Episoode väliruumist sellel ja teisel aastal
Näärilaks. xdreami jõulurada. Männi park. Mõnda muud segast.
Kui isendil neerukivid ära opereeritakse, antakse need talle haiglast kaasa. Aga kui võetakse maha jalg … või pimesool …
Kui isendid seisaks tammipeatuses pikkuse järjekorras … siis oleks ühes otsas hoopis hollandlased ja teises indoneeslased. Eestlased ja venelased lähevad jala.
Kui isendi teadvusse jõuab äkitselt, et tema keha on koduks kohutavas koguses teistele isenditele, nagu bakterid. Siis võib mitte ainult tuba liialt vähe tuulutatud olla.
Parem siis käia vahel Näärilaksul.
Eelinfo ei reetnud seekord eriti midagi rohkem kui et keskus peab olema kuskil pestavas kohas. Kella 22ni õhtal olla vastav võimekus ennast 2 euro eest harida. No käisid peast läbi Pirita ja Nõmme spordikeskused, aga neid vendi ei või ju iial teada.
No oligi siis 24h enne starti edastatud info, et Pirital. 28. detsembril ei olnud väliruum veel talve kuju võtnud. Rõske, niiske ja udune, tuuline. Pime ja nõme.
Vaimustav seltskond hulle, kellele sümpatiseerib pimedas mööda mahajäetud varemeid ringi kolistada, suundus rodus Pirita terviseradade juurest kloostri ette, kus pealik pidas kõne ja andis mõista, et mingit Agnesega tulepaistel lihasöömist ei tule. Kui et siis Gabrieliga joomist. Rohkem nagu vihjete otsimine maa pealt ja maa alt. Jõest ja merest. Kraavidest ja käikudest. Koobastest, urgudest ja üldse igalt poolt.
Esimesel kaardil oli küll asjalik sõnum L.Merilt: "Kogemustega on juba kord nii, et neid leiab ainult minevikust", kuid olevikulisele punktide leidmisele minevikust pärit aerofotoga see suurt kaasa ei aidanud. Lihtsaim oli püsida ühtlases lambirivis, mis ise kohale viis. Kaotasime seltskonna varsti käest ning kõige merepoolsemat puud tabada ei suutnud. Mõistatuseks jäi ka see puu, mis asus kohe stardi koha juures. Sul võib ju pimesool alles olla, aga kui ikka palk on silmas, siis puid ei näe.
Järgmisel kaardil ei olnud enam õpetlikke juhiseid, kuid Vigride ja Miškade poosid, kaardil all vasakus nurgas, võisid nii mõnegi tontliku minevikukogemuse elustada.
Kriiskav kingipuu mõjus sombuses õhtus ergutavalt ning lõpetas selle osa kaardimaterjalist, millest me midagi veel aru saime. Sellel, kas virtuaalkurat teel trükikotta olnud kaarti omatahtsi vahepeal kasutanud oli, polnud meie jaoks enam suurt vahet. Kõik omadused, mis on isenditel selleks, et elus edasi liikuda, hakkasid meid tasapisi maha jätma. Mõistus. Tunded. Tervis. Ja võib olla veel midagi.
Alguses neid natuke veel oli. Ja mõningase ponnistamisega oli meil kolm vihjet neljast Maarjamäe obeliskide ja monumentide kompleksis käes. Toda mere äärset me ei leidnud. Võib-olla oleks pidanud laskuma veinitünnis mööda mõnda kollektorit Lasnamäelt otse merre või midagi. Panime kolm vihjet taskusse ja jätkasime teekonda, nagu tavalised munkadest tainapead, puupead …
Tundus otstarbekohane ronida üles Suhkrupea mäele, kus virvendas edukamate kulgejate tulukesi.
A162 oli küll keskaegse hämarusega kaardil kujutatud, aga ei tundunud ilmvõimatu. Pärast pooletunnist siilikesed udus müttamist paeplatool, oli tunne nagu Ivo Schenkenbergil. Mitu korda võib ühte neetud punkti uuesti ja uuesti otsima asuda ilma, et see ükskord notitud saaks.
