Stseenid ühest sügisest

Liigestest ei saagi ju lahti jääda

Eikuhugi suunas kulgemine hakkas sügisehakust aina rohkem komistama otsa o-sündmustele. 

Kui said kokku sobiv aeg ja maastik.

SRD korraldatud Tallinna MV paaristeade Loopealsel oli paras koht, kus kaotada ennast paekivi karjääridesse, kivikuhjatistesse, olmeprügisse või vaarikavartesse, murakatesse, takjatesse ja muudesse okkalistesse põõsastesse kiriku ja kooli vahel.



Esimene ring oli tagasihoidlik hoiatus sellele taimehorrorile, mis avanes teisel ringil. Meil õnnestus Jaaniga jääda eelviimaseks ainult tänu Maari ennastsalgavale ponnitusele, kes püüdis etendada üskinda nii nais kui mees osalejat. Vähem taimsel maastikul oleks ta meid kindlasti üle jooksnud. 



Kaardipildi järgi ei oodanuks, et seal Tallinna Jumalaema Kiirestikuulja ikooni kiriku taga nii ulatuslik mittekoht paikneb. Vääris tutvumist. See mõjus fantaasiale ergastavalt. 


Ja võistlus ise oli mõnus, selline tagasihoidliku seltskonnaga, natuke vanade heade aegade Tarmaku stiilis, kus jõuad kõikidele osalejatele kaasa elada. Jäägitult igavikku jäänud ajad. Need Jüri eestvedamisel toimetatud humoristlikud formaadid: knockout sprint ... 




* * *

Õieti see polnud veel mingi sügis - päev pärast Taasiseseisvumispäeva leemendas veel täielik suvi. See sai oma ligi 30-kraadise lõppakordi täpselt nädala pärast. Enne jõudsime ära käia Keila-Joal. See maastik rahustab. 



* * *

Peegelpilti keeratud Taltechi ümbrus aitas selgitada, millistes mõttekonstruktsioonides me kogu aeg tegutseme - pole ju vahet, mispidi ida-lääs kaardile panna. Saad hakkama, kui just 90 kraadi vales suunas ajama ei pane. Miks just selline nurgaga nihe sisse tuleb - nagu aju suudaks ära teha pool rehkendust.

* * *

Neljapäevaku kaart Sakus oli täiesti normaalne, aga ma jäin millegipärast kinni Õlleka kõrval olevasse terviseraja metsa, tiirutama kuskile 20(59) punkti ümber. 



Kogu see alevik on aga täis minu põhkooliaegseid jälgi, eriti kooli ja raudtee ümbrus. Aga eks ikka, sai alevikust ka palju läbi kulgetud, et hakata end Kiisa poole hääletama, umbes selle ringtee juurest (siis polnud mingit ringteed loomulikult), kus on punkt 12(49), kui rongid üldse sõita ei tahtnud. Ühes nendes samades Lasnamäeks kutustud majades elas klassiõde Inga, kelle juures tihti aega surnuks lõin - kõigepealt vantsisime koos koolist tema juurde ja siis kõmpisin sealt üksi tagasi raudteejaama - mitte just päris samal marsruudil, mis seekordse raja II pool, aga peaaegu. Ikka säherdune üksildane alevitagune oli see siis. Ükskord pidin nuputama veidi ringi tee kui kaks mingit pätti, mu meelest sõjaväelased, poolele teele jäävale alajaamale lõket alla üritasid teha. Täiesti segane tegevus, aga kuna see oli nii  jabur, siis seda ütles mu III klassi aju küll, et nendele tüüpidele oleks parem mitte silma alla jääda.

Need minevikus kõvasti sissetambitud maastikud hakkavad alati ennast kehtestama kui neile hiljem sattuda. Iga objekt kaardil võiks jutustada romaani täie lugusid.

* * *

Järve terviseraja metsast mul nii teravad mälestused puuduvad. Sinna ongi ainult orineteerumine viinud. Seekord veidi hakitud kaardiga.

* * *

Hooaja viimane neljapäevakul Botaanikaaias valgustas päike välja täiega kogu kireva värvidemängu.





