodusjäänuk keset põllumajandust, st majapõllundust, Viimsi valla poolt kaitse alla võetud Mäealuse kaitsealal.
* * *
Oma lugemisradadel olen viimasel kuul väga aeglaselt liikunud. Haruki Murakami "Kafka mererannal" sai küll juba mõnda aega tagasi läbi, aga esitus oli niivõrd võimas, et kumendab ikka edasi. Väga vähe on raamatuid, mida ma olen nõus uuesti lugemiseks ette võtma. Aga seda võiks. Võib-olla see tuleneb mu pisukesest kiindumisest Jaapanisse. Toda kanti oleksin valmis igal ajal uuesti külastama. Võib-olla see metsa müstifitseerimine. Võib-olla on see aga erilisest erilise maailma loomise oskusest. Kui tahad, eksled sümbolite metsas, kui tahad, loed lihtsalt ühte jutustust. Ja korjad üles mõttekäike käigu järel, mis ajavad oma mõtte, omi radu käima. Mõned esimesel korral kinnijäänud:
- "Heakvaliteediline ja tihe ebatäiuslikkus virgutab inimese teadvust ja stimuleerib keskendumisvõimet. Kui kuulata sõidu ajal ainulaadselt täiuslikku teost täiuslikus esituses, siis võib tekkida tahtmine silmad kinni panna ja niisama ära surra."
- "Kui vaja, sülitab mets mu pikema jututa välja või siis neelab hoopis alla."
- "Üritan prooviks ennast neljakümne aasta pärast ette kujutada, aga see on sama hea, kui püüda ette kujutada kosmose lõppu".
- "Jah. Minu vanaisa ütles ikka, et küsid - häbened üks kord. Ei küsi - häbened eluaeg." "Täpselt nii see on. Kui inimene ära sureb, siis ta unustab kõik asjad ära, mida ta teadis."
- "Jumalad eksisteerivad ainult inimese enda teadvuses. On see hea või halb, aga eriti siin, Jaapanis, on jumalad väga paindlikud. /---/ Hüper-super postmodernne värk. Kui usud, et on, siis on olemas. Kui ei usu, siis ei ole. Siukse kraami pärast pole mõtet kogu aeg pabistada."
- "Ja lugematu arv oksi - see on okste maailm. Ähvardavad oksad, ruumi pärast kisklevad oksad, end osavalt peitvad oksad, väänlevad oksad, mõtlevad oksad, kuivanud ja surnud oksad. See maastik kordub lõputult. Pideva korduse läbi muutub kõik vähehaaval sügavamaks."
Jaan loeb parasjagu Haruki mõtteid tema New Yorgi maratoniks valmistumise teel - "What I Talk About When I Talk About Running". Tundub olevat väärt kraam nii kirjandus- kui spordihuvilistele :)
* * *
Vahepeal säherdune pisut veider ekskurss 1991 aasta Petrburi, prantslase Claude Dunetoni "Punaste metsade taga" kaudu. Noh, ometigi veel üks viis, näha, mida teised sellest ajastust näevad.
* * *
Kunagi septembris toimus ühel vettinud laupäeval Rohelisel aasal raamtulaat, fookusega reisiraamatutel. No nii ei saanud minagi muidu tulema, kui olin pähe võtnud üks säherdune endale ikka soetada. Ja tõmbasin letilt Kalle Käsperi "Kolm reisi". Too on küll juba 2005 ilmunud, aga piisava distantsiga kirjutatud, et mitte liialt ammuolnuna tunduda. Mulle need reisid meeldisid. Kalle kriipiv ja käre sulg on täis sarkasmi ja konksuga huumorit, et lugemine nauditav oleks. Õigupoolest ta reisib, nagu mõni "vana" inimene. Mitte nii nagu need "uued". "Vanad" panevad tähele rohkem seda, mis on nende ümber, takerduvad mõnda ootamatusse detaili ning juurdlevad, miks reisitaval maal on asjad parasjagu nii, nagu nad näivad reisijale olevat. "Uued" näevad reisil peamiselt iseendaga toimuvat actionit, ja seda millega nad aktsiioni käigus kokku puutusid, jättes pahatihti küsimata, miks.
Selliste kihistute vahelt keerasin masina nina paremale, Pirita teele.
Taevas möllasid pilved. Merel lained.
Sügismadal päike narris - aegajalt möödavilksatavatelt peegeljatelt objektidelt silma sihtides. Lisades puulehekollasele ja merehallile kiiresti vahelduvaid värvivarjundeid.
Pärast Pojengi, Astilbe, Gerbera, Priimula, Begoonia, Daalia, Amarülluse, Iirise, Levkoi, Asalea, Orhidee tee põiktänavatest möödumist jõudsin Nelgi tee otsa, kus Soosepa raba servas mõned dressid kogunesid. Esiotsa valitses rammestav lillelapselik miljöö, kus sai arutatud mõnede murusse tardunud seente söögiomaduste üle. Hiljem asusid sepad müttama lumisesse soosse, kus ülesandeks oli võtta 16 punkti ning pärast vahefinishit võtta uuesti need samad 16 punkti nii, et ei edaspidi ega tagaspidi samu punktipaare ei tekiks.
