Näärilaks * Xdream Jõulurada * Pelgu Peitus 5
Süsinikumolekulide inimkujulised sekeldused jõulude ja nääride vahelisel segasel üleminekuperioodil, kui Maa magnetpoolused pole pooli veel vahetanud, ja kõigi lootused püsivad endiselt valguse võidul pimeduse üle, võtavad kõiksugu erikujulisi vorme o-laadsetel üritustel.
Segased sõnumid ilmaruumi otstest, mis sunnivad maha jätma tarbimist, reisimist, joomist ja kuuskede tuppa toomist, võivad närvisüsteemis tekitada turbulentse. Üks moodus rahunemiseks on käia üle päeva erinevatel o-retkedel.
Näärilaksuks peab olema teatavat vormi. Ja vahendeid. Näiteks kaherattalisi.
Veel parem kui oskaksid vahendeid libedates oludes sihipäraselt rakendada.
Meil Jaaniga on nii vormi kui vahenditega enam-vähem. See tähendab, et vormi on vähem ja vahendeid enam enne kevadet keegi välja ei aja. Seega võtsime püha üritust rohkem keskpäraste munkade kohaselt. Ja võib-olla, Näärivana annab meile andeks meie tainapealiku orienteerumisoskuse pimedas Viimsi metsas.
24 tundi varem vaevlesin lausnohu käes, aga eelmisel õhtul ema poolt jagatud Sri Lankast pärit värske möks, mis kirjade järgi pidi aitama pea- ja kõhuvalu tõrjuda, hirmutas hommikuks ära täielikult ka nohu. Nojah, eks nina on seal kuskil pea ja kõhu vahepeal.
Esimene vihje näoraamatu lehekülgedel, kus laksu seekord kätte saab, võis tekitada mulje ettevõtmise erakordsest mastaapsusest, sest kõige väljaloetavam koht - Severnaja Gora - näis asuvat Kalingradi oblastist. No kui Libahunt toimub järgmine sügis Gruusias, asi see siis Näärilaks Königsbergi kaartide järgi maha mängida on.
Terasemal vaatlemisel oli tükike kujutatud maad väga Viimsi poolsaare kujuline, ning tuvastatud kirjad Tamne ja Vims ei jätnud enam kahtlust. Justkui sellest teadmisest oleks siis kasu olnud. Aga kõigest ei peagi alati kasu olema, mõni asi on rohkem hasardi pärast.
Peata olek, mis juhendi kohaselt oli ette nähtud ainult stardis, oli meie jaoks üpris valdav olek lõpuni välja.
Juba proloogi korraldasime zig-zag kujuliselt - pärast kiige punni (1) olime kahuri juures (5) ja siis juba järgmise etapi vihjeid üles kribamas. Nagu pärast selgus, ei taibanud nii mõnigi, et kõik seinaplakatid tuleb läbi tudeerida. Meil nii palju oidu oli - pildistasime ja joonistasime seal hoolega kogu kirjanduse üles.
Edasi jätkasime pooleli jäänud proloogiga mõisa tiikide ümber ja hakkasime asjale pihta saama - 4-2-3.
Miks teise etapi vihjeid raketi jooneks kutsuda, selgus kui kodus kaardi uuesti lahti rullisin. Vihje punktid kõik ilusti olemas, tundus Merivälja asum kui läbilibistamise vaev. Ometi oli neljas punkt meil teisel pool Lõhmuse tänavat üles märgitud, mis tähendas päris tüüakaid minuteid rajoonis Jugapuu tee - Jugapuu põik - Kesk tee - Lõhmuse. Targem on ju ikka uskuda oma kohmetute kätega tehtud sirgeldusi kaardil kui et silmad lahti ringi käia.
Tõsi, silmad said ruttu lund täis. Aga parem juba lund kui et vihma. Just Viimsi Libahundil oleme üpris sama tuuri teinud sügiseses laussajus. Seekord Lubja mäe pealsetel ja Soosepa tagustel aladel lumetuisus ja pimedas. Kummaline kordus.
