Kujutelm männikus

Seitungitest pärit valdavalt igasuguste horror uudiste seast on hea leida normaalseid lugusid, mille tekkimise algpõhjus ei pruugi siiski olla kliimasoojenemine, kui Kolu metsas seenelised kängurusid kohtavad.

Oli meeldivalt normaalne lõpetada tööpäev üks-ühele silkamisega Männiku metsas, stiilis läbisegi igale ühele.

Seeni oli. Ei hakanud proovima. Sest mine tea, siis oleks olnud küülik paaris sebraga ja gepard kopraga.

Oli hoopis käbe ja lame mets ning formaat, mis sundis keresoppidest üles otsima oskuse enda organeid tavapärasest tempokamalt kasutada.

Korra läks teises ringis nii kiireks, et vale valli otsa ronisin. Muidu oli selgeid objekte täis maastikul jao võrra lihtsam kui näiteks mullu Kodasoo reljeefis sumades.

Oli pastelltoonides päike, mis värve ja meeli tuhmistas. Kuskil kaugel silkas põder võidu hirvega ning krokodill jõehobuga.

Ja seentest ei olnudki lugu. Piknik männi all lõi sisetsoonides turvalise toonuse.