Suve sähvatused

 

Suvi silkab ringi pilvede vahel nagu kratt.
Komistab tulejugadega vehkides otsa veepangedele.
Pillab sädemetega mängides niidule veripunaseid maasikaid.

Litsub pika päeva kuumaks, see jääb lühemaks.
Tassib kohale küllusliku suvenoosi. Vaid siruta käsi, ja tee silmad lahti. Siis näed, mis pihku said.

Vahel võib üht-teist ka jalgu jääda.

Juba jupike enne Jukolat viisid jalad tööpäeva lõpus kontorist diagonaalis üle Järvevana tee, risti üle Pärnu maantee Tondile. Enne kanepisepikuga (neid ja teisi saiu oli kuskilt üle jäänud :) koju siirdumist, oli asjakohane läbida viimaste sirelite õielõhnades linnaorienteerumislik sprindirada Tondi asumis. Üllatavalt palju teevaliku variante siit või sealpoolt, sekka mõned kandilised kaared, aga peamiselt kiireid jalgu.

 

 

Ikka veel enne Jukolat viis hoopis üks teine vihma lõhn Ihasallu. Seal ei ole ka kuiva kunagi. Soisemad paigad kubisesid sääskedest. N21A rada ei läinud mitte ainult nagu soode ja sääskede õhtu. Sõpradeks tuli saada ka mitmete kividega. Pikimat tummfilmi stseeni - sookene, auuu, etendasin 13. (56) punkti ümbruses.

 

 

Jaaninädala alguses, kui suvi jala juba stardijoonele valmis seadnud oli, võtsin ette silgata kodust Piritale ja tagasi. Ilus ja valus. Õhtupäike noolis mööda merd kaldal promeneerivaid kodanikke. Jooksurütmi tabada üritavad kodanikud põntsusid mööda ebamugavat kaldarada. Pirital võis proovida mõõtu võtta Juliusega, kes 90 aastat tagasi Kloostrimetsale 29 minutiga tuuri peale sai:
"Tänapäevaste põhimõtete järgi peetud Kaitseliidu päevade o-jooksu (meistrivõistlused) 4,9 km 5 KP-ga rajal võitis ajaga 29.18,8 (üks kilomeeter 6 minutiga) Tartu ülikooli majandusüliõpilane Julius Tiisfeldt, tol ajal tuntud kergejõustiklane (Varssavi 1924. aasta ülemaailmsete üliõpilasmängude võitja keskmaajooksus)" 

Ega nende süüdimatute Juliustega on nagu on, tee peal jooksis mitmeid mööda täpselt sama kaardiga.

Pärast kuuma jaanipäeva, kallati uue nädala alguses kõik jälle veega üle. Loomaaias võis esitada retoorilisi küsimusi - kes on loomad ja kes on aias ja kumba kategooriasse jäävad need puuride vahel ringi leekivad tüübid.


Julgemata riskeerida võimalusega kaart seekord koos punktidega endale ise disainida, usaldasin ses töös rohkem rajameistri poolt juba lõpetatud taiest ning püüdsin melanhoolse jääkaru hüpnoosist pääsemiseks koibi kiiremini liigutada.

 

Viimase punkti poole koos robotitega - alt niiduk, ülevalt droon

 

 

 

 

 

Neljapäev loksutas Ülgasele. Maastik on seal sõnulseletamatult ülge - veidrad pinnavormid ja ootamatud taimed moodustamas kohati maagilisi padrikuid. Kiira-käära siin ja sealpool orgu, et mitte öelda tranšeed. Igaks juhuks ei olnud kõrgusjoonte vahet kaardile pandud ka, et üle ei mõtleks.

Nii läks 13. (37) punktini päris loogiliselt, kui jätta tähelepanu alt välja tiirutamine ümber kuuenda (43). Sõgedalt arvasin, et 13st 14sse on hea plaan liikuda all tranšee põhjas, aga see needus muutus rõvedaks pilliroo sooks. No üldse ei läinud. Sinna kõrkjate vahele lödistama. Pöörasin ümber ja kraapisin ennast kuskilt üles tagasi. 14st 15sse oli ka vaja kügeleda nende kiviklibuste ja tihnikuga kaetud tipukeste vahel, selle asemel, et ülevalt mööda teed lipata.

Ja kes siis enam üldse jaksas mõelda, kuidas sinna 16sse hea pääseda oleks. Kasutasin juba tuldud teed. Viimasse punkti minnes käisid jalad risti all ja kadusin üldse kuskile kasevõsa vahele täiesti ära. Praegu tundub, et olen ennast üles leidnud.