Korrutasime ennast kümnendasse punkti Soosepa sohu, mis nägi kaardil võikalt sinine välja, aga kus jalad märjaks ei saanudki. Hullumeelne loha oli meie pärale jõudes sookailudelt ja mustikalehtedelt kogu lume minema uhtunud.
Pärnamäe tee ümbrus on tuulepealse maa musternäidis. Seekord sai näkku puhuva tuisu järgi ilma kompassita suunda määrata. Põhjatuul keskmiselt kaheksa meetrit sekundis. Kivi otsa ja keldrisse viis jäljeküttide töö üpris ladusalt, isegi tuulesuunast polnud lugu.
Punktisaak näis mullusest juba kõvasti parem ning tõusid lootused saada kätte ka selle korra järgmine kaart. Kivibingo ülesande tekst oli lihtsalt nunnu. Mõtlesime kiirelt välja üleliigsed tähed ja suutsime kogu ruudustikus külastada täpselt kahte punkti, mis olid ühtlasi bingo punktid (Leevike N ja Kepike B). Mitmeid mõtteid teiste punktide osas oli samuti, näiteks Kommike K ja Põdrake I, aga kui sa ikka ei saa pimedas puude vahel aru, kus on ida ja kus lääs, siis ei saa. Kui sa ikka ei taha -2 kraadiga metsaalustes lompides sulistada, siis sa ei taha. Ja üldse, kell sai juba üheksa.
Krahmasime järgmise kaardi vahetusalast, mis oli ütlemata hubane lõkke ja jalgratturite plinkivate tuledega, nagu Hansukese ja Gretekese muinasjutus nõiamaja juurde jõudmine, pärast eksirännakuid kuuskede ja kivide all.
Siinkohal tuli lumevalgele mõtisklusi. Marssides tagasi Viimsi alevi poole tekkis ürituse kogu nauditavuse juures ikkagi küsimus, miks ma ennast siia kaasa võtsin. Vahendite ja vormita uisutasime mööda inimtühja Pärnamäe ja Aiandi teed keskusesse kella kümneks tagasi, kuigi ahvatlevate näärikuulidena näisid veel 19 trepi otsal ja asula punktid 31, 33, 36.
Aga kas meil siis sai olla midagi mõnusalt talvise, umbes 16 kilomeetrise ringi vastu Severnaja Gora ümbruses, väike maius tasuks taskus.
Xdreami jõulurada Kalamajas Noblessneri ja Linnahalli vahel läks käiku kaks päeva varem kolmekesi.
Kiskus üles tuult ja pakkus uusi ja vanu vaatenurki uduheeringatele. See linnahalli tagune tühermaa, punkt 3-4 ümbrus, on ikka uskumatu maa keset linna. Seal võssis ringi uidates, cityst umbes kilomeetri kaugusel saad aru kui hea elu on ikka eestlasel. Mets lihtsalt on kohe igal pool käe ulatuses.
Arutasime, kui me oleksime Sõõrumaa, mida me siis Patarei Vanglasse teeksime. Kui hotelli, siis kes seal kõik juba ööbinud on. Kas sviite ikka kõikidele nimekatele tüüpidele jagub, alates Viktorist. Ja milline vaade. Raiden vaatas müüre ja arvas, et pigem selline 42. aasta vaade.
Edasi sai teemaks, kuhu sõita Monicaga. Kuniks Linnahalli taguses võssis hakkas peas kumenduma hilisem küsimus - miks ma ennast siia kaasa võtsin.
Kuid peagi olime tagasi vaatlejatena õdusas Kalamaja miljöös ning lõpuselfi Noblessneri üüratute munade ja purjakil rahutuvidega kuuse all, ei vaja rohkem sõnu.
PS Kaablirullidelt kodeeritud ruutude leidmisega jäime jänni. Olime neid valmis juba peaaegu et mööda sadamat laiali veeretama ja tusastena kai ääres podiseva "Salmega" Roomassaarde sõitma.
