Näärilaks 2021

Näärilaks ei ole selline normaalne elu osa, mida võiks läbida kolme nädala jooksul mulle sobival ajal. Ei. Viskad vatijopka selga, kleebid lumelabidale helkurid peale ja oled 1. jaanuaril kell 17.14 Aegviidu jaamas, et Jäneda poole kühveldada. 

Ei ole mingit huilgamist, et kas ma kodukontorist ei saaks kuidagi või ... et mul on vaja ämma juures ahju kütta samal ajal või ... mingit muud ebaõnnestunud vabanduse kõlaga pominat.

Tõsi, kodanikud susla peal olid lumelabida asemel pigem suuskadega kohad sisse võtnud. 

Näärilaksul ei ole kombeks potentsiaalset Näärivana asukohta kohe rohkem paljastada, kui anda teada ülesrivistumise aeg, millal toda mõnusat vana võiks lootust üldse kohata. Ja võib-olla siis natuke seda, et sel korral võib Näärivana näha kuskil, kuhu saab sõita rongiga. Ja kus rattaga ei ole võib-olla seekord midagi teha. Ja võib-olla et pigem suusad ette valmistada. Kanuu kohta ei olnud midagi.

No muidugi mõtled, kuhu Harjumaal rongi ja suuskadega sõita. Keilasse äkki. Näärilaksule omaselt, miks mitte ka Paldiskisse - väga varede rohke paik. Või siis Kiisale. Vaevalt. Hing aimas, et jääb ilmselt Aegviidu. 24 tundi enne algust selgus, et nii on. 

Ajastule omaselt on ka Näärivana maale kolinud ja naudib elu kuskil hunnitute ooside ja orvandite vahel ning ilmselt läkitab näärikingid headele lastele postipakiga - igaüks loeb ise luuletust Omniva luugi juures, mille peale see avaneb. Mida heam laps, seda suurema luugi juures tasub luuletust lugeda. 

Aga kas see ei ole mitte stiilist välja langemine, kuhu rõvedasse auku seal kandis peale karuuru võiks üldse veel ronida. Ja ometi alahindasime rajameistreid, isegi nendesse vähestes punktides, kuhu me jõudsime, võis ikka kohata majavaresid.

Aga milleks ikkagi see sõit Jänedale. Kardetavasti pole proloogile üldse mõtet panustada. Tuleb  kohe hakata uurima, kuidas Aegviitu tagasi õnnestub kahlata. Mhmm - 8km. Peaks nelja tunniga ära kannatama.

Jäneda jaamas selgus muidugi tõsiasi, et päris kergliiklustee matka siiski ette ei olnud nähtud.

Julgemad, keda paistis olema suurem osa seltskonnast, tormas jaamast põhjapoolsetele aladele Näärivana otsingutele. Samal ajal kui üksikud arglikumad isendid, meie seal hulgas, panustasime kohe lõunapoolsemale areaalile, alustades keset põldu paiknevast kivist (38). 

Tuule poolt reljeefseks puhutud lumi purunes astudes kildudeks. Ja ikka, mauhti-mauhti üle välja, universumist kiirgavate tähtede all, kivi poole.

Mul oli juba Aegviidu jaamast saati ilge pissihäda ja kuigi kaardi serva oli ilusti punasega kirjutatud, et häda korral telefon see ja see, siis pidasin arukamaks, et vast saan kuuse taga, lume hanges ikka ilma helistamata hakkama. 

Samal ajal selgitas Jaan veidi eemal 39 punkti juures vihjeid ja Näärivana korraldusi. Kiikasime neid korda paar koos veel üle ja algas fotode põhjal Jäneda mõisapargi ja ümbrusega tutvumine. Igas järgmises punktis oli uus pilt, mis viis uue punktini ja nii 10 korda järjest. 

Tuleb tunnistada, et see osa meile sobis. Sihuke kultuurne valguses ja paljudel teedel sebimine. Ja kuigi mulle vahepeal tundus, et mõni on saanud kätte kaardi, mis sisaldab korraga kõigi kümne punkti asukohta, jätkasime me visalt suviste fotode järgi punkti asukohtade tuvastamist.

Sirgeldamine lumes tuletas meelde kui kunagi 80ndate keskel oli põhikoolis nädalane suusalaager Jänedal. Ööbisime toonases ühikas, nüüdses külalistemajas, mis jääb Valve Pormeistri poolt projekteeritud ja 1975 aastal valminud ja sajandi kümne olulisema hoone sekka valitud Põllumajandustehnikumi varju. Panime toona sealt samast ühika eest suusad jalga ja uhasime Aegviitu ja tagasi. 

