Näärilaks 2016
Ühel näärikuu eelsel õhtul hakkas Stifti tänava otsa, vaid mõnikümmend meetrit eemal vanapiigadeks jäänud aadlidaamide hooldekodust ja kasvatuslikust instituudist, imbuma piraadi moega persoone, kes suutsid parimal juhul oma kogunemist põhjendada segase jutuga mingist näärivana otsingutest (ilmselt mingi eriti hinnaline varandus).
Tõsi, anno 1756, kiiskas mäe jalamil vastu Christian Frese hilisbarokne-varaklassitsitlik eluhoone, ning langenud aadlineiud pidid ootama veel 107 aastat Aleksander I käsku hoone asustamiseks. (Hetkel ehitatakse sinna lasteaeda).
Varasemad laksud pole meiesugustele pehmodele Jaaniga suurt konti mööda olnud, kuid seekordsed teated lubasid loota, et äkki on pardale vaja ka tüüpe, kes mõistavad kirjatähti lugeda ja on veerimisega ka varem kokku puutunud ning õige kauged maailmamered jäävad puutumata.
Enne ulgumerele saatmist, pidid piraadisellid aga veidi järgi proovitud saama kodutiikide sogases vees kalu püüdes, ning esiotsa laiutas vihjekaardi keskpaigas punane rõngas, mõningaste märkustega kaardi servas. Ülejäänud tuli endal välja mõelda.
Kui olime alustuseks paika saanud, kus tollel üllitisel asub meri ja kus mägi, tekkis juba ühtlases aerutamises kõigil suund uue vahimaja kõrvale. Et seal postile kinnitatud maatähiste viitadelt leida enda kaardile vajalikud:
120m - Noorte park
300m - Vilde muuseum
403m - Peetri maja
605m - Jaapani aed.
Nende külastamine pidi andma kokku vihje, kus asub see kaart, millega tegelikult seilama minna.
Mõningase siseheitluse järel, kas Peetri maja või Jaapani aed - valisime kaugeima punkti. Jaapani aial on kaks sissepääsu ja lossi poolsed teadetetahvlid ei lubanud midagi. Liikusime Kadri tee poolse väljapääsu suunas. Mhmh - SEES. Uus vihje, sadakond meetrit edelas mitmeharuline tamm. Ilmakaarega oli meil segadust, kuid olime üpris veendunud, et tammed on üleval Peetri ringi sees ja ümber, ning äkki on tegemist selle valgustatud puuga. Nii oli, kuid sõnadega SEES ja KIRDE ei osanud me veel midagi otsustavat peale hakata. Võtsime kursi Peetri majale.
Trajektoorile jäi juba varasemast tuttav kirde suunaline kuusk, mille okste alune kahtlaselt helkis. Jaan arvas kasuliku järgi uurida, mida seal kuuse all on. Ahaa, päkapikud. Neid meil oligi vaja, nende abil saab näärivanale ligemale. Enne kui me ise midagi jõudsime kosta, olid meil uued kaardid peos ning näärivana otsingud võisid jätkuda.
Kodutiikidelt võis edasi hulpida kaugematele veekogudele - üle Liiwa oja, Härjapea jõe suunas. Jätsime Lasnamäe heinamaale Valge ja Punase tuletorni liinile, silla alla, minemata ning esiotsa oli hea mässumõte koguda ennast uulitsa nukil populaarse vürtspoe (Wiedemanni 2A) ja elitaarse bordelli Grand Local (Wiedemanni 2B) juures, viie tänava ristil, ühel ilmekamal Kadrioru sisesel tänavasõlmel. Kus algselt Vesivärava tänavat mööda kulges puhta vee kanal Ülemistest sadamasse ning hiljem see roiskumise tõttu täis aeti ja millele 1897 rajati Viljandi-Tallinn raudteelõik.
Pääsenud sellest liikluse keerdsõlmest, ei teinud sugugi kurja minna läbi linna tapamaja väravast. Sest kes teab, näärivana leidmisel võis äkki abi olla just vereseerumist, kilpnäärmeekstraktist, loomamaosisaldist, pulberväetisest, maosisaldisest pressitud küttebriketist, koera- ja kanatoidust või defibreeritud verest.