Pärast viimast nädalavahetust, kus suvi kuumatorud pauguga auklikuks lasi, võis rahulikumas tuules seada jalad Stroomi rannale. Sa võid ju neid jalgu lõpuks igatepidi asetada, aga kui ülemises ladvas olev hallollus keema lasta, siis läheb nii nagu tavaliselt. Või siiski, veidi ebatavaliselt - mingil täiesti meenutamatul asjaolul olen 13st punktist otse 19sse siirdunud. Lihtsalt, asjalikult, järjest. Ise veel imestasin kui kolm punkti lõpuni jäänud oli, kui sisetunne korra mõista andis, et ajaliselt pole nii kaua jooksnud, et kas tõesti 6 kilomeetrit täis saaks olla.

Vahel võib aga ka rahulikumalt. Suvepäev kuurordis. Plaan ujuda Paralepa rannas, muutus pühapäeval rannailma asendumisel talve ettevalmistamisega hoopis moboks Paralepa metsas ja lõppes mõnusa lõunaga Väikese Viigi ääres Väikse Viigi kohvikus.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

"Igal juhul on endasse päralejõudmise eelduseks hetkekski olemisunustusest väljuda ja liikuda nõndasuguse autentsuse poole, kus käsi või jalg on ilma püsitu üliagaruseta otse elu pulsil. Kuidas seda täpselt teha, on jalgavõtmise küsimus: tuleb lihtsalt jooksma minna ja uhiuus eneseotsingumootor hakkabki pisitasa tööle." arvab Raivo All viimases Sirbis ja mõndagi muut veel kehast ja vaimust - "Postsportlikust kehakultuurist. Masinad muutuvad aina nutikamaks ja meie aina masinlikumaks"

* * *

Eks jalad ka ainult ei jookse. Vahel jooksevad hoopis kirjaread läbi silme eest.
Tõsi, kirjaridade moodustatud kogumid on üpris sama eklektilised viimasel ajal kui peategelane suvi.

Puhkuse peale mõeldes. Mirjam Johannese "Minu Barcelona", mis kirjeldab linna seestpoolt, kui seda üritab lahti võtta noor ja energiline inimene. Sellises toonis, et himu puhkuse järele ainult süveneb.

Eugen Ruge "Cabo de Gata" alustab oma reisi Andaluusia rannikule Barcelonast. Pageb sealt inimvaesesse, reljeefsesse kalurikülla. Sombuse ilma lugemine, mis on võimeline kiskuma esile turtsatusi. "/---/ Georgile kirjutasin, et siin on parvede viisi lendkalu, kelle mentaalse energiaga hoitakse käigus tänavalaternaid /---/" 

Jätkasin Hispaania päästmist Euroopa käest, koukides maalt riiulist 1990 välja antud Arvo Valtoni "Üks tund Toledos". No seal leidub ka igasugust: "Magades on kindlam elada. Ainult unenäod segavad." "Ehk nagu klassikalises kirjanduses on öeldud: maastikud omavahel ei vaidle." "Meri oli sinine, elu puhkamiseks surma pikast vaevast." "Ei suuda sa sülle võtta Soomemaa kaljut. Graniit tõukab enesest ära, tema siledal küürul ei sammalgi peatu. Ronid talle ajuti otsa, ei tea, mida seal teha. Röögatad laulda pooliku rea" - nagu Zazibea Jukolal.

David Messeri "Sigmund" oli päris omapärane viis anda edasi elulookilde Sigmundist. Ilukirjanduslik viis algajale psühhoanalüüsi teooria ja selle rajajast aimu saamiseks.

Eklektika hulk suurenes kordades veelgi, kui libisema hakkasid read Tõnu Puu raamatust "Kunst, teadus ja majandus. Ajalooline uurimisretk". Meenutas oma vestmisstiililt Winfried Georg Sebaldit, kes ühest asjast pajatades jõuab muuseas veel seitse asja ära rääkida, et siis esimese juurde sujuvalt tagasi naasta. Tõnu Puu teos räägib lõpuks nii paljudest asjadest, et enam ei saa aru, millest siis õigupoolest räägitakse, kuigi kogu aeg on nii huvitav. Ehk majandusest, kultuuris ja kuhu see oleks võinud kõik areneda kui ta poleks arenenud nii nagu ta on arenenud. Vahel läks küll Wagnerit ja diferentsiaalvõrrandeid omavahel kokku vedades järg pisut käest ära.

Kardinaalselt lihtsakoelisemaks osutus aga järgmine voolavate kirjaridadega jutupaun - Britta Dasi "Päiksetõus Himaalajas. Aasta Bhutani kuningriigis." Arstina, vabatahtlikuna, ühes riigi kauges maanurgas. Nooh, jah. Hea et niigi läks.