Rõske, niiske ja udune, tuuline. Pime ja nõme. Võib olla olime birgitiinide poolt nagu paganad selles mängus seekord neetud. "Põlevate silmadega" rajaosale minek näis otse põrgutulle astumine. Kas me sellist usku tahtsime või?
Vaatasime oma kahte allesjäänud vihjet ja silkasime Suhkrupea mäelt alla tagasi Pirita-Kose või millegi järgmise uduse suunas, kus puude vahelt ühe punkti lõpuks kätte saime. Otse põhja jäi järgmine vihjete ristkülik. Muidugi mõista täiesti õudsas kohas - Scheeli mõisa krundil maja vares ja maa-aluses katakombis.
Saime kätte veel vihje, mis asus teisel korrusel majas, aga maa-alusesse käiku keeldusin minemast.
Lõpetasime oma ringkäigu Pirita kandi huviväärsustega tutvumisel ja siirdusime tagasi keskusesse, kus oma väärikalt mütatud kümme punkti maha lugesime. Peamine saak oli ohtralt kogutud vihjeid, nagu teisel pool jõge kuuse otsas, kabeli all urus jms. No vahest mõni teine kord jälle, kuuse otsas haua taga.
Keeldusime sõbralikust supist, mida me välja teeninud ei olnud. Küll aga ei saanud juba minevikukogemusega mässajad kuidagi ühest mandariini, kommi ja kange joogi pakist ära öelda.
* * *
5. jaanuari hommikuks olime enam-vähem taastunud nii laksust kui Kadrioru lahtistest ja möödapääsmatu oli pesakonnaga läbida klassikaline xdreami jõulurada. Tõsi, noorim liige sajatas terve tee isikliku ajaraiskamise teemal ega tahtnud kuidagi nõustuda ettevõtmise mõistlikkusega. Vaene laps, vanemaid ei saa ju kahjuks valida.
Esimesse punkti pääsemine läks päris libedalt. See tähendab kohati tagumiku peal nõlvakust laskudes. Erinevalt Näärilaksust ei nõudnud rada kaugeltki mitte nii intensiivseid vaimseid pingutusi. Kogu ekstreemsus piirdus ühe kidura tunneliga, millelaadset ma kogemusena varasemast Mustamäe liiviku külastamisest ei ole endale teadvustanud.
Tegemist oli rohkem siiski sellise perekondliku jalutuskäiguga möödaniku meenutamisega. See, et TTÜ jäi otse rajale, lasi juba ise pesakonna noorimale lõputuid eluseiku olnust jagada. Katsusime teda mitte nendega ära lämmatada ning sooritasime hämaruses hüppetorni pool nõlvale tõuse ja laskumisi.
Väga veider, aga seda, et seal Kõrgepea nuki ja hüppetorni vahel on ka trepp, polnud ma suutnud kõikide nende mõnekümnete varasemate külastuste käigus sealses asurkonnas tuvastada. Tea, kas sellel on mingi seos bakteritega - objektid ja isendid kes ilmuvad äkki su teadvusse.
* * *
Möödus nädal ja kätte oli jõudmas taliharjapäev. Võib olla vanarahval oli selleks ajaks pool talve möödas, uuemal ajal tuleks seda kuu jagu edasi nihutada. Vanategijatel oli Alutaguse metsas 100 kilomeetrit vanakurja talveharja möödas. Lihtsamad isendid kogunesid Männi parki, et alustada kalendris uue aasta linnaorienteerumise päevakutele linnukeste märkimist.
Esimesed üheksa punkti läksid Männi pargi mändide, kujude ja mänguplatside ümber. Edasi läks tõsisemaks teevalikuks ümberkaudse Mustamäe vahel, järjepanu nutikaid siit poolt või seal poolt etappe. Korra keerasin kaardi punktist lahkudes 45 kraadi vale nurga all ette ja sopsti, olingi mingi kahe täiesti vale maja nurgas.
Aga muidu selline punased rõdud, sinised rõdud, kollased rõdud, punased, kollased, punased, oeh pruunid, punased … Rõdud.