PSS Täna lõunalauas arutasime, kuidas see EU IT-agentuur peaks vajadusel evakueeruma sealt Kalamaja tupikust. A ju siis mere kaudu - lasevad "Lembitu" vette ja "Suur Tõll" ei ole ka kaugel ...
* * *
Pelgu Peitus 5 oli jõulunädala eelsoojenduseks. Taaskord Vanalinnas. Formaat nõudis seekord ainult majadele kruvitud klaastahvlitele keskendumist. Ajapiirang 1 tund + 1 varu tund, kus teise tunni minutid kogutud punkte maha hakkasid tiksutama, pakkus kohe alguses kahetist lähenemisvõimalust. Selge oli, et tunniga kõiki punkte kokku ei korja, aga teise tunni -60 minutit ei pruugi sugugi kõiki teise tunniga kogutavaid punkte ära kaotada.
Otsustasime teha tunniga, mis suudame. Panime ajama mööda sinist 7 punkti joont, kuniks mõningase peata olekuga, huvitav selles juhendis ei olnud seda ette nähtud, aga meie ikka rakendasime, Vabaduse platsil saime aru, et mööda joont traavimise asemel võib esiteks traavida linnas endiselt nii kuidas heaks arvad. Teiseks tasub keskenduda kaardi allservas toodud majanumbritele ja legendis olevate küsimuste kombinatsioonile. Ja alates Scheeli pangast hakkas mööda Vene tänavat punkte kätte jooksma robinal.
Kuna klaastahvlite huvilist rahvast oli väljas palju, siis võis nii mõnelgi puhul lisaks võistlejatele näha tahveldistele ligi astumas suvalisi muid linnakodanikke, kes reede õhtut meeleolukalt linna veetma olid tulnud, justkui see oleks mingi rituaali osa - himulise näoga majaseinu vahtida.
Üles Toompeale seekord ei jõudnuki. Viimased punktid Rüütli tänaval läksid päris rabistades. Kuid funktsionaalse lugemise oskus, leida tekstist õigeid numbreid arenes x tähemärki minutis.
* * *
Seneca: "Seda enam on põhjust armastada seda, mis meil on, sel üürikesel hetkel, mil meil see on."
Segased sõnumid ilmaruumi otstest, mis sunnivad maha jätma tarbimist, reisimist, joomist ja kuuskede tuppa toomist, võivad närvisüsteemis tekitada turbulentse. Üks moodus rahunemiseks on käia üle päeva erinevatel o-retkedel.
Näärilaksuks peab olema teatavat vormi. Ja vahendeid. Näiteks kaherattalisi.
Veel parem kui oskaksid vahendeid libedates oludes sihipäraselt rakendada.
Meil Jaaniga on nii vormi kui vahenditega enam-vähem. See tähendab, et vormi on vähem ja vahendeid enam enne kevadet keegi välja ei aja. Seega võtsime püha üritust rohkem keskpäraste munkade kohaselt. Ja võib-olla, Näärivana annab meile andeks meie tainapealiku orienteerumisoskuse pimedas Viimsi metsas.
24 tundi varem vaevlesin lausnohu käes, aga eelmisel õhtul ema poolt jagatud Sri Lankast pärit värske möks, mis kirjade järgi pidi aitama pea- ja kõhuvalu tõrjuda, hirmutas hommikuks ära täielikult ka nohu. Nojah, eks nina on seal kuskil pea ja kõhu vahepeal.
Esimene vihje näoraamatu lehekülgedel, kus laksu seekord kätte saab, võis tekitada mulje ettevõtmise erakordsest mastaapsusest, sest kõige väljaloetavam koht - Severnaja Gora - näis asuvat Kalingradi oblastist. No kui Libahunt toimub järgmine sügis Gruusias, asi see siis Näärilaks Königsbergi kaartide järgi maha mängida on.