Tapamaja tagant mereväe Aiawilja aiast (hiljem Pedagoogiumi aed arbuuside ja baklažaanide kasvatamiseks, veel hiljem Loomaaed, praegu kompostihunnik) oleks ju võinud pikale teele miskit veel skorbuudi vastu põue pista.
Midagi ei olnud teha, nüüd tuli minna läbi Politsei ogorodi hirmsasse Kompasna asumisse, mis võinuks ühele piraadile just paras paik olla. Tavaliselt oli krundi serva ehitatud madal kuuritaoline osmik, seejärel kõrvale rajatud teine osmik, ning kui elujärg paranes, siis tänava poole kahekordne puitmaja. Maja koos kõrvalseisvate ehitistega moodustas kõverate ja pimedate koridoride keerulise labürindi.
Asumi elanikkonna moodustasid eestlastele lisaks tatarlased, juudid, sakslased, venelased ning vabameelses linnaosas võimude korraldusi eriti ei respekteeritud ning paigast on pärit mitmeid legendaarseid pätte.
Meil ei olnudki esiotsa muud rohkem sealt tarvis, kui nõglapuud. Ilma google'ita oleksime ilmselt uppunud Härjapea mudastes voogudes või Kompasna Voltsi poolt mõnes majalabürindis oimetuks löödud, teadmata mis puu see nõglapuu on. Nüüd säras tuledes kuusk eemalt Gonsiori tänavalt tulles täies hiilguses vastu.
Aerutasime Härjapea jõge mööda üles, et Naeri tänava otsast silla alt ja katoliku kalmistu (Poolamäe) tagant lepistikust läbi minna. Esiotsa ei jaganud, et paistiigi taga on kalmistu, mis seda täna ei ole ja seega ei saanud kohe asupaiga skeemile pihta. Hiljutisest Juhkentalis ringi kooserdasmisest oli siiski nii palju kasu, et meenus toonane punkti koht silla vare all, kuid mitte ei mäletanud, et Naeri tänava tupikust sinna ligi hästi ei pääse ning tiigi kohal on nüüd Tiigiveski park ja Poolamägi on vanade poolakate kalmistu, mida enam ei ole.
Veetorni Tõnismäel teadsin umbes-täpselt, et see peaks olema Tõnismäe tänava ääres tolle punastest tellistest maja (Inseneride Maja) naabruses, aga kas kohe tee ääres või mõnes sisehoovis, toda siis näis. Aga seal ta oli, varustamas Toompead veega alates 1883 aastast. Kui enne seda veerenn Ülemistelt, mis saabus Ingeri bastioni juures olevasse kaevu, oli muutunud eeslinnade pesupesemise kraaviks ja kust üles Toompeale oli üldse nadi vett tarida.
Näärivana ei paistnud mingi lihtne asi olevat. Vähe sellest, et sellist tuli otsida surnuaia tagant lepikust, võis Barbara kalmistu lähedalt (Linnavalitsuse hoone tagant) saadud juhiste järgi seda äkki hoopis kohata kummitavas vanalinnas.
Proovisime ja mis me mõõtsime, aga linnuvaatega vanalinnast tundusid ajalises ja ruumilises plaanis olevat selgemini leitavad paigad mingi koht Kiek in de Kökist edasi ja Raekoja plats.
Seda, et kummitab, kinnitas meile juba esimene otsitud punkt - palvetavad mungad (kelle täpset asukohta me ei teadnud) - selgus, et üks munk palvetab Neitsitorni juures, müüri ääres. Mungale kolm tiiru ümber teinud, tundus kaval ronida müüriäärsest trepist üles ja nentida, et üleval kaitserinnatisel kummitasid kaardiga tüübid küll, aga turisti klassi kuuluvad. Ülevalt alla vahtides võis märgata aga juhtumisi veel üht munka ja siis veel ühte. Appi, kui palju neid siin on. Katsusime, et mõnda turisti mungaga segi ei aja ning keegi kõrvalvaataja andis vihje ühe munga käte vahele piiluda. Kus SI-jaam oligi. No on kloostrivennad.
