Saustinõmme ja Kolga-Aabla abrakadabra

Igasugune plinn ja plõnn päevaku juures ja ümber on muidugi oluline, aga õige fiilingu annab ikkagi rajavõluri hea töö. Möödunud nädala südasuvised üritused olid ses mõttes nii teisipäeval kui neljapäeval väärt esile tõstmist - nii mõnigi sattus copperfieldiliku maagia keerisesse. Ei olnud mingit tilu-lilutamist, vaid sekka vingeid etappe, mis sundisid kaardiga tööd tegema - nuputama teevalikute ja maamärkide üle - mille järgi enda seatud sihti kontrollida või kuhu ennast kinni joosta - valed sihid ja teerajakesed olid osavad tähelepanu hajutajad ning lõpeks ei taha meist keegi ju pooleks saetud saada.

Tõsi, olen juba mõnda aega päevakutel otsustanud naiste maksimum raja kasuks, valides isiklikuks tilu-lilutamiseks N21A, mis ilmselgelt on veidi krõbedamad kui eakohane N40. Nii ei ole harv kui neljapäeval mõni sama rada läbiv M21AL tegelane sust tuhisedes lihtsalt läbi jookseb ning ka kõige segasematest ja vastikumatest mudastest rohelõikudest on otse loha läbi aetud.

Kolga-Aabla rada võis ju mõnele algajale isegi lihtsama variandi juures veidi üle vindi olla, sest ühe kivi punkti juures jäid kõrva kolme sõbranna mõttevahetused, kellest üks kurtis, et tema seda küll lõpuni ei tee ja teisel paistis ka juba suht savi, aga iseloom oli tal veidi kangem, sest otsis ja tuias sajatuste saatel hoolega edasi ning kolmas püüdis õhkkonna huvides lihtsalt sõnatult sabas püsida. Entusiasm näis olevat juba kolm kivi tagasi lõplikult kaotsi saanud olevat. Vahel piisab aga ainult natukesest oksaraoga vehkimisest, et kübarast jänes, st kuusetihnikust kivi välja võtta.

Samas leidus nii Kolga-Aablas kui Saustinõmmes finišijärgselt mitmeid tuttavaid, kelle õnnis kurnatus näos väljendas vaid rahuolu.

Mait oli suutnud Saustinõmmes järjekordselt mingi uue hookus-pookusega vindi rajale sisse keerata ja vaatamata kohati juba päris tuttavatele punktipaikadele ei olnud neisse päralejõudmine kindlasti mitte alati ühe hoobi küsimus. Ning kaevikud, mis näisid enne omavahel sõlmes olevat, hargnesid ootamatult laiali.

Kolga-Aabla tundus juba ette sedavõrd põnev, kuna sinna vaid korra või paar pääsenud olen, viimati juba õige mitu aastajagu tagasi. Millegipärast oli mälestus peamiselt ilusast männikust ja rabast ja natukesest tihedamast kuusesoost. Seekord oli aga hoopis palju vesisemas samblas lodistamist, kui oodanuks, sest paljudes kohtades mets juba päris krõbiseb. Või sa siis tead, millisest kohast võetakse välja poti emand, mille sa äsja just kaardi pakki tagasi suskasid.  

Juba esimene etapp stardist üle kaardi 46sse punkti andis võimaluse oma maastikulugemise oskused tõsisemalt proovile panna - teraselt tasus jälgida vahelduvaid metsatüüpe, lagedamad alad andsid parema võtme kui väga lame reljeef, mille lainetusi alati ei tabanudki.

2(53)-3(47)-4(48) hõredas männikus tuli lihtsalt, tagasi kivide ja sambla vahel 5(49)-6(55)-7(51)-8(50) sundis aga taas tõsisemalt keskenduma. Järg kippus päris käest etapil 8(50)-9(54) - ristuvaid sihte mu otse põhja suunas kulgeva trajektooriga tekkis kõvasti rohkem kui oodanuks, kuni jõudsin meeleheitel orienteerujate sihini, kus neid äraoleval ilmel küll edasi ja tagasi saalis ning mingites arusaamatutes kohtades veel hoomamatumas suunas metsa silkas. Siiberdasin seal minagi edasi-tagasi ja üritasin jalgu rohkem ja vähem märjaks tegeva pinnase järgi aimata kaugel ma sihi peal olla võiks, kuni lõpuks omaenda 15(35)sse punkti, 'nõutute sõbrannade kohtumispaika', jõudsin ja end lokaliseerida suutsin. Vahel jooksevad kõik varrukasse peidetud hiired ootamatult laiali ja plaanitud illusioon muutub absurdimaiguliseks sketšiks.

Ka 10(349-11(36) pakkus pinget, kuid lageda serv juhatas suuna siiski ruttu õigeks.

Haa-haa, ja siis pärast neid pikki kuusemetsaaluses märjas samblas sumamisi, veel selline madalate mändidega liivaluite pusa 13(32)-14(31)-15(35), mis nõudis taas mõttelennu tihendamist, et pulgale nopitud punktikee ikka püsima jääks.

Võib-olla ma ei oodanud nii sinist metsaalust, st märga, aga seda tüünem oli endise Kirovi kalurikolhoosi kalatöötlemistsehhi rääbakate hoonete vahelt paistev mereriba, mis ei seganud seal parkivatest autodest kosta jutukatketel kuivõrd hästi või halvasti lahenes kellegi ürgmetsa külastus sealt o-tähiste leidmisel. Või nagu Jaan tõdes, oleks pidanud ikka aju ka metsa kaasa võtma.

Aga ajuga või ajuta, käed-jalad kõigil külges, hea annus metsanaudingut põues. Illusioon metsamaagiast süvenes.