Nüüd oli sellest mälestusest abi 44 punkti leidmisel, kus vihjepildil olnud U-kujuline lame hoone, mida suurel laotusel oli raske tuvastada tookordseks ühikaks transformeerus ja selle nurgast suunaga loodesse kelgumäe otsas järgmist vihjet sisaldas. 

Eks seal neid trikke jagus veel, näiteks kurepesaga puu asukohta tekkis meil kaks erinevat asukohta. Jaani oma osutus aga edukaks, kuhu me õnneks esimesena läksime.

46 punkti põõsa otsimisel keerasime tee nurka veidi valesti ja nii sai mõned valed põõsad ka üle nuusutatud.

Päris käest ära läks meil 48 otsingud. Suure plaani järgi saime selle asukoha teisele poole Piibe maanteed. Seal tee ristis oli väga sarnane kombinatsioon valge maja ja puusara nurgast. Aga tolle valge maja akende ülemine osa ei olnud kolmnurkseks voolitud. Seega see maja sai ikka ainult kuskil mõisa juures olla. 

Vihjepunktide lõpus uuris meilt keegi, et mis saab kui nad kõiki üles ei leidnud, kas võib ikka edasi minna. Meie puhul nii tavaline olek, tegi südame kohe soojaks. Ikka võib edasi minna, kus sa siis siin tagasi hakkad minema.

No näiteks mõtlesimegi kohe järgmise linnuse kõrgema koha (51) seepeale vahele jätta ja üritasime mingit loogilist jäljerada joogipunkti (52) suunas leida. Proovinud ühte ja teist haru, saime enesekindlalt kuskile suunas lõpuks minema ning mõningase aja möödudes tuvastasime, et oleme joogipunktist hoopis möödas juba järgmise oosi taga. No tagasi küll minema ei hakka, parem siis juba üks kõrgem koht (53) võtta. Ilma oosiharjale maha jäetud turnimisrajata me seda küll leidnud ei oleks.

Jägmises veski (60) punktis kadus Jaan maja taha, ja jäi sinna pikemaks. Asja uurima minnes selgus, et tuleb veskivare aknad üle lugeda. Kas 40 või 42. Jaan sai 40, mina ei näinud midagi lugeda. Võib-olla see tuli sellest, et joogipunktis jäi käimata. Seisime tähise juures, kus kaks SI-jaama: paremal 42 akna oma, vasemal 40 akna oma. Tuleb mees ähkides, võtab punkti, märkab teksti jaamade kohal, hakkab vanduma. Uurin Jaanilt, palju ta sai. 39. Jaan piiksutab 40-le osutavas SI-jaamas, risti vastupidi sellele, mille mees just oli võtnud. Mees läheb aknaid lugema. Ma pakun, et kui 39, siis peaks 40 õige olema. Mees loeb aknaid. Meie kaome veidi eemale. Keegi ei tea, mis õige on.

Üle kahe tunni oli möödas hetkest kui me Jäneda jaamas rongi C osast (kus võiks olla veel porgandi A ja B osad, kui C asub esiotsas) välja pudenesime ja me olime ikka veel Jänedal. Aegviidu raudteejaam on ikka veel umbes 8 kilomeetri kaugusel.

Ma olin tsipa väsinud. Jaan oleks hurraaga järgmisse orvandisse (56) tormanud, küllap sinna oleks juba jälgigi ees läinud. Jaani julgustas ilmselgelt Rüütli pilt kaardiservas. Tegemist olla siiki isa koolivennaga. Ma omale nii südamelähedasi ja innustavaid põllumajandusentusiaste paraku kaardiservast ei leidnud. Päris hästi ei suutnud samastuda nende tegelastega, kes seal Rüütlist all pool ümber lehma õiendavad.

Võib-olla ma olin kurnatud selles lumes kahlamisest, võib-olla pingutustest sama kuupäeva algustundidel toimunud võistlusest, kus sai täiega pandud, võib-olla mul lihtsalt ei olnud enam mentaliteeti. 

Ja nii me otsustasime siiski asuda väikesele kergliiklustee matkale karges talveõhtus, kuskil -5 ja -8 vahel. Kui te sõidate mööda Piibe maanted Jänedalt Aegviidu suunas ja mõtlete, kes küll seda kergliiklusteed peaks kasutama, siis meie Jaaniga kasutame seda tavaliselt 1. jaanuari õhtul, umbes kella 20 ja 21 vahel. 