Kui siin veel mõnda mineviku kogemust kõnealuseks võtta, siis aasta oma minevikust olen elanud keset seda kaarti ilutsevas Mustamäe tee 199 9-kordses majas. Kogemuseks olid prussakad. Selles üürikorteris kuhu sattusime, oli kohutavas koguses prussakaid, sest naaberkorteris elas üks neist vanadaamidest, kes enda elupäevi kõikvõimaliku nodi kokku kuhjamisega sisustas. Jeerum, bakterid on täielik lapselalin. Vahel on hea, kui on olemas minevik. Vähemalt need prussakad on seal kinni.
Aga jaa, et siis Männi pargis. Oli meeldiv pühapäev.
* * *
Mindagu vahelduseks ka sise-orienteeruma - GAGi algklasside majja 26. jaanuaril. Test-jooksja Triina kiitis rada. Võimalus vahetada korruseid ronimisseina abil, mitte just alati. Aga kui ronida ei oska, saavat ka ringiga trepist.
Lifti ei tohi kasutada. Selle peale nägin öösel unes sise-orienteerumist mingis tundmatus hiiglaslikus kaubamajas (hullem kui T1), kus ainult liftiga saigi korruseid vahetada ja kõik seisid pidevalt lifti järjekorras.
Kadrioru lahtistest ülejäänud kaardid ja legendid võtan GAGi kaasa. Selle läbimiseks ajalisi piiranguid ei ole. Ja vahepeal saab kohvikus istuda. Mõlemad jalad laua all.
* * *
Hollandlased ja indoneeslased ei tulnudki enam teemasse sisse.
Kui isendid seisaks tammipeatuses pikkuse järjekorras … siis oleks ühes otsas hoopis hollandlased ja teises indoneeslased. Eestlased ja venelased lähevad jala.
Kui isendi teadvusse jõuab äkitselt, et tema keha on koduks kohutavas koguses teistele isenditele, nagu bakterid. Siis võib mitte ainult tuba liialt vähe tuulutatud olla.
Parem siis käia vahel Näärilaksul.
Eelinfo ei reetnud seekord eriti midagi rohkem kui et keskus peab olema kuskil pestavas kohas. Kella 22ni õhtal olla vastav võimekus ennast 2 euro eest harida. No käisid peast läbi Pirita ja Nõmme spordikeskused, aga neid vendi ei või ju iial teada.
No oligi siis 24h enne starti edastatud info, et Pirital. 28. detsembril ei olnud väliruum veel talve kuju võtnud. Rõske, niiske ja udune, tuuline. Pime ja nõme.
Vaimustav seltskond hulle, kellele sümpatiseerib pimedas mööda mahajäetud varemeid ringi kolistada, suundus rodus Pirita terviseradade juurest kloostri ette, kus pealik pidas kõne ja andis mõista, et mingit Agnesega tulepaistel lihasöömist ei tule. Kui et siis Gabrieliga joomist. Rohkem nagu vihjete otsimine maa pealt ja maa alt. Jõest ja merest. Kraavidest ja käikudest. Koobastest, urgudest ja üldse igalt poolt.
Esimesel kaardil oli küll asjalik sõnum L.Merilt: "Kogemustega on juba kord nii, et neid leiab ainult minevikust", kuid olevikulisele punktide leidmisele minevikust pärit aerofotoga see suurt kaasa ei aidanud. Lihtsaim oli püsida ühtlases lambirivis, mis ise kohale viis. Kaotasime seltskonna varsti käest ning kõige merepoolsemat puud tabada ei suutnud. Mõistatuseks jäi ka see puu, mis asus kohe stardi koha juures. Sul võib ju pimesool alles olla, aga kui ikka palk on silmas, siis puid ei näe.
Järgmisel kaardil ei olnud enam õpetlikke juhiseid, kuid Vigride ja Miškade poosid, kaardil all vasakus nurgas, võisid nii mõnegi tontliku minevikukogemuse elustada.
Kriiskav kingipuu mõjus sombuses õhtus ergutavalt ning lõpetas selle osa kaardimaterjalist, millest me midagi veel aru saime. Sellel, kas virtuaalkurat teel trükikotta olnud kaarti omatahtsi vahepeal kasutanud oli, polnud meie jaoks enam suurt vahet. Kõik omadused, mis on isenditel selleks, et elus edasi liikuda, hakkasid meid tasapisi maha jätma. Mõistus. Tunded. Tervis. Ja võib olla veel midagi.