Terasemal vaatlemisel oli tükike kujutatud maad väga Viimsi poolsaare kujuline, ning tuvastatud kirjad Tamne ja Vims ei jätnud enam kahtlust. Justkui sellest teadmisest oleks siis kasu olnud. Aga kõigest ei peagi alati kasu olema, mõni asi on rohkem hasardi pärast.
Peata olek, mis juhendi kohaselt oli ette nähtud ainult stardis, oli meie jaoks üpris valdav olek lõpuni välja.
Juba proloogi korraldasime zig-zag kujuliselt - pärast kiige punni (1) olime kahuri juures (5) ja siis juba järgmise etapi vihjeid üles kribamas. Nagu pärast selgus, ei taibanud nii mõnigi, et kõik seinaplakatid tuleb läbi tudeerida. Meil nii palju oidu oli - pildistasime ja joonistasime seal hoolega kogu kirjanduse üles.
Edasi jätkasime pooleli jäänud proloogiga mõisa tiikide ümber ja hakkasime asjale pihta saama - 4-2-3.
Miks teise etapi vihjeid raketi jooneks kutsuda, selgus kui kodus kaardi uuesti lahti rullisin. Vihje punktid kõik ilusti olemas, tundus Merivälja asum kui läbilibistamise vaev. Ometi oli neljas punkt meil teisel pool Lõhmuse tänavat üles märgitud, mis tähendas päris tüüakaid minuteid rajoonis Jugapuu tee - Jugapuu põik - Kesk tee - Lõhmuse. Targem on ju ikka uskuda oma kohmetute kätega tehtud sirgeldusi kaardil kui et silmad lahti ringi käia.
Tõsi, silmad said ruttu lund täis. Aga parem juba lund kui et vihma. Just Viimsi Libahundil oleme üpris sama tuuri teinud sügiseses laussajus. Seekord Lubja mäe pealsetel ja Soosepa tagustel aladel lumetuisus ja pimedas. Kummaline kordus.
Korrutasime ennast kümnendasse punkti Soosepa sohu, mis nägi kaardil võikalt sinine välja, aga kus jalad märjaks ei saanudki. Hullumeelne loha oli meie pärale jõudes sookailudelt ja mustikalehtedelt kogu lume minema uhtunud.
Pärnamäe tee ümbrus on tuulepealse maa musternäidis. Seekord sai näkku puhuva tuisu järgi ilma kompassita suunda määrata. Põhjatuul keskmiselt kaheksa meetrit sekundis. Kivi otsa ja keldrisse viis jäljeküttide töö üpris ladusalt, isegi tuulesuunast polnud lugu.
Punktisaak näis mullusest juba kõvasti parem ning tõusid lootused saada kätte ka selle korra järgmine kaart. Kivibingo ülesande tekst oli lihtsalt nunnu. Mõtlesime kiirelt välja üleliigsed tähed ja suutsime kogu ruudustikus külastada täpselt kahte punkti, mis olid ühtlasi bingo punktid (Leevike N ja Kepike B). Mitmeid mõtteid teiste punktide osas oli samuti, näiteks Kommike K ja Põdrake I, aga kui sa ikka ei saa pimedas puude vahel aru, kus on ida ja kus lääs, siis ei saa. Kui sa ikka ei taha -2 kraadiga metsaalustes lompides sulistada, siis sa ei taha. Ja üldse, kell sai juba üheksa.
Krahmasime järgmise kaardi vahetusalast, mis oli ütlemata hubane lõkke ja jalgratturite plinkivate tuledega, nagu Hansukese ja Gretekese muinasjutus nõiamaja juurde jõudmine, pärast eksirännakuid kuuskede ja kivide all.
Siinkohal tuli lumevalgele mõtisklusi. Marssides tagasi Viimsi alevi poole tekkis ürituse kogu nauditavuse juures ikkagi küsimus, miks ma ennast siia kaasa võtsin. Vahendite ja vormita uisutasime mööda inimtühja Pärnamäe ja Aiandi teed keskusesse kella kümneks tagasi, kuigi ahvatlevate näärikuulidena näisid veel 19 trepi otsal ja asula punktid 31, 33, 36.
