Suvejooks Kõverjärvel

Suvised kõverused võtsid oma suuremad kurvid möödunud nädalavahetusel Arbavere kandi metsatukkades.

No päris huvitav.

N40 naistes tekitas emotsioone olukord, kus tuleb jagada rada M16, M21C ja M60ga. Erilist elevust tekitas M21C, kus C tavapäraselt markeerib algajaid. Nii läks ennustamiseks, kas üllatatakse parimasse ikka jõudnud naisi liiga lihtsa rajaga või algajaid mehi millegi kaelamurdvamaga. Tagant järgi tundub, et selline fifty-sixty seis.

Tegelikult ei olnud esimene pool rajast kuni joogipunktini tõesti midagi keerukat. Esimesse punkti minekul kippus küll reljeef liialt ujuma. 2,5m kõrgusevahesid markeerivad pooljooned tekitasid raskusi kõrguste hoomamisega, aga sain põhimõtteliselt ilma massiivsete segadusteta välja loetud.
Edasi tundus lihtsam lasta end mööda radu punkti juurde vedada kui et uljalt otseminekuid läbi rägusepoolsema metsa ette võtta. Kuuendas(43)  rohelisse võssa läks üpris jäme loha ja nii võis hakata rada pigem algajate meeste omaks pidama.


Kuid pärast joogipunkti keerati see rohkem nutikust nõudvate etappide peale. Näiteks kaheksas (81) punkt oli lollikindlam võtta sihi pealt väljajooksu loha järgi kui et üritada reljeefi serva mööda siblides lohku tabada. Sealt edasi läks asi aina huvitavamaks, kuni kulmineerus 10(71) punkti rägas. Juba teevalik pakku ainest mõtisklusteks. Õrn rada kõrgete sõnajalgade vahel ei olnud sugugi kergelt tabatav ja sellest oli lihtne üle joosta. Mul läks õnneks seda märgata, kuid alternatiivid lõppesid jõeäärses soos või vastu tiheda padrikuga seljandikku.

Mitte ainult Olle ei saa kiidelda oma bermuda kolmnurgaga sel kaardil. Mul kulus 35 minutit, et leida õige looge kolmnurgast võss-võss-võss pääsemiseks. Punkt oli ilmselt kolmel korral umbes kolme meetri kaugusel, aga mitte sirgjoontega kaardi läbimiseks ei saanud end metsa veetud. Kauneid lookeid ja konkse sai punkti piirkonna ümber rohkelt maha jäetud.

Spordiga ei olnud seal enam ammu midagi tegemist. Saabuva täiskuu aimdus aitas kaasa aina suuremale pühendumisele, täis agressiivset kirge - saab selle kuramuse punkti ometi ükskord kätte ka või. Ilmselt sai oma needmise ka rajameister, kuid mis lõpuks nagu alati, pöördus vimmaks iseenese vastu - oli siis vaja või. Katsusin seal erinevaid taktikaid, liibusin ligi küll ühest ja teisest raiesmiku servast, püüdsin tabada tabamatut sihti kuniks võtsin brutaalse otsekohesusega teerajalt otse põhja, üle ja läbi kõige käredamate ümberkukkunud puude räga.

Ja siis kui see lõpuks peos oli. Siis saabus tühjus. Lonkisin frustreerunult 11(76) suunas. Meeled segamini, täiendasin oma loogete kogu ka selle tähise ümber. Kuna mets seal sõbralikum oli, siis kirg jäägituks punkti vallutamiseks lahtus ning juba teisel katsel läks õnneks.

Et end lõpujoonel piisavalt kurnatuna tunda, oli hoolitsetud eelviimasesse 12(85) punkti minemisel võimalusega end mäeseljakust ülesvinnamisega maandada, mis seisis ees nagu sein, kuid mis pärast eelmisi vintsutusi ei olnuki lõpuks teab mis vaimujõudu nõudev, pigem kulutas veel mõne kalori.

Õnneks või kahjuks oli juba hommik minu eest otsustanud, et teisel päeva tulla ei saa ja nii jäid intriigid järgmisel päeval uute kolmnurkadega läbi proovimata.

No päris huvitav.

Hea kui suves mõni kõverus on, mõni konks sirgjoonelisel teel jõulude suunas sisse põikab.

Comments

Popular Posts