A162 oli küll keskaegse hämarusega kaardil kujutatud, aga ei tundunud ilmvõimatu. Pärast pooletunnist siilikesed udus müttamist paeplatool, oli tunne nagu Ivo Schenkenbergil. Mitu korda võib ühte neetud punkti uuesti ja uuesti otsima asuda ilma, et see ükskord notitud saaks.
 |
| Näärilaks edasijõudnutele |
Rõske, niiske ja udune, tuuline. Pime ja nõme. Võib olla olime birgitiinide poolt nagu paganad selles mängus seekord neetud. "Põlevate silmadega" rajaosale minek näis otse põrgutulle astumine. Kas me sellist usku tahtsime või?
Lõpetasime oma ringkäigu Pirita kandi huviväärsustega tutvumisel ja siirdusime tagasi keskusesse, kus oma väärikalt mütatud kümme punkti maha lugesime. Peamine saak oli ohtralt kogutud vihjeid, nagu teisel pool jõge kuuse otsas, kabeli all urus jms. No vahest mõni teine kord jälle, kuuse otsas haua taga.
* * *
5. jaanuari hommikuks olime enam-vähem taastunud nii laksust kui Kadrioru lahtistest ja möödapääsmatu oli pesakonnaga läbida klassikaline xdreami jõulurada. Tõsi, noorim liige sajatas terve tee isikliku ajaraiskamise teemal ega tahtnud kuidagi nõustuda ettevõtmise mõistlikkusega. Vaene laps, vanemaid ei saa ju kahjuks valida.
Tegemist oli rohkem siiski sellise perekondliku jalutuskäiguga möödaniku meenutamisega. See, et TTÜ jäi otse rajale, lasi juba ise pesakonna noorimale lõputuid eluseiku olnust jagada. Katsusime teda mitte nendega ära lämmatada ning sooritasime hämaruses hüppetorni pool nõlvale tõuse ja laskumisi.
* * *
Möödus nädal ja kätte oli jõudmas taliharjapäev. Võib olla vanarahval oli selleks ajaks pool talve möödas, uuemal ajal tuleks seda kuu jagu edasi nihutada. Vanategijatel oli Alutaguse metsas 100 kilomeetrit vanakurja talveharja möödas. Lihtsamad isendid kogunesid Männi parki, et alustada kalendris uue aasta linnaorienteerumise päevakutele linnukeste märkimist.
Aga muidu selline punased rõdud, sinised rõdud, kollased rõdud, punased, kollased, punased, oeh pruunid, punased … Rõdud.
Kui siin veel mõnda mineviku kogemust kõnealuseks võtta, siis aasta oma minevikust olen elanud keset seda kaarti ilutsevas Mustamäe tee 199 9-kordses majas. Kogemuseks olid prussakad. Selles üürikorteris kuhu sattusime, oli kohutavas koguses prussakaid, sest naaberkorteris elas üks neist vanadaamidest, kes enda elupäevi kõikvõimaliku nodi kokku kuhjamisega sisustas. Jeerum, bakterid on täielik lapselalin. Vahel on hea, kui on olemas minevik. Vähemalt need prussakad on seal kinni.
Aga jaa, et siis Männi pargis. Oli meeldiv pühapäev.
* * *
Mindagu vahelduseks ka sise-orienteeruma - GAGi algklasside majja 26. jaanuaril. Test-jooksja Triina kiitis rada. Võimalus vahetada korruseid ronimisseina abil, mitte just alati. Aga kui ronida ei oska, saavat ka ringiga trepist.
Lifti ei tohi kasutada. Selle peale nägin öösel unes sise-orienteerumist mingis tundmatus hiiglaslikus kaubamajas (hullem kui T1), kus ainult liftiga saigi korruseid vahetada ja kõik seisid pidevalt lifti järjekorras.
Kadrioru lahtistest ülejäänud kaardid ja legendid võtan GAGi kaasa. Selle läbimiseks ajalisi piiranguid ei ole. Ja vahepeal saab kohvikus istuda. Mõlemad jalad laua all.
* * *
Hollandlased ja indoneeslased ei tulnudki enam teemasse sisse.
 |
| Vaikus aias |
Comments