Eks mõnel sepal pea jalad ikka rohkem kui pea võtma.
Ütlemata muhe oli - rajameistri soe toetus ning kasevõsas kohatud kaasvõistlejate mõttekrampides ilmed
olid südantsoojendavad, samal ajal kui jalad tasapisi märjast lumest külmetudes tarretusid.
Soosepa raba ümbritsetuna sadadest eramutest oli minu jaoks ennekülastamata paik ja tundub ürpris huvitav loodusjäänuk keset põllumajandust, st majapõllundust, Viimsi valla poolt kaitse alla võetud Mäealuse kaitsealal.
* * *
Oma lugemisradadel olen viimasel kuul väga aeglaselt liikunud. Haruki Murakami "Kafka mererannal" sai küll juba mõnda aega tagasi läbi, aga esitus oli niivõrd võimas, et kumendab ikka edasi. Väga vähe on raamatuid, mida ma olen nõus uuesti lugemiseks ette võtma. Aga seda võiks. Võib-olla see tuleneb mu pisukesest kiindumisest Jaapanisse. Toda kanti oleksin valmis igal ajal uuesti külastama. Võib-olla see metsa müstifitseerimine. Võib-olla on see aga erilisest erilise maailma loomise oskusest. Kui tahad, eksled sümbolite metsas, kui tahad, loed lihtsalt ühte jutustust. Ja korjad üles mõttekäike käigu järel, mis ajavad oma mõtte, omi radu käima. Mõned esimesel korral kinnijäänud:
- "Heakvaliteediline ja tihe ebatäiuslikkus virgutab inimese teadvust ja stimuleerib keskendumisvõimet. Kui kuulata sõidu ajal ainulaadselt täiuslikku teost täiuslikus esituses, siis võib tekkida tahtmine silmad kinni panna ja niisama ära surra."
- "Kui vaja, sülitab mets mu pikema jututa välja või siis neelab hoopis alla."
- "Üritan prooviks ennast neljakümne aasta pärast ette kujutada, aga see on sama hea, kui püüda ette kujutada kosmose lõppu".
- "Jah. Minu vanaisa ütles ikka, et küsid - häbened üks kord. Ei küsi - häbened eluaeg." "Täpselt nii see on. Kui inimene ära sureb, siis ta unustab kõik asjad ära, mida ta teadis."
- "Jumalad eksisteerivad ainult inimese enda teadvuses. On see hea või halb, aga eriti siin, Jaapanis, on jumalad väga paindlikud. /---/ Hüper-super postmodernne värk. Kui usud, et on, siis on olemas. Kui ei usu, siis ei ole. Siukse kraami pärast pole mõtet kogu aeg pabistada."
- "Ja lugematu arv oksi - see on okste maailm. Ähvardavad oksad, ruumi pärast kisklevad oksad, end osavalt peitvad oksad, väänlevad oksad, mõtlevad oksad, kuivanud ja surnud oksad. See maastik kordub lõputult. Pideva korduse läbi muutub kõik vähehaaval sügavamaks."
Jaan loeb parasjagu Haruki mõtteid tema New Yorgi maratoniks valmistumise teel - "What I Talk About When I Talk About Running". Tundub olevat väärt kraam nii kirjandus- kui spordihuvilistele :)
* * *
Vahepeal säherdune pisut veider ekskurss 1991 aasta Petrburi, prantslase Claude Dunetoni "Punaste metsade taga" kaudu. Noh, ometigi veel üks viis, näha, mida teised sellest ajastust näevad.
* * *
Kunagi septembris toimus ühel vettinud laupäeval Rohelisel aasal raamtulaat, fookusega reisiraamatutel. No nii ei saanud minagi muidu tulema, kui olin pähe võtnud üks säherdune endale ikka soetada. Ja tõmbasin letilt Kalle Käsperi "Kolm reisi". Too on küll juba 2005 ilmunud, aga piisava distantsiga kirjutatud, et mitte liialt ammuolnuna tunduda. Mulle need reisid meeldisid. Kalle kriipiv ja käre sulg on täis sarkasmi ja konksuga huumorit, et lugemine nauditav oleks. Õigupoolest ta reisib, nagu mõni "vana" inimene. Mitte nii nagu need "uued". "Vanad" panevad tähele rohkem seda, mis on nende ümber, takerduvad mõnda ootamatusse detaili ning juurdlevad, miks reisitaval maal on asjad parasjagu nii, nagu nad näivad reisijale olevat. "Uued" näevad reisil peamiselt iseendaga toimuvat actionit, ja seda millega nad aktsiioni käigus kokku puutusid, jättes pahatihti küsimata, miks.
Comments
Mulle meeldis kunagi väga Murakami „Lõuna pool piiri, lääne pool päikest“. Kafkat pole lugenud.
Mina-teemat olen ka tähele pannud. Tähtsam on ikka mina looduses/matkal kui loodus/matk minus. Sellest ka miljonid pildid a la "mina ja kirik", "mina ja Mozart", "mina ja meri" jne. jne. Kuid ega ma ise ka sellest veast vaba pole.