Mul ei olnud seal mahti muud rada võttagi kui vabarada, et saaks selle Iru raba jätta kus seda ja teist ja vaimustunult taimelt taimekese juurde hõljuda. Alpinaarium oli värskelt ümber tehtud ja roosiaed ootab uuendamise järge. Kevadel kaevati praktiliselt kõik roosid üles, jagati soovijatele laiali ja kogu aed tehakse ringi.

* * *

Septembri lõppu jäi uitamine Luite kaardil. Raudtee ja asumi enda vahele jääv männituka esmaavastus.





* * *
Maastikumaratonil, nädal pärast TAOK rogaini, on meil juba komandat korda Jaaniga jäänud püüdmatuks 25 kilomeetrit Kõrvemaa matkaradadel matkata alla 4 tunni. Seekord jäi 5 sekundit valele poole. Kusjuures me hakkasime pärast ergutuspunkti paar kilomeetrit enne lõppu isegi jooksma :)




* * *

Mustjõe oleks ka nagu selline linnaosa, kus ma ei mäleta end enne väga intensiivselt o-kaart peos kulgemas. Seal me võistlesime rohkem päevaku sulgemise ajaga.

* * *

Nädal hiljem Pelgulinnas sattusime pärast finišit jutlema Triinaga, kuidas ühel on jalg haige ja teisel on selg haige ja ma ei mäleta mis kolmandal viga oli, kui korraga hakkas meil kõigil sellest hädaldamisest väga naljakas. Mille peale Jaan arvas, et Triinal on selle aja peale, mis ta aastaid soorituste aegu maha loeb, kindlasti tekkinud ülevaade, et kaua tüüpi siis veel üldse näha loota on, kui ta on jooksu pealt käimisele üle läinud - et mitu aastat tal veel jäänud olla võiks. Seda statistikat Triina meile seekord ei paljastanud veel... Nii et käime edasi.

Aias valitses veel kirju sügis:













Novembris juhtus peale Stochkolmi rogaini veel mõned sise-orinteerumised, aga põhiliselt tahtsid PÖFFi umbes tosinkond filmi ära vaatamist. 

PÖFFi vahel käisime Maidu juures OCADiga kaartide ja radade tegemist õppimas ja nii sai Lilleküla Lahtiste jaoks tehtud esmalt kahenädalase vabavaraga läbi harjutus, kuidas OpenStreetMap kaardist OCADis enam-vähem talutav maastik omale sobivas standardis vormistada - põhiliselt tegelesin oliivirohelise eemaldamise ja oluliste aedade (neil said minu variandis karvad vist kohati valepidi) joonistamisega. Kusjuures näiteks Lille asumi aiad oskas ta ise peale panna - neid ma küll selliselt nikerdada ei oleks viitsinud.

Raja tegemiseks loovutasime mõned šillingid OCADi vennikestele. Nii sai lahedalt vorpida igasugu kaardikesi - põhikaart eesti keeles ja inglise keeles ja Model Event ja võitjatele auhinna kättesaamise maastik ja ...

Tuleb tunnistada, et see kaardi nokkimine mulle täiesti istus. Nõmme tee ja Sõpruse puiestee vahelist ala polnud kuskilt spikerdada ka, nii käisin seal ise kõik risti ja põiki veel üle. Aga eks ta sihuke skemaatiline fun ürituse tarvis tehtud leiutis sai. Tõsiste asjade tegemine on ikka tõsine tegemine. Mõtteharjutusena igati arendav kogemus. Egas muidu Jõulujooksul hakanud mõtlema, kui punktinumbrid päris hästi ei klappinud, et mis kaardi vormistamisel tegelikult juhtuda võis, kuigi ma tegelikult ju ei tea, mis täpselt oli.

* * *

Detsember uhas samas jätkus edasi, aga arvestades Lilleküla Lahtiseid, tuli kindlasti ära käia Löwenruh' Mikrorogainil. No ma ei tea, me ei jõudnud sel kaunil talvepäeval seal õieti mitte kuskile. Oli küll mitmeid meie plaanitud punktidele väga lähedasi punkte, aga päris samu objekte siiski mitte :)

* * *

Enda jõulupühade aegseks virgutamiseks kõmpisime 25ndal läbi TON pühaderaja Keila-Joal 




ja 26ndal SRD püsiraja Kadaka metsas, 


enne kui 30ndal Näärilaks ja 1. ööl Lilleküla Lahtised peale sõitsid.