Tunglesime turistide vahelt alla raekoja platsi suunas, kui jõudsin arvata, et aga kus pagan seda tähist seal Raekoja platsil põhjapõtrade ja teiste pühadehõnguliste külaliste vahelt peaks leidma, kui legend täpsustas nõglapuu piirdeaeda. No klaar. Aga nii klaar, et SI-jaam ka tähise juurest minema puhutud.
Uute teadete järgi jõudmiseks oli jäänud parasjagu nii palju aega, et silkasime Ladina kvartali poole ning lasime end järjekordsetel ilmikvendadel Peeter-Pauli juures eksitada:
Õnneks oli mahti Katariina käigust läbi põigata põrnitsedes läbi kõik aknaorvad, leidmaks just see õige kinnimüüritud ja trellitatud aken.
Teel järgmise kaardini pidasid meid kinni teised vitaalivennad küsimusega: "aga kjus saab registreerida?" Teab mis jahu me neile ajasime, vaevalt meil pardale rohkem korsaare näärivana jagama vaja oli.
Järgmiseks lajatati meile sellise taiesega, et ei suutnud oimetusest isegi mitte rummi rohkem peale võtta.
"Kapten, teil on vesi põlves." "Ei saa olla. Ma olen elu aeg ainult rummi joonud". Näis, et just selline kapten on selle kaardi kokku pannud. Võttis jupi, et taibata, mida ta on püüdnud selgemate rummihoogude vahel õieti kritseldada ning kõigile ponnistustele vaatamata, näis, et näärivana asukoht on endiselt selgelt märkimata. Õnneks oli ta üht teist märganud logiraamatusse üles tähendada.
Olles Vremja kursil, halssisime mööda loodushuviliste ringist linnukülas, nõiaudust Mulla piirkonnas ning Seewaldisse ravile lootsime jõuda mõne järgmise reisiga. Lükkasime kõrvale funktsiooni, millega oleks siinust võttes saanud ilmselt seina eest, aga toda meie üles soenenud piraadiajud päris välja ei jaganudki, korrutamisest rääkimata.
Seega seadsime otsad liinile: Vabaduse väljak - Köie 6A. Loovides läbi vanalinna, Balti jaama taha tundmatumasse vette, Kalamajja. Kalapaatide tagaajamisest suurt tulu ei olnud, ja nii edasi kiiruga Linnahalli juurde Idapoolsesse parklasse.
Juba parkla õige nurga otsingud elustasid hoone mastaapsuse, taipamata koheselt mitmeks tükeldatud parkla territooriumi laiaulatuslikkust.
Kunagine ruumihiilgus on tänaseks justkui pahempidi pööratud ajas. Tollest ainulaadsest mere äärde lubajast toonasel tööstus- ja sõjamajanduse maastikul, on nüüd saanud vastupidine objekt - endasse sulgunud ja eemaletõukav kui ümbritsev kiiskab kohati juba nagu Las Vegas.
Varanduse otsingud läksid komplitseeritumaks - tuli hakata langetama otsuseid. Näiteks, kas pugeda PEHMODE AUKU, et saada kohe teada, millised punktid on õiged või uurida kõik 15 läbi. Tõlgendasin seda enda jaoks nii, et kõvemad korsaarid lihtsalt kolistavad alati kõik koopad läbi ja mingitesse pehmetesse kanalisatsiooniaukudesse ei hakka trügima.
Jaan kui kõhnem ja muidu ka julgem, puges kaevu ja teatas, et ta ei tule sealt enam välja. Seal on soe.
Hoopis hiljem teiste piltidelt selgus, et eksisteeris ka NAISTE AUK, ning kahe augu vahe oli selles, et ühest sa ainult 3 õiget punkti, teisest kõik 5. Liiga keeruline. Ühel piraadil oleks selles staadiumis näärivana otsingutel piisanud pudelist rummist, hakka siin veel aukudega jamama.
Vremja alguse aina kiirenev lähenemine tegi meid murelikuks ning ilma kapteni karmima soovituseta, ikkagi mõned punktid külastada inkade templi tühemikes, ajas meid mureneva hoone otsa.
