Energiavabadus
Eks minu puhul võib kribingu pealkirja ju üritada kahetiselt lahti mõtestada, kuid pigem võiks mõelda kontekstis, kus energia on skalaarne füüsikaline suurus, mis iseloomustab keha või jõu võimet teha tööd. Võib-olla tuleb just sedapidi mõtlemine asjaolust, et eile oma füüsika-matemaatika eriklassi 25 aastatagust lõpetamist tähistatud sai.
Mis iganes, viimased neljapäevakud imelistes männimetsades on andnud vabaduse kehale tööd teha, võime osas esineb permanentselt energiajäävuse seadusele omaselt kadusid. Ning tundub, et kogu aur lihtsalt tuulde läinud on, selle asemel, et toodetu kuidagi näiteks oma nutitelefoni aku laadimiseks ära kasutada.
Padise puude ja Samblapõllu samblike vahel on olnud hunnitu. Ja kuigi mõlemal pool polnud maha joonistatud just kõige kaelamurdvamaid radasid, siis ikka sattus sekka ka ajukurde liikumapanevaid etappe.
Nii sai Padisel, elu mõtte kaotamise eelõhtul (kui vanuse 42 lõpuni oli jäänud veel kolm päeva), mõistatada etapil 1(59)-2(32) metsatüüpide kiire vaheldumise järgi õige kuhjatise serva saabumise aega või 3(40)sse minekul nuputada kivile otse pihta saamise tõenäosuse üle.
Diskussioon võimaliku lehmaheina ära tallamisest on muidugi asjakohane, kuid on siiski tiba hoomamatu, milline lapp on reaalselt eksisteerivatele lehmadele ja milline PRIA toetuse jaoks kui toda kaardil eraldi keelualana välja toodud pole. Pelgan et kui keskmine orienteeruja suudab määratleda vilja- ja köögiviljapõllud mittejoostavateks aladeks ka siis kui kollast täpiliseks pole sirgeldatud, siis umbekasvanud heinamaad kultuurheinamaast enam nii lihtsalt ei erista, kui neil kaardil tähistuses mitte mingit vahet ei ole. Igatahes, eks see ole osa o-tarkusest, kaaluda kuhu siiski tallama minna.
Samblapõllu maastik on endiselt mu vaieldamatu päevakute lemmik. Eks ikka Pärlijõe org oma kõrvalojadega on see, mis muidu tuimavõitu männimetsa dramaatilise lõhestamisega niivõrd mõjuvaks teeb. Kindlasti pakkus metsa ja oru elementidele teravust 7(35)-8(36) etapp, mille lahendamiseks jagus variante julgematele, kes otse üle turbaaukude sumasid, kui arematele, kes ümber kügelesid. Mingi anomaalia keerles esimese (57) punkti ümber, kui kõlviku piirist ja lageda tükist tulenevalt objektina fikseeritud auku üles ei leidnud. Kuidagi poolsuvakalt märkasin tähist, kui keegi lahkuvas suunas väga otsustava sammuga minema hiilis, samal ajal kui ülejäänute liigutused punkti piirkonnas aina kõhelevamaks muutusid.
Nii on jäänud küll energia džaulide hulk skalaarselt mõõtamata, kuid emotsionaalseid ühikuid (huvitav milliseid, vahest midagi Richteri skaala järgi :) on kogunenud päris mitu.
* * *
Mida pikemalt on minu leiva lauale toojaks on olnud tööandja, kelle toimetamised globaalsemas haardes tekitavad vastandlikke emotsioone, seda rohkem jõuab pärale kui neetult raiskav on elektritootmiseks põlevkivi tehnoloogia, et mitte mistahes fossiilidel põhinev energiatootmine. Jah, lühiajalises lokaalses perspektiivis annab see võimaluse eelistada eestimaist lisaks laiaulatuslikule tööhõive projektile idaregioonis, kuid pikemaajalises plaanis kehtib vältimatult Mihkel Kunnuse väljaöeldu: "Mitte valgustus ei toonud meile laialdast kooliharidust ja kodanikuõigusi, vaid hoopis odav energiasisend võimaldas ühiskonna sisendenergia hankimisel asendada inimtöö fossiilkütusel põhinevate tehnoloogiatega. Kui aga see maast leitud sisend kokku kuivab, siis peab paratamatult langema madalamale komplekssusastmele kogu ühiskond, tähendab, progress lõpeb koos naftaga."
Radikaalsem oleks infoühiskonna pisividinate ja neis lendlevate bittide startupitamisele fokusseerida ennast nende pisividinate käigus hoidmiseks vajalikule võimalikult optimaalsele energiasisendi kätte saamiseks.
Kogu muu ilmvõimatu juures, mida nutid suudavad, ei pea nad paraku ilma elektrita reeglina nädalatki vastu. Vabadus on endiselt juhetpidi stepli lõa otsas.