Täiesti tardunud majade vahel. Täiesti teine elu võrreldes näiteks eluga Kalifornia majade vahel. Sõnade asemel pudenevad õhku klaasiks muutunud kristallid. Üks koer jutustab kahele möödakäijale oma lõputut lugu. Vaid üksikud masinad maanteel annavad mõista, et oled kuhugi teel.

Rajabingo. Kuskil meist lääne pool on rajabingo. Nagu pärast suppi süües õnnestus füüsisega paremas kontaktis olevate olendite õla tagant piiluda, siis too oligi see paik, kus oli vaja haaknõela rakendada. Tüübid olid omale saanud kolmanda kaardi ja selle mingil mõtestatud viisil auke täis torkinud. Vältimatu ajaviide Näärivanaga kohtumiseks ettevalmistamisel.

Aeg-ajalt me seisatasime, uurisime taevast tähtede seisu ja maast põdrajälgede asetust ning ennustasime, kas söösta allikale (50), et seal enda värskendamine võiks anda uuele aastale päikselisemat jumet või siis mõned kilomeetrid hiljem pöörduda Kuu loomisel viie raja hargnemisele (57), et hoida ära selle aasta kliimakatastroof. Alati vaatas meile vastu mudrunud puude ja lume alla jäänud aimatav metsarada, millele me alla vandusime. Musta kassi ei kooserdanud ka üheski õues. Ei saa sel aastal pruuniks juuniks ega saa mingit kliimat ka olema.

Entusiasm täienes Aegviitu lähenemisel aga nii hoogsalt, et me olime peaaegu juba minemas maja taha punkti 63, aga keerasime siis ikkagi lõpetuseks viimase, 65 suunas.

Nii naljakas kui see ka pole, just siis said meid lõpuks kätte liidrid suuskadel. Ilmselget oli tegemist tõelise võtme punktiga, umbes nagu vehklemises otsustab viimane torge kõik.

Kaart ei kujutanud ühtegi varet, aga metsas leidus neid tükki kolm. Alustuseks jõudsime koos liidritega suusarajale, mida pidasime ristuvaks teeks arvates, et oleme liiga kaugele jõudnud. Aga suusarada pole üldse mingi rada tegelikult. Läbi puude kumanud näärikaunistused eramu katuseserval reetsid samuti, et otsime liiga vara varet. Liidritele jõudis järgi veel punt igasugu jälitajaid, küll suuskadega ja ilma, kanuus ei istunud kedagi. Kõigi nende proffide pealambid valgustasid metsa pea jaamani välja ning kui esmalt põrgati ühe vare otsa, kus tähist polnud, oldi pea teise vare juures. Meil Jaaniga ei olnud muud, kui püsida jälgedes ja järgida valgust. 

Vare idaots andis vihje metsatukas paiknevale kahele täiendavale punktile. 

Nende leidmisel jäime viperuste laviini alla. Esiteks oli kogu see hakkamist täis kamp kadunud kõige viie kuuse suunas ja meil ei olnud enam valgust. Meie enda seasilmad on abiks linnatingimustel kaardi lugemisel, aga mitte mõhkugi ei näe nendega tihedas lumises kuusevõsas. Teiseks olime kaotanud ka igasugused jäljed ja olime nüüd veel paksemas kuusevõsas. Mul kadus igasugune arusaam, kus suunas üldse peaks minema, isegi mingeid hääli ei kostnud - kodanikud profid kippusid kommenteerima igat oma suusatõmmet ja metsahüpet, mida nad parasjagu sooritasid, aga nüüd oli kogu see narratiiv kuskile kadunud. Pealegi, pärast sellist lärmi  ja palagani oli karta, et kohe ronib kõikidest piirkonna koobastest välja kõik seal talvituvad 14 karu. Kolmandaks ei suutnud ma vähemalt omas peas vihje kaarti õigeks keerata - seda oleks tulnud teha 90 kraadi (vare idaots tähendab, et ida ots on idas), vaid keerasin selle peas ringi 180 kraadi, mis tekitas täieliku desinformatsiooni. Asi lõppes sellega, et me sumpasime oma jälgi pidi tagasi teele ja lõpetasime Näärivana otsingud.

Aastatega võiks juba nii mõnigi kogunenud laks (mõned on jäätisega ikka ära ka söödud) olla õpetanud, et kas meiesugustel pimedas desorienteeruvatel, majavaresid mitte oma lemmik objektideks pidavatel tüüpidel ikka on üldse selle kadunud Näärivanaga mingit asja. Aga ma ei imestaks kui aasta pärast on kaks tüüpi jälle kuskil täiesti mõttetus kohas, keset pimedust, poolteist seasilma ilma valgustamas, segaste vihjetega kaardid peos, omale Näärivana otsimas.