Kuna teised piraadid platvormi alt toru juurest, punkt 6 (helikopteri maandumisplatsi alt) karjusid, et me ei tuleks enne kui nad on mööda basseini keskele jäävat betoonriba tagasi tulnud, siis teades oma tasakaalutust, läksin nii tasakaalust välja, et keeldusin sinna üldse minemast.
Hoone keskele, katusele jäävas punktis 4, oleks saanud sõbraliku käru keerata mõnele kaaspiraadile, kaaperdades nende järelt punkti laskudes ära seina ääres oleva redeli. Selle töllakuse asemel otsisime üles ühe nurga, punkt 2, mis asus all olevas käigus ja kadusime kabuhirmus kodusadama poole.
Proovisin Jaani meelitada trammi peale, aga nii hull ei pidavat asi olema, et kui pole 20 viimast aastat ühistranspordiga (va takso) sõitnud, siis nüüd ka ei hakka - kui pole 20 aastat vett joonud, siis nüüd
ka ei hakka ...
Eelviimasesse punkti - Röövliauku, kohta kus mõrtsukad endistel aegadel mäe sees elasid, meil asja polnud, sest näärivana ei olnud me ikkagi ühestki kirstust ega koopast üles leidnud ning midagi koopasse peita ei olnud.
Tegelikult läks juba nii kiireks, et mööda Koidula tänavat ülespoole sõudes, tekkis meil küsimus - kus kõik on? Jaan: " Seewaldis". Mina: "Mõnes kanalisatsioonikaevus."
Tulemuse pulgalt maha lugenud ja kartulipirukat mugides, tekkis hõredas baaslaagris tunne, et no jaa ... eks tegemist oli ju palju ja kes see ikka raatsib ilma näärivana leidmata tagasi tulla. Hiljem selgus, et naasmise ajana oli võimalik lihtsalt tõlgendada mitmeid erinevaid kellaaegu. No eks see sõltus, kas sul oli aja rehkendamiseks liivakell või olid varasematelt reididelt mõne kepsakam uuri kätte saanud.
Aga kõik pöördus paremuse poole, kui tagasi tulnud piraadid said hambarahaks lisaks mandariinidele ja kommidele kaks väikest Vana Tallinnat. Elu oli ilus ja mis selle näärivana asja pärast ikka muretseda.
* * *
Kribingu ajaloolisemate hetke tarvis oli toeks Robert Nermani ja Karen Jagodini "Jalutaja teejuhid" - Tallinna kesklinn ja Kadriorg ning Entsüklopeedia Tallinn, A-M ja N- Ü
Tõsi, anno 1756, kiiskas mäe jalamil vastu Christian Frese hilisbarokne-varaklassitsitlik eluhoone, ning langenud aadlineiud pidid ootama veel 107 aastat Aleksander I käsku hoone asustamiseks. (Hetkel ehitatakse sinna lasteaeda).
Varasemad laksud pole meiesugustele pehmodele Jaaniga suurt konti mööda olnud, kuid seekordsed teated lubasid loota, et äkki on pardale vaja ka tüüpe, kes mõistavad kirjatähti lugeda ja on veerimisega ka varem kokku puutunud ning õige kauged maailmamered jäävad puutumata.
Enne ulgumerele saatmist, pidid piraadisellid aga veidi järgi proovitud saama kodutiikide sogases vees kalu püüdes, ning esiotsa laiutas vihjekaardi keskpaigas punane rõngas, mõningaste märkustega kaardi servas. Ülejäänud tuli endal välja mõelda.
Kui olime alustuseks paika saanud, kus tollel üllitisel asub meri ja kus mägi, tekkis juba ühtlases aerutamises kõigil suund uue vahimaja kõrvale. Et seal postile kinnitatud maatähiste viitadelt leida enda kaardile vajalikud:
120m - Noorte park
300m - Vilde muuseum
403m - Peetri maja
605m - Jaapani aed.
Nende külastamine pidi andma kokku vihje, kus asub see kaart, millega tegelikult seilama minna.
