Sprindiseeria x3

Linnatänavatel ei pruugi viimasel ajal normaalseid turiste pikali joosta mitte ainult läbi nutifonide poke-reaalsust jahtivad kodanikud. Vahel satub nende hulka vanaviisi vanakooli vahenditega punaseid rõngaid taga-ajavaid o-persoone, kes oma ebaloogiliste liikumistrajektooride, enda ümber keerlemiste, ninapidi milleski kinni äärekivide taha ja vastukõndijatele otsa komistades, võivad välikohvikust vaadeldes samuti mõnevõrra kohtlastena paista.

Edasijõudnud tüübid kasutavad maastikku ära, püüdes olla edukad samal ajal kaks ühes - pokemonide väljahaudumiseks on vaja liikuda kuni 17 km/tunnis ja o-rõngaste tabamisel ei ole samuti kasu grammafoniplaadile keerlema pandud o-kaardist ja SI-pulgast.

Igatahes, need kes ei viitsi vidinatega vehelda, jahmerdavad endiselt edasi kaardi ja kompassiga, SI-pulk näpu otsas.

Eile oli meeleolukas sebimine Rotermanni kvartalis. Turistirohkem lääne pool sundis vahel tegema teevalikuid lähtuvalt potensiaalselt trotuaaridel kõndivast rahvahulgast. Seevastu õhtuses mahajäetuses kontoriterohke ida pool andis võimaluse jalgu väledamalt vibutada. Kui selleks ajaks jaksu veel oli. Eriti ei olnud.

Uskmumatult asjalikke mõtteponnistusi nõudev rada.

Punkt 57 Mere puiestee ääres põhjustas sealhulgas massiivselt lammastumise momente - üks ees ja teised järel - kuigi must joon kaardil kõneles üpris ühte keelt. Vähemalt nende jaoks, kes teadsid, mis tähendus on sprindis kaardile veetud mustal joonel. Julgesin erineda ja lahtise värava kasutamata jätta.

Sarnast teise reaalsusesse sattumist võis kohata ka punkt 49 juures, kus sai aia vahelt tähiseni küünitada ja kes see hakkas nii väga ikka ennast kahe ja poole trepi astmega vaevama - punkt 45 ja 56, kuigi ega kindlalt ei loegi välja, kus see tähis mustade joonte suhtes ikkagi pidi paiknema. Punkti 54 juures ei tahtnud kividega kaetud lillepeenar ka mitte just alati puutumata jäetud saada. Tihkasin siiski kandiliselt ümber liikuda.

A ju need lilleklumbid, tarad ja tingmärgid saavad ükskord selgeks. Vahel läheb vastupidi ka - mõni kordaarmastav majakodanik on kaardil lahti lubatud aiavärava poole üritusel pealt korralikult lukustanud, et ringi hulkuv lakardite kari hoovi ära ei trambiks.

Seevastu neljapäevak Paldiskis leidis aset palju avaramatel tänavatel, viisnurgaga kaardil. Natuke pugemist ja trügimist oli vaid Peetri kindluse viie nurgaga varemetele kasvanud põõsastes. Etapid olid kõvasti pikemad ja jõudis kaardi seisakuteta käigu pealt õigeks keerata.

Käigu endaga tekkis poole pealt raskusi. Lõõskav päike ja monotoonsed hrustovkade rivid hakkasid liikumisindu maha võtma. Mõnede kohalike seisund sundis siiski liigsele uimerdamisele ja hoovide korrasoleku kontrollile, mis andis ridamisi positiivseid tulemusi, vunki juurde lisama.

Suhteliselt korrapärane majaderivi ei jätnud siiski eksimiseks suuri võimalusi ning veidramad trajektoorid said maha joonistatud kindluse vahel, kus suunataju ja rejeef väikse segadiku korraldasid.

Sprindiseeria algas õigupoolest juba eelmisel esmaspäeval Viimsi keskuses, kui kahe vihmapadina vahel tekkis kuivem auk.

Haabneeme kaardiga on saanud alati paljulubavaid pikki etappe silgata, kuid neid kompenseerivad ikka z-majade võrgustikus asetsevad punktid. Võib-olla see tuleb nende majade üksteise suhtes kummalise nurga all paiknemisest, aga nonde vahel on kuidagi triviaalselt lithne ennast 45 kraadi valeks keerata või olla täielikus arusaamatuses millise kõrval täpselt asud.

Ise tegin üldse mingi kahtlase nükke pikal etapil 6(36)st 7(56)sse, kus paremalt kaare ümber keelualaga ehitise moodustasin ning z-majadeni jõudes jupikese aega mõtisklesin, kui sissesõidu teega nurk, mida enda ees näha lootsin, eesoleva maja küljes ei paiknenud. 

Teevalikuga seotud mõttepause jagus rohkem kui kordi, eriti C-majade kaisus paiknevate punktideni pääsemiseks.

44s punkt leidus maja hoovis, millist küll poleks lootnud näha ega varem seal näinud ka polnud. Hoopis omas nunnus stiilis ridamaja. Arvasin, et olen seal paari varasema silkamisega kõik juba ära näinud.

Jaanil on kõik need sprindirajad natuke kiiremini läinud kui mul. Üpris ühtlane keskmise kiiruse vahe, mille hälbimine emma-kumma puhul annab hästi vihjeid läbiviidud ebaloogilisele tegevusele.

Kui ta just ei läbi jälle mõnda keelatud kohta. Hästi aeglaselt.

Üldiselt aga jääb loota, et kodanikud aiaomaninkud ja majavaldajad ei satu paanikasse neid piiravatest pokehuvilistest ja ei ürita soolapüssi rakendada sama soojaga ka vanamoeliste o-tüüpide pihta. Kaardil ja kaardil on siiski väike vahe vahel. Kuigi lilleklumpides sõtkujad väärivad vastu kukalt andmist siin ja seal pool reaalsust.