Suvi algas Mägede külas

Mägede vahele, sõnajalgade alla, kännuhunniku taha, murdunud kuuse ette, kasevõsa sisse, sambla peale, silla kõrvale, sookese servale, augu veerde, nina otsa, suusaraja äärde, kraavi põhja mahtus 100 KPd ja neid otsima ligi 400 osalist neljast riigist.


Valgehobuse spordikeskus on muutunud tolle kandi kohaseks masspordi harrastamiseks võrreldes aastaga 2000 kui mäe ümbrus veel suhteliselt metsik oli ning mil seal oma elu kolmandat orienteerumist tegin. Ega vahepeal eriti polegi sinna kanti punkte otsima sattunud, pigem suusatama või niisama matkama.

Ühest jalgrattamatkast seal kandis on meie perre jäänud käibefraas - vaata ega sul käbi piduri vahel ei ole. Sest nimelt nii tuli umbes 10-aastase jõnglasena ratta seljas Valgehobuse mäest alla Juss. Toona oli mäe jalamil vaid üks üles-alla vongerjas ja kitsas jalgrada, kus ette palju näha polnud ning poisil ei olnud muud teha kui karjuda kõigile eespidurdavatele matkalistele - tulge eest ära, mul pole pidureid. Kuskil praeguse parkla kohal viskus ta pehmesse samblasse ning kui ülejäänud kamp alla jõudis, siis kostus vihast sõimu käbide aadressil. Nüüd tuleb mäelt alla lai ja lage balustraad, iseasi kas sealt endiselt ilma funktsioneerivate piduriteta jalgrattaga alla maksab tulema hakata.

Neljapäevaku kaart aastal 2000

Täna on mäejalamil mätaskatusega keskuse hoone, kus saab söönuks ja pestuks, talvel suuski laenutada ja muud kaasajale omast. Seal kandis peaks olema ka üks väheseid Eesti permanentse tähistusega orienteerumisradasid.


Suve ametliku alguse puhul oli pidulikult kohal ka kaunis suveilm. Ühesõnaga ideaalne olustik suviseks sportlikuks ajaveetmiseks.

Keskusest kaugemale, mööda suusarada stardi ja metsa poole. Kohe sumaki murdnud kuuskede ja sõnajalgade vahele. Alustasin oma esimest ringi hoogsalt küngastest üle ja alla, lohkude põhja ja ninade tippu. Taimestik ei olnud just teab mis kergete killast, aga kiirust päris välja ka ei suretanud. Rohkem kui maastikul järje hoidmisega tuli vaeva näha kaardil punktide järjekorra ja tähise numbrite jälgimisega. Esimesel ringil mingit erilist viga nagu teha ei õnnestunudki - punkte tuli nii tihedalt ja reljeef oli sedavõrd selgelt hoomatav, et enne kui aru sai, olidki esimesed 23 punkti läbi.

Reljeefi kaardi osa oli juba sootuks huvitavam. Võtsin tempo täiesti maha ja enne paigast ei liikunud kui suund selgelt paigas. Kindlam oli otse turnida üle mägede ja läbida lohu põhjasid kui üritada ümber joosta. Esimese(180) reljeefi punktini läks tee kohe hullu kuusevõssa mäenukist üles, aga jäljed ees läksid ja nii rühkisin ennastki sama taktikaga otse loodusest läbi pea iga jalatäie tagant suunda kontrollides. Kui olin reljeefist jagu saanud, siis jäin veidi kummastavalt kaardil olevat pruuni risti passima, milles punkt peaks paiknema. Ega ma selle peale küll ei tulnud, et kaardi pealkirja alt lugeda, et tegemist võiks kännuhunnikuga olla. Mõtlesin seda alguses küll teeviidaks ja elektripostiks, aga liginesin otsustavalt reljeefi järgi hiigel kännuhunniku suunas. Hunniku tagant paistis juba langev maastik, kuhu kindlasti minna tarvis polnud. Hakkasin kahtlema, et äkki ikka olen valede reljeefi joonte vahel, kui märkasin, et kännuhunniku tagant väljub pidevalt rahuloleva ilmega kodanike. Läksin kaesin seda asja ligemalt - ja seal juurikate vahel punkt oligi.

Edasi sujus reljeef juba ladusamalt, läksin julgemaks ja nukid ja ninad liikusid järjepanu ette. Kuni reljeefikaardi lõpetuseks olid taas mõned kännuhunnikud. Nüüd