Mõningase siseheitluse järel, kas Peetri maja või Jaapani aed - valisime kaugeima punkti. Jaapani aial on kaks sissepääsu ja lossi poolsed teadetetahvlid ei lubanud midagi. Liikusime Kadri tee poolse väljapääsu suunas. Mhmh - SEES. Uus vihje, sadakond meetrit edelas mitmeharuline tamm. Ilmakaarega oli meil segadust, kuid olime üpris veendunud, et tammed on üleval Peetri ringi sees ja ümber, ning äkki on tegemist selle valgustatud puuga. Nii oli, kuid sõnadega SEES ja KIRDE ei osanud me veel midagi otsustavat peale hakata. Võtsime kursi Peetri majale.
Trajektoorile jäi juba varasemast tuttav kirde suunaline kuusk, mille okste alune kahtlaselt helkis. Jaan arvas kasuliku järgi uurida, mida seal kuuse all on. Ahaa, päkapikud. Neid meil oligi vaja, nende abil saab näärivanale ligemale. Enne kui me ise midagi jõudsime kosta, olid meil uued kaardid peos ning näärivana otsingud võisid jätkuda.
Kodutiikidelt võis edasi hulpida kaugematele veekogudele - üle Liiwa oja, Härjapea jõe suunas. Jätsime Lasnamäe heinamaale Valge ja Punase tuletorni liinile, silla alla, minemata ning esiotsa oli hea mässumõte koguda ennast uulitsa nukil populaarse vürtspoe (Wiedemanni 2A) ja elitaarse bordelli Grand Local (Wiedemanni 2B) juures, viie tänava ristil, ühel ilmekamal Kadrioru sisesel tänavasõlmel. Kus algselt Vesivärava tänavat mööda kulges puhta vee kanal Ülemistest sadamasse ning hiljem see roiskumise tõttu täis aeti ja millele 1897 rajati Viljandi-Tallinn raudteelõik.
Pääsenud sellest liikluse keerdsõlmest, ei teinud sugugi kurja minna läbi linna tapamaja väravast. Sest kes teab, näärivana leidmisel võis äkki abi olla just vereseerumist, kilpnäärmeekstraktist, loomamaosisaldist, pulberväetisest, maosisaldisest pressitud küttebriketist, koera- ja kanatoidust või defibreeritud verest.
Tapamaja tagant mereväe Aiawilja aiast (hiljem Pedagoogiumi aed arbuuside ja baklažaanide kasvatamiseks, veel hiljem Loomaaed, praegu kompostihunnik) oleks ju võinud pikale teele miskit veel skorbuudi vastu põue pista.
Midagi ei olnud teha, nüüd tuli minna läbi Politsei ogorodi hirmsasse Kompasna asumisse, mis võinuks ühele piraadile just paras paik olla. Tavaliselt oli krundi serva ehitatud madal kuuritaoline osmik, seejärel kõrvale rajatud teine osmik, ning kui elujärg paranes, siis tänava poole kahekordne puitmaja. Maja koos kõrvalseisvate ehitistega moodustas kõverate ja pimedate koridoride keerulise labürindi.
Asumi elanikkonna moodustasid eestlastele lisaks tatarlased, juudid, sakslased, venelased ning vabameelses linnaosas võimude korraldusi eriti ei respekteeritud ning paigast on pärit mitmeid legendaarseid pätte.
Meil ei olnudki esiotsa muud rohkem sealt tarvis, kui nõglapuud. Ilma google'ita oleksime ilmselt uppunud Härjapea mudastes voogudes või Kompasna Voltsi poolt mõnes majalabürindis oimetuks löödud, teadmata mis puu see nõglapuu on. Nüüd säras tuledes kuusk eemalt Gonsiori tänavalt tulles täies hiilguses vastu.
Aerutasime Härjapea jõge mööda üles, et Naeri tänava otsast silla alt ja katoliku kalmistu (Poolamäe) tagant lepistikust läbi minna. Esiotsa ei jaganud, et paistiigi taga on kalmistu, mis seda täna ei ole ja seega ei saanud kohe asupaiga skeemile pihta. Hiljutisest Juhkentalis ringi kooserdasmisest oli siiski nii palju kasu, et meenus toonane punkti koht silla vare all, kuid mitte ei mäletanud, et Naeri tänava tupikust sinna ligi hästi ei pääse ning tiigi kohal on nüüd Tiigiveski park ja Poolamägi on vanade poolakate kalmistu, mida enam ei ole.