Mulle sümpatiseerivad maale aeda soetatud päiksepatareil toimivad mutipeletid ja aiavalgustid, kuid majapidamiseks vajaliku energia saamiseks on päiksepatareidega jändamine jätkuvalt väga hea järjel olevate leibkondade lõbu.
Akude tehnoloogia pole eelmisest sajandist endiselt tulema saanud.
Saale Kareda avab 4. juuli Sirbis mõnesid võimalusi ja mõtlemissuundi energiavabadusele püüdlemise taustal, sealhulgas idatööstuse uues valguses hõõguma paneku variante.
* * *
Mõned kaardid, mille kohta kribitud heietusi siin.
Mis iganes, viimased neljapäevakud imelistes männimetsades on andnud vabaduse kehale tööd teha, võime osas esineb permanentselt energiajäävuse seadusele omaselt kadusid. Ning tundub, et kogu aur lihtsalt tuulde läinud on, selle asemel, et toodetu kuidagi näiteks oma nutitelefoni aku laadimiseks ära kasutada.
Padise puude ja Samblapõllu samblike vahel on olnud hunnitu. Ja kuigi mõlemal pool polnud maha joonistatud just kõige kaelamurdvamaid radasid, siis ikka sattus sekka ka ajukurde liikumapanevaid etappe.
Nii sai Padisel, elu mõtte kaotamise eelõhtul (kui vanuse 42 lõpuni oli jäänud veel kolm päeva), mõistatada etapil 1(59)-2(32) metsatüüpide kiire vaheldumise järgi õige kuhjatise serva saabumise aega või 3(40)sse minekul nuputada kivile otse pihta saamise tõenäosuse üle. Diskussioon võimaliku lehmaheina ära tallamisest on muidugi asjakohane, kuid on siiski tiba hoomamatu, milline lapp on reaalselt eksisteerivatele lehmadele ja milline PRIA toetuse jaoks kui toda kaardil eraldi keelualana välja toodud pole. Pelgan et kui keskmine orienteeruja suudab määratleda vilja- ja köögiviljapõllud mittejoostavateks aladeks ka siis kui kollast täpiliseks pole sirgeldatud, siis umbekasvanud heinamaad kultuurheinamaast enam nii lihtsalt ei erista, kui neil kaardil tähistuses mitte mingit vahet ei ole. Igatahes, eks see ole osa o-tarkusest, kaaluda kuhu siiski tallama minna.
Nii on jäänud küll energia džaulide hulk skalaarselt mõõtamata, kuid emotsionaalseid ühikuid (huvitav milliseid, vahest midagi Richteri skaala järgi :) on kogunenud päris mitu.
* * *
Mida pikemalt on minu leiva lauale toojaks on olnud tööandja, kelle toimetamised globaalsemas haardes tekitavad vastandlikke emotsioone, seda rohkem jõuab pärale kui neetult raiskav on elektritootmiseks põlevkivi tehnoloogia, et mitte mistahes fossiilidel põhinev energiatootmine. Jah, lühiajalises lokaalses perspektiivis annab see võimaluse eelistada eestimaist lisaks laiaulatuslikule tööhõive projektile idaregioonis, kuid pikemaajalises plaanis kehtib vältimatult Mihkel Kunnuse väljaöeldu: "Mitte valgustus ei toonud meile laialdast kooliharidust ja kodanikuõigusi, vaid hoopis odav energiasisend võimaldas ühiskonna sisendenergia hankimisel asendada inimtöö fossiilkütusel põhinevate tehnoloogiatega. Kui aga see maast leitud sisend kokku kuivab, siis peab paratamatult langema madalamale komplekssusastmele kogu ühiskond, tähendab, progress lõpeb koos naftaga."
Radikaalsem oleks infoühiskonna pisividinate ja neis lendlevate bittide startupitamisele fokusseerida ennast nende pisividinate käigus hoidmiseks vajalikule võimalikult optimaalsele energiasisendi kätte saamiseks.
Kogu muu ilmvõimatu juures, mida nutid suudavad, ei pea nad paraku ilma elektrita reeglina nädalatki vastu. Vabadus on endiselt juhetpidi stepli lõa otsas.
Mulle sümpatiseerivad maale aeda soetatud päiksepatareil toimivad mutipeletid ja aiavalgustid, kuid majapidamiseks vajaliku energia saamiseks on päiksepatareidega jändamine jätkuvalt väga hea järjel olevate leibkondade lõbu.
Akude tehnoloogia pole eelmisest sajandist endiselt tulema saanud.
Saale Kareda avab 4. juuli Sirbis mõnesid võimalusi ja mõtlemissuundi energiavabadusele püüdlemise taustal, sealhulgas idatööstuse uues valguses hõõguma paneku variante.
* * *
Mõned kaardid, mille kohta kribitud heietusi siin.
Comments