Selleks ajaks oli küll sügis ka lootusetult otsas. See sai õigupoolest juba novembri keskel otsa kui lumi maha tuli ja pole rohkem päris ära läinudki. 

Rääkimata tänasest Kassisabas. Ehe jaanuar -10 kraadi ja tuulega ja teevalikutega, millest mitmel puhul sai ilmsesti pikema variandi kasuks valitud. Kes see saab sellise külmaga mõelda.

* * * 

Septembri algul käisime Botaanikaaia Sõprade Seltsiga Hiiumaal. On selline kamp taimehulle, kes selle nime all igasugustesse võõrastesse aedadesse trügivad ja lasevad teistel taimefanaatikutel oma fanatismi saavutusi tutvustada ja ülejääke enda aeda tassida. Vahel kõpistevad siis midagi ka Botaanikaaias endas.

Ega see adeniku pöörane soov maailma oma käe järgi kujundada, on ka selline küsitav soov. Aga kui palju on selleks viise. Stiilsest väljapeetud kolmest tutist ja kuuest pügatud põõsast kuni metsikute lokkavate taimekuhjadeni.

Kristiina Hellströmi Hiiumaa aed:















Ja muid episoode saarelt. 
Pühalepa kirik:



Suuremõisa mõis ja aed:








Kassari kabel: 



Vaemla villavabrik:


Kuriste Õigeusu kirik:


Kaktusekogu Kärdlas:







Tahkuna:

Ristna:

Kõpu tuluetornist:

Väinamerel:

* * *

Lugemisest ka. 

Kui tunamullune mõjuvaim lugemisvara oli Sei Shonagoni "Padjamärkmed", Alari Alliku tõlkes, siis selleaastane lugemiskogemus Jonathan Littelli "Eumeniidid", Heli Alliku tõlkes ületab kõik muu, mis kätte juhtus. Mõlemal puhul käisime musta laega saalis nende teoste tõlkimise ja ilmumise lugu juhtumisi kuulamas. Aga võib-olla siis ongi loo mõju tugevam, kui saad teada natuke rohkem selle loomise loost. 

"Eumeniidid" on seletmatult komplitseeritud lugemine. 2006 ilmunud teos, kus II maailmasõjal juhtunut saksa SS-ohvitseri suu läbi kirjeldatakse. Kohati on kõik nii võigas, et seda ei saagi lugeda otse, mida sa loed, vaid kogu sõjailgus on nagu taust sellele, mida selliste ilguste sooritaja läbi tegelikult öelda püütakse. 

Täiesti idiootlikuks ja pea peale pöörab loo see, et tolle sakslase asemel võib nüüd 80 aastat hiljem asetada mõne suvalise vene ohvitseri. Kurjus ei kao mitte kunagi. Lihstsalt see, kuidas see üle inimeste nende tahtmata niivõrd massiivseks vormub, on seletamatu. 

Võib-olla  see on kuri teos, sest ei anna võimalust põgeneda koledast päris ilmast kuskile ulmadesse. Sellesse ei saa ju põgeneda. Võib-olla on häda selles, et kirjatükk ei olegi praegu enam fantaasia, see on siin ja praegu päriselt. Mitte küll kohe minu tagahoovis, aga nii ongi. Inimene ongi nii lootusetult kuri loom. 

Vaatamata selle raamatu raskusele (ka füüsiliselt üle 900 lehekülje), teeb sellest läbitulemine justkui olemise kergemaks. Sest korraga jõuab kohale, et elu võibki olla nii talumatu julm ja juhm. Ja selle talumiseks ei saagi kuhugi põgeneda, vaid sellest tuleb lihtsalt läbi minna. Siis jääb tegelikult ka headeks asjadeks ruumi ja seda pole vaja ängiga täita, sest nii kole ongi. Siis saad täita ruumi näiteks padjamärkmetega.  



Comments

Popular Posts