Veetorni Tõnismäel teadsin umbes-täpselt, et see peaks olema Tõnismäe tänava ääres tolle punastest tellistest maja (Inseneride Maja) naabruses, aga kas kohe tee ääres või mõnes sisehoovis, toda siis näis. Aga seal ta oli, varustamas Toompead veega alates 1883 aastast. Kui enne seda veerenn Ülemistelt, mis saabus Ingeri bastioni juures olevasse kaevu, oli muutunud eeslinnade pesupesemise kraaviks ja kust üles Toompeale oli üldse nadi vett tarida.
Näärivana ei paistnud mingi lihtne asi olevat. Vähe sellest, et sellist tuli otsida surnuaia tagant lepikust, võis Barbara kalmistu lähedalt (Linnavalitsuse hoone tagant) saadud juhiste järgi seda äkki hoopis kohata kummitavas vanalinnas.
Proovisime ja mis me mõõtsime, aga linnuvaatega vanalinnast tundusid ajalises ja ruumilises plaanis olevat selgemini leitavad paigad mingi koht Kiek in de Kökist edasi ja Raekoja plats.
Seda, et kummitab, kinnitas meile juba esimene otsitud punkt - palvetavad mungad (kelle täpset asukohta me ei teadnud) - selgus, et üks munk palvetab Neitsitorni juures, müüri ääres. Mungale kolm tiiru ümber teinud, tundus kaval ronida müüriäärsest trepist üles ja nentida, et üleval kaitserinnatisel kummitasid kaardiga tüübid küll, aga turisti klassi kuuluvad. Ülevalt alla vahtides võis märgata aga juhtumisi veel üht munka ja siis veel ühte. Appi, kui palju neid siin on. Katsusime, et mõnda turisti mungaga segi ei aja ning keegi kõrvalvaataja andis vihje ühe munga käte vahele piiluda. Kus SI-jaam oligi. No on kloostrivennad.
Tunglesime turistide vahelt alla raekoja platsi suunas, kui jõudsin arvata, et aga kus pagan seda tähist seal Raekoja platsil põhjapõtrade ja teiste pühadehõnguliste külaliste vahelt peaks leidma, kui legend täpsustas nõglapuu piirdeaeda. No klaar. Aga nii klaar, et SI-jaam ka tähise juurest minema puhutud.
Uute teadete järgi jõudmiseks oli jäänud parasjagu nii palju aega, et silkasime Ladina kvartali poole ning lasime end järjekordsetel ilmikvendadel Peeter-Pauli juures eksitada:
Õnneks oli mahti Katariina käigust läbi põigata põrnitsedes läbi kõik aknaorvad, leidmaks just see õige kinnimüüritud ja trellitatud aken.
Teel järgmise kaardini pidasid meid kinni teised vitaalivennad küsimusega: "aga kjus saab registreerida?" Teab mis jahu me neile ajasime, vaevalt meil pardale rohkem korsaare näärivana jagama vaja oli.
Järgmiseks lajatati meile sellise taiesega, et ei suutnud oimetusest isegi mitte rummi rohkem peale võtta.
"Kapten, teil on vesi põlves." "Ei saa olla. Ma olen elu aeg ainult rummi joonud". Näis, et just selline kapten on selle kaardi kokku pannud. Võttis jupi, et taibata, mida ta on püüdnud selgemate rummihoogude vahel õieti kritseldada ning kõigile ponnistustele vaatamata, näis, et näärivana asukoht on endiselt selgelt märkimata. Õnneks oli ta üht teist märganud logiraamatusse üles tähendada.
Seega seadsime otsad liinile: Vabaduse väljak - Köie 6A. Loovides läbi vanalinna, Balti jaama taha tundmatumasse vette, Kalamajja. Kalapaatide tagaajamisest suurt tulu ei olnud, ja nii edasi kiiruga Linnahalli juurde Idapoolsesse parklasse.
Juba parkla õige nurga otsingud elustasid hoone mastaapsuse, taipamata koheselt mitmeks tükeldatud parkla territooriumi laiaulatuslikkust.
