ASUB First Rogaine

Prantsusmaal ringi kondamine on meile alati meeldinud. Kui TAOK kalendrisse, mida Jaan soovitas ka oma rootslasest rogainihuvilisele kolleegile, kui head lähiümbruse rogainide lingikogu, ilmus kunagi kevadel rida ASUB rogain (6 t), siis natuke aru pidades, või siiski eriti mitte, olid lennupiletid Tallinn-Vilnius-Pariis ja tagasi suunal klikitud ja minek.

Tõsi, vähe sellest et nii õnnestus kogemata mööda hiilida rahvuslik-kultuurilise suve peasündmusel osalemisest, ei saanud teoks ka mõte, korvata ajaveetmise hariduslikumat poolt, Reimsi katedraali, mis mitmete kuningate kroonimise paik olnud, külastuse näol (selle torne näidati mulle eemalt kiirteelt), vaid asendus lauspalaganliku rahvaste sõpruse meeleoluga Pariisi Disnylandis.

Aga jättes selja taha kaks päeva ringi tammumist fantaasiamaailmas, milles elu on joonistatud üpris sama helgeks kui seda oli noil päevil ebatavaliselt muretul eestlasel Lauluväljakul, jõudsime pühapäeva varahommikul Ardennidesse, Kirde-Prantsusmaale, päris Belgia piiri lähedale, väiksesse külakesse Hautes-Riviére'i, Maasi jõe kaldal.

Belgia orienteerumisklubi ASUB, kel näikse kombeks olevat aeg-ajalt maastikke prantslastelt laenata, korraldas esimest rogaini, kus mõnele kohalikule korraldajale olid meid vastu võtmas eesti keelt kõnelevad, puhta oma inimesed, Reigo Lehtla ja Aljona Karlõseva ning nii ei läinudki keeleväänamiseks, sest meie meeskonna prantsuse keele oskus päädib fraasidega laadis 'Une table pour trois, s'il vous plait', sest mitte sa ei istu söögiplatsi laua taha ja ei nõua süüa, vaid ootad uksel ja küsid ühe laua kolmele, millele järgnevad iseenesest kõik ülejäänud loogilised söömanduseks vajalikud tegevused.

Kultuurkeelega aga õnnestus meil enne reisi panna proovile meie kõigi kolme kolm erinevat perearsti, kuna Prantsusmaa territooriumil säärasest võistlusest osa võtmiseks, peab välismaalasel olema perearsti tõend, et teil ei esine vastunäidustusi omal jalal liikumiseks. Kõige enam meeldis mulle Raideni arsti eluterve kommentaar, kui ta templit ja pookstave paberile alla pani - ah, meil on siin igasugu imelikke tõendeid välja kirjutada tulnud; ega ma seda last näinud ei ole (sest ma tõesti ei viitsinud Raidenit selleks ekstra maalt linna tarida), aga selles vanuses laps on siis terve kui teda mulle näha pole toodud ja vanemad erilised äpud ei ole.

Ilmselt on vähe neid rogaine, kus puuduksid lätlased ja eestlased, kuigi üldiselt kippus rogainist osavõtjaid nappima, isegi Soome esimesel rogainil oli meid neli korda rohkem. Paralleelselt oli sama Hash House finišiks teisele üritusele samas piirkonnas - Transforestiere, mis oluliselt rogainist ei erinegi ja mida on seal kandis juba väga mitmeid aastaid peetud ning tõi kohale mõnisada osalejat. Rada kulges neil vähemalt sel päeval samal kaardil ja nii olime alguses üllatunud, kui ühel hetkel hakkas vastu tulema seljakottide ja kaartidega seltskondi, keda me stardis ei näinud ning kes meie punktidest suurt välja ei teinud, aga keda omakorda meie liikumine segadusse ajas.

Pool tundi 1:25000 mõõtkavas, kohati üpris teravate kõrgusvahedega, tipukesed kuni 400m, kaardil raja planeerimiseks. Iseärasuseks asjaolu, et iga võetud punkt andis 1 väärtuspunkti, mis tegi tavapärase planeerimisülesande tsipakene teiselaadseks, kui ei pea jälgima veel eraldi vähema ja suurema väärtusega punktide paigutust.

Saime oma kaare optimistlikuma variandi päris kiirelt valmis, selgelt plaaniga seda kahe ja kolme tunni pealt üle vaadata.

Punktimärkimiseks olid old school stiilis märkekaardid, mis nibukaga ümber käe tõmmati ja millele õige numbri peal auke sisse pressida tuli ja nagu Raiden tõdes, oleks kohe teadnud, et mitmel punktil sama aukude kombinatsioon on, oleks hoopis teise raja plaaninud.