Aga kas meil siis sai olla midagi mõnusalt talvise, umbes 16 kilomeetrise ringi vastu Severnaja Gora ümbruses, väike maius tasuks taskus.
Xdreami jõulurada Kalamajas Noblessneri ja Linnahalli vahel läks käiku kaks päeva varem kolmekesi.
Kiskus üles tuult ja pakkus uusi ja vanu vaatenurki uduheeringatele. See linnahalli tagune tühermaa, punkt 3-4 ümbrus, on ikka uskumatu maa keset linna. Seal võssis ringi uidates, cityst umbes kilomeetri kaugusel saad aru kui hea elu on ikka eestlasel. Mets lihtsalt on kohe igal pool käe ulatuses.
Arutasime, kui me oleksime Sõõrumaa, mida me siis Patarei Vanglasse teeksime. Kui hotelli, siis kes seal kõik juba ööbinud on. Kas sviite ikka kõikidele nimekatele tüüpidele jagub, alates Viktorist. Ja milline vaade. Raiden vaatas müüre ja arvas, et pigem selline 42. aasta vaade.
Edasi sai teemaks, kuhu sõita Monicaga. Kuniks Linnahalli taguses võssis hakkas peas kumenduma hilisem küsimus - miks ma ennast siia kaasa võtsin.
Kuid peagi olime tagasi vaatlejatena õdusas Kalamaja miljöös ning lõpuselfi Noblessneri üüratute munade ja purjakil rahutuvidega kuuse all, ei vaja rohkem sõnu.
PS Kaablirullidelt kodeeritud ruutude leidmisega jäime jänni. Olime neid valmis juba peaaegu et mööda sadamat laiali veeretama ja tusastena kai ääres podiseva "Salmega" Roomassaarde sõitma.
PSS Täna lõunalauas arutasime, kuidas see EU IT-agentuur peaks vajadusel evakueeruma sealt Kalamaja tupikust. A ju siis mere kaudu - lasevad "Lembitu" vette ja "Suur Tõll" ei ole ka kaugel ...
* * *
Pelgu Peitus 5 oli jõulunädala eelsoojenduseks. Taaskord Vanalinnas. Formaat nõudis seekord ainult majadele kruvitud klaastahvlitele keskendumist. Ajapiirang 1 tund + 1 varu tund, kus teise tunni minutid kogutud punkte maha hakkasid tiksutama, pakkus kohe alguses kahetist lähenemisvõimalust. Selge oli, et tunniga kõiki punkte kokku ei korja, aga teise tunni -60 minutit ei pruugi sugugi kõiki teise tunniga kogutavaid punkte ära kaotada.
Otsustasime teha tunniga, mis suudame. Panime ajama mööda sinist 7 punkti joont, kuniks mõningase peata olekuga, huvitav selles juhendis ei olnud seda ette nähtud, aga meie ikka rakendasime, Vabaduse platsil saime aru, et mööda joont traavimise asemel võib esiteks traavida linnas endiselt nii kuidas heaks arvad. Teiseks tasub keskenduda kaardi allservas toodud majanumbritele ja legendis olevate küsimuste kombinatsioonile. Ja alates Scheeli pangast hakkas mööda Vene tänavat punkte kätte jooksma robinal.
Kuna klaastahvlite huvilist rahvast oli väljas palju, siis võis nii mõnelgi puhul lisaks võistlejatele näha tahveldistele ligi astumas suvalisi muid linnakodanikke, kes reede õhtut meeleolukalt linna veetma olid tulnud, justkui see oleks mingi rituaali osa - himulise näoga majaseinu vahtida.
Üles Toompeale seekord ei jõudnuki. Viimased punktid Rüütli tänaval läksid päris rabistades. Kuid funktsionaalse lugemise oskus, leida tekstist õigeid numbreid arenes x tähemärki minutis.
* * *
Seneca: "Seda enam on põhjust armastada seda, mis meil on, sel üürikesel hetkel, mil meil see on."
Comments