Kunagine ruumihiilgus on tänaseks justkui pahempidi pööratud ajas. Tollest ainulaadsest mere äärde lubajast toonasel tööstus- ja sõjamajanduse maastikul, on nüüd saanud vastupidine objekt - endasse sulgunud ja eemaletõukav kui ümbritsev kiiskab kohati juba nagu Las Vegas.
Varanduse otsingud läksid komplitseeritumaks - tuli hakata langetama otsuseid. Näiteks, kas pugeda PEHMODE AUKU, et saada kohe teada, millised punktid on õiged või uurida kõik 15 läbi. Tõlgendasin seda enda jaoks nii, et kõvemad korsaarid lihtsalt kolistavad alati kõik koopad läbi ja mingitesse pehmetesse kanalisatsiooniaukudesse ei hakka trügima.
Jaan kui kõhnem ja muidu ka julgem, puges kaevu ja teatas, et ta ei tule sealt enam välja. Seal on soe.
Hoopis hiljem teiste piltidelt selgus, et eksisteeris ka NAISTE AUK, ning kahe augu vahe oli selles, et ühest sa ainult 3 õiget punkti, teisest kõik 5. Liiga keeruline. Ühel piraadil oleks selles staadiumis näärivana otsingutel piisanud pudelist rummist, hakka siin veel aukudega jamama.
Vremja alguse aina kiirenev lähenemine tegi meid murelikuks ning ilma kapteni karmima soovituseta, ikkagi mõned punktid külastada inkade templi tühemikes, ajas meid mureneva hoone otsa.
Kuna teised piraadid platvormi alt toru juurest, punkt 6 (helikopteri maandumisplatsi alt) karjusid, et me ei tuleks enne kui nad on mööda basseini keskele jäävat betoonriba tagasi tulnud, siis teades oma tasakaalutust, läksin nii tasakaalust välja, et keeldusin sinna üldse minemast.
Hoone keskele, katusele jäävas punktis 4, oleks saanud sõbraliku käru keerata mõnele kaaspiraadile, kaaperdades nende järelt punkti laskudes ära seina ääres oleva redeli. Selle töllakuse asemel otsisime üles ühe nurga, punkt 2, mis asus all olevas käigus ja kadusime kabuhirmus kodusadama poole.
Proovisin Jaani meelitada trammi peale, aga nii hull ei pidavat asi olema, et kui pole 20 viimast aastat ühistranspordiga (va takso) sõitnud, siis nüüd ka ei hakka - kui pole 20 aastat vett joonud, siis nüüd
ka ei hakka ...
Eelviimasesse punkti - Röövliauku, kohta kus mõrtsukad endistel aegadel mäe sees elasid, meil asja polnud, sest näärivana ei olnud me ikkagi ühestki kirstust ega koopast üles leidnud ning midagi koopasse peita ei olnud.
Tegelikult läks juba nii kiireks, et mööda Koidula tänavat ülespoole sõudes, tekkis meil küsimus - kus kõik on? Jaan: " Seewaldis". Mina: "Mõnes kanalisatsioonikaevus."
Tulemuse pulgalt maha lugenud ja kartulipirukat mugides, tekkis hõredas baaslaagris tunne, et no jaa ... eks tegemist oli ju palju ja kes see ikka raatsib ilma näärivana leidmata tagasi tulla. Hiljem selgus, et naasmise ajana oli võimalik lihtsalt tõlgendada mitmeid erinevaid kellaaegu. No eks see sõltus, kas sul oli aja rehkendamiseks liivakell või olid varasematelt reididelt mõne kepsakam uuri kätte saanud.
Aga kõik pöördus paremuse poole, kui tagasi tulnud piraadid said hambarahaks lisaks mandariinidele ja kommidele kaks väikest Vana Tallinnat. Elu oli ilus ja mis selle näärivana asja pärast ikka muretseda.
* * *
Kribingu ajaloolisemate hetke tarvis oli toeks Robert Nermani ja Karen Jagodini "Jalutaja teejuhid" - Tallinna kesklinn ja Kadriorg ning Entsüklopeedia Tallinn, A-M ja N- Ü
Comments