Kaardiga kohanemiseks said algatuseks küla ümbert kaks lähemat punkti rihitud kui juba teisega mäe harjal tekkis raskusi segaste teeolude tõttu ning mäe küljel kuskil altpoolt hooga mööda kappasime. See tegi igasuguste punktiiriga teerajakeste osas valvsaks ja üksikuid segaseid kohti esines hiljemgi, kuid suuremõõtmeline reljeef toetas maamärkide lugemist ja erilisi möödapanekuid meil ei tekkinudki.

Ründasime künkaid jõudsalt, kohati oli taimestik otse lõikamiseks lopsakalt tihke, mida peamiselt muutsid huvitavaks lokkavad põldmarjalaadsed kasvud, mis kõvasti kriipisid ja kinni takerdasid ning ülepea ulatuvad sitked sõnajalad, mis nägemisulatuse väga väheldaseks muutsid.

Nii korrigeerisime käigult oma rada, visates välja kaare, mida 74st kavandasime minna läbi 32-33-58, kus oleks saanud ka Belgias korra jala maha toetada ja 90 ning läksime otse 80sse.

Pärast punkti 50 oli aeg ja koht, kus tuli hinnata oma võimeid osas, milline on kehaline panus, et lapata läbi veel mõni punkt ojakese, Ruisseau de St Jean, teisel kaldal või liikuda parem kohe keskusesse tagasi. Midagi ilmvõimatut seal ju ei paistnud, samas kui võseriku tihedus oli meid piisavalt ettevaatlikuks teinud ja miinustulemusest pääsemiseks tundus kindlam eksperimendid enda mäenukkide ületamise võimekuses piiratud aja jooksul järgmiseks korraks jätta.

Viskasime vinkat-vinkat kitsal autobaanil külakesse tagasi, kus noppisime majade vahelt punkti 53. Ajalimiit lubas ette võtta ikkagi katse turnida punktini 82. Tähiseni viis hea, mõõduka tõusuga matkarada, kuigi kaardipilti uurides jäi esilagu mulje palju teravamast tõusust, siis ajavaru lubas kapata hoogsas sammus ka punktini 59. Sellel Maasi kaldapealse kaarel avanes imekaunis vaade alla orgu külakesele ning hirmsa tõusu ja turnimise asemel saime nautida vaateid Ardennidele.

Finišisse jõudsime veerandtunnise ajavaruga ning nagu tulemusi kiigates selgub, siis meie pereklass tallas esimesel Belgia rogainil Prantsumaa pinda päris tõhusalt. Raiden suutis korra täiuslikult vihastada kui ta endast kaks korda pikemate sõnajalgade ja okkaliste väändude vahel rabeles. Aga tea kas kahel eelmisel päeval maha tambitud vahemaad Disnylandi pargis või mis, aga kogu 28 kilomeetri jooksul, mis meie tossutalla alla seekord kogunes, ei tekkinudki vajadust rakendada 10-aastase vennikese peal veenmiskunsti viimistletumat taset, miks me peaksime nüüd reipal sammul ikka veel mööda neid mäe külgi edasi lahmama. Raiden luges rännata jäänud maa pikkust stiilis, ahah 10 punkti veel, see tähendab kümme kilomeetrit ja mäed. Olin valmis selleks, et harjumatud tõusud ta kole läbi võtavad ja eks tempo läkski järsematel päris alla, aga mittekuhugijõudvaid diskussioone meil seekord ei tekkinud.

Mägede koefitsient meenutas üpris palju Tšehhi MMi maastikku, kus oli palju sujuvat tatsamist mööda teed ning otse lõikamisel nõlvad päris teravaks osutusid. Kuuse metsa asemel peamiselt lehtpuu salud sarapuude, jalakate, tammede ja tont teab veel mis lehtes puudega, ilmselt pöökidega.

Ilm hoidis ennast tagasi - pilved, millest kohati ka vett kaela visati, varjasid päikse ning ligi paarikümnekraadine temperatuur, ei andnud käimistempos põhjust ei leemendamiseks ega külmetamiseks.

Imetilluke lapike Prantsusmaad sai seekord läbi luusitud, veidi teisel viisil kui see meil varem kombeks on olnud. Võib-olla mõni teinekord, mõni teine tükike, samal viisil.

Lend läbi Vilniuse Leedu õhuga oli ses mõttes naljakas, et Pariisist tulles veeti rahvas lennukist bussiga üksildasse lennujaama, kus siis pool lennukitäit sissemöllimise lauast juba valmistrükitud uue pardakaardi sai ja jälle samasse lennukisse uutele kohtadele tagasi ronis.


Ameerika tuleb aina lähemale. Esialgu ajas ja vaimus.