Näärilaks 2023 + 10. aastapäeva gaala

Kümne aastaga just nooremaks ei lähe. Küll aga võib saada tugevamaks. Kui just päris ära koolenud pole, siis vaatamata nii mõnelegile kangeks jäänud põlvele, sirgeks saanud puusale, paindumatuks muutunud seljale, on üksikud vintskemad tüübid suutnud lausa kõik 10 Näärilaksu läbi teha ja näevad ikka veel suhteliselt selged ja kabedad välja.

Meie Jaaniga oma kõveruste ja kumeruste juures jupp aega mõtisklesime, et kas on ikka hea mõte ennast jälle üles anda, et 30. detsembril kell kuus, kuskil Tallinna ringtee äärsete põldude vahel mingeid mõtestatud vaimseid ja füüsilisi sooritusi läbi viia.


Ei läinud päevagi mööda, kui Näärivana märkas luuserite kuuse alla ilmumise plaani ja andis mõista, et niisama ei pruugi see meil korda minna, et äkki tuleks ettevalmistada üks ettakanne "sportlik-masohhoistlikku nišši kultuurielus ironiseerivalt-ennastkiitvalt-absuridihuumori mentaliteedis".

.... mmmmm ..... enne kui vastuse lõpuni mõelda jõudsin, oli jah lubadus teele saadetud.

Nüüd jäi neli päeva peata olekut juba kahe soorituse tarvis. Üks asi on mingi loba kokku kirjutada, teine asi on see mõistetaval viisil värskelt laksu saanud rahavahulkadele ka ette kanda nii, et nad piprakoogi kaussi magama ei jääks.

Reede hommikuks oli muidugi põhi alt läinud ja kogu päevane energia õnnestus kokku korjata poole kausi kalapuljongi ja ühe söetableti pealt. Ja ärge tulge ütlema, et see oli mingi viirus. See oli puhas peata olek, mis oli kandunud kaelast alla poole.

Igatahes, liigsetesse anatoomilistesse detailidesse laskumata, olime Jaaniga kell kuus Enima hoovi peal koos ülejäänud masohhistlike kultuurihuvilistega kohal, et pärast hümni kuulamist kui üks rodu IKEA poole ajama pista.


Koos kaardiga jagati kätte ka väike koodisedel, mis tuletas meelde juba mõne aasta tagust Soome IKEA käiku, kus väljavalitud kauba kood, tuli üles kritseldada ja pärast selle järgi oma furnituur laost üles otsida. Kood meenutas väga seda formaati, mis meil parasjagu peos oleval lipikul oli.

Veider, näärilaksutajad on muidugi omajagu vanemaks saanud ja võib-olla tõesti peab neile pakkuma soojades ruumides siseorienteerumist. Kõigi nelja punkti legendiks oli "aken". Jaan taipas parklasse jõudes aga kohe, et tegemist on hoopis parkla indeksiga, kus tuleb leida õige auto numbriga masin. Nood olid spetsiifiliselt tähistatud. Aga kui kõik selle märgitud rivi parklakohad oleks võõraid masinaid täis olnud ...

4 punkti käes ja vihjetunneli poole punuma. 

Oah. Kultuuritunnel. Sihuke asi siin maa all. Isegi kui Näärilaksu vihjetest mitte muhkugi aru ei saa, siis need vihjavad kaema ja külastama selliseid paiku, kuhu pole kunagi sattunud. Kurna põlenud mõis ja maha jäetud viinaköök on ju ideaalsed laksu punktikohad. Iseküsimus, kas need ikka veel niikaua püsti püsivad kui sellest varememäsust punkti üles leiab. Vihjed ise olid seekord ikka väga kultuursed ja hoomatavad. 

Edasi läks põlluradadel lumelobjakas sumpamiseks ja kiilasjääl heljumiseks. Viisakama konditsiooni juures oleks vast raja õgvenduse natuke tagasihoidlikuma teinud, aga õhtu ei pidanud seekord lõppema porisena kell üheksa autosse ronimisega. Viimaseid energiariismeid ei saanud sinna põllu vahele jätta. Pärast Silver vihjas, et need kivihunnikud seal põldude vahel ei olnudki mitte mingid lihtsalt kivihunnikud, vaid Peeter Suure Merekindluse maarinde osad. Ausalt öeldes, seda maarinde osa ma ei olnud endale varem eriti sügavalt teadvustanud. 

Ei ole siin midagi lihtsalt mingi maapinna formatsiooni sportlik-ironiseeriv forsseerimine punkti kätte saamiseks, jummala huvitav ajaloolis-absurdne kivihunnik. 

Piparkoogipeost saime osa omal rahulikul kombel kasutades jõhkralt ära seda infotehnoloogilist featuuri, mis telefonil pildi sõrmevajutusega ringi keerab. No kas 10 aastat tagasi laksumehed üldse sellist pehmet viisi piparkoogipurust pääsemiseks ette kujutada oleks osanud. Ju nad läbisid selle seekord ka ikka toore jõuga.

Kaks viimast punkti (35-36) olid juba rohkem sellised rahva koju toomise punktid, et nad ikka selgete silmadega gaalale jõuaks.

Kaardid

Kogu rajalt alles jäänud energia koondus nüüd õhtu teise ja olulisema osa poole, jäänud oli viimane vahetusala, kus ettenägelik varustuse eelnev läbimõtlemine, oli järgnevaks pool võitu. Gaalaosa. Enima moodne dušširuum lasi torustikku voolata kogu vaevaga kogutud higil ning hüpata kunstilis-masohhistikkusse vormi - glitterkleitidesse, kontsakingadesse ja paljusse muusse atribuutikasse, millega jätta endast parem mulje. Õige sädelus peale ja pole vahet, mis muskel seal all peidus on.

Mul väike kahtlus on, et Näärivana ise oli seekord rohkem innustunud sellest teisest poolest. Kaua sa ikka seda musklimängu jälgid, parem soojas toas vaadata ilusaid inimesi, kuulata lobedaid lugusid, mekkida näärisalatit.

Indreku ettekanne sellest, kuidas ta orienteerumise ja seikluse kütke on lootusetult langenud, oli nii äratundmisrõõmu pakkuv. Etsi põhjalikku rajameistri analüüsi sain omal kombel jätkata teemal: Mis on Näärilaks? Tiit, Erik ja Lauri võtsid kokku enda aastatega kogunenud läbielamused - no seal ikka üht-teist on kogunenud. 

Kõik see järelvaadatav Näärilaks 10 ettekanded. Enda isiklik panus algab ~43:30.


Kui looming muutub kohustuseks, siis on oht, et sellest kaob kirg. Kui kaob kirg, siis ei ole see enam nii geniaalne. 

Silver ja kogu muu Näärilaksu toimetajaskond, olge te tänatud oma kirge jagamast!

Ma ei saa sinna midagi teha, aga mu 14-aastase blogi pretsedenditult kõige klikitum sissekanne on Näärilaks 2016 :)

Ja teisi lugusid:

Näärilaks 2018

Näärilaks 2019

Näärilaks 2020

Näärilaks 2021


Comments

Popular Posts