XLII Suvejooks Pukametsas

Suvi jätkab oma lollakat tembutamist. Ma olin just saanud neljapäevasest Järvi järvede õhustikust end lõdisemise lainele ära keeratud kui laupäevane Suvejooks Rakvere taga üllatas päikselise palavusega.

Pühapäeva hommik samas paigas jätkas niiske lämbusega. Maruline äiksepilvevesi saatis mind aga pärast Rakveret koduni. 

Niisiis, oli ilm teinud kõik selleks, et suvenimeline jooks vääriks oma nime, millele oli rajameistri poolt lisatud pikantseid elamusi mitmekülgse floora keskel, et see kõik kokku annaks antidepressiivse emotsioonidoosi.

Leemendad soolasest veest, kleebid külge kuuseokkaid, kriibid põlve veriseks, vajud vesisesse samblasse, kooberdad juurikate keskel, lööd sääre siniseks, solistad põlvini mudas, oled sääskedele söödaks, ahastad kändude vahel.

Aga see pole kaugeltki kõik - kuulad kuuskede üminat, märkad sarapuu sahinat, tunned tuulepuhku juustes, vaatad kirju liblika suve, mängid sõnajalgade all peitust, leiad tundmatuid lõhnu, komistad samblaembusse, jahtud murakate vahel.

Väljud metsast kergelt kohtlaselt, püüdes varjata tegelikkust seletustega, kuidas sa vigu tegid - bla-bla ... läksin siit ümber vale mäe vasakusse orvandisse ... bla-bla ... ei märganud kohe sihti ... bla-bla ... risune raiesmik ... bla-bla ... tihe kuusevõsa ... bla-bla ... õudne mets. Tegelikult surised ürglaane eetrist.


Esimesel päeval ma ilmselt üritasin. Üritasin läheneda loole kui sportlane - rapsisin hingestatult puude vahel, mõtlesin ja tirisin end üle ja läbi taimede keskmiselt konkureerivas tempos punktist punkti. Aeg-ajalt üle nuputades ja hävides minutite kontekstis.

Teisel päeval nii enam ei tahtnud. Ei suutnud ka. Mõnikümmend meetrit jooksu ajas paksus õhus hingeldama nagu mõnda tippu vallutaks. Võtsin jalutada läbi need künkad ja lohud. Vigu ei teinud, häving mõõdetavas ajas endine.

Esimese päeva drastilisemad etapid olid näiteks 1(65)-2(33), kus arvasin, et mööda teed on kiirem ja tee pealt väga konkreetne õigete pätside vahele keerata. Väga konkreetselt keerasin kuskile valesse oblastisse. Kõik künkad, mille all punkt olema pidi, tundusin mõnda aega õiged.

3(77)s oli ringi vahtimist kivi leidmiseks. Üpris punkti ligidal jäin diskussiooni iseendaga, mille järgi küll raiesmiku risus ennast tuvastada. Alustasin lihtsalt uuesti liikumist, mis tõi ka punkti nähtavale. Kui te ei tea, kus te tulete, siis te pole eksinud.

3(77)-4(46) pakkus samuti mõtteaianet. Valikute küsimus. Küsisin sihilt, millega alguses keeruline jutule saada oli - seda lihtsalt ei tuvastanud traktorijälgede summas. Siis aga vastas adekvaatselt.

7(51) - 8(56) kulges üle kohati tihedalt täis kasvanud raiesmiku äärmiselt ebamääraselt. Võtsin nõuks otse läbi rõveduste punktini rühkida. Oksarisus jalapaiga leidmine ja hõredamad taimelaigud muutsid trajektoori ikkagi väga sakiliseks ja pikaks.

9(44) võtsin nõuks liikuda ümber siniroheliste mulksude, aga kuidagi edenes ikka nii, et viibisin pidevalt erinevates muda- ja vesistes rabatsoonides, kuniks vastu raiesmikku põrkasin. Tuli teha üldistusi padrikukoosluse najal ja hinnata oma kalde suunda, mis vist õnnestus.

10(58)sse liikudes käisid jalad juba niipalju risti all, et see häiris silmanägemist sedavõrd, et lohkude ja muhkude üksteisest eristamine oli raskendatud. Puhtalt suuna järgi kivist sain tähise kätte, mis selgus, oli lohu asemel hoopis künka otsas.

Teisel päeval nii värvikalt ei läinud. Närvikõdi ja mõtteainet tekitas esimene pikk etapp. Ainest teemast mööda kirjutada, ju jagus. Kuid tuttav kiirteeks joostud siht kõrgete sõnajalgade vahel toetas tugevalt.

Edasi läks juba läbiuuritud  küngaste vahel. Tsipake häiris eelmise päeva etapi 4(46)-5(34) praktiliselt kordus, liiga väikeste variatsioonidega 4(59) - 5(72). Nii lühikestel ja tähtsusetutel radadel võib-olla ei oleks ka toda vaatepunkti (100) vaja. See lihtsustab liialt trassi.   

 

Finišis nendid, et on aeg. Aeg karulaane servalt pöörduda tagasi tsivilisatsiooni.

Laupäeva õhtuks valisin selleks Vihula mõisa. Selleks, et sealsete pidulike sündmuste keskel aeg enda jaoks pidama saada ja õiges mullis püsida, otsisin ühe varjulise pingi tiigi kaldal, kuhu imeline juulipäike vesikuppudelt peegeldas ja kus kuni loojanguni lugeda.

 

 

  

Nüüd imbun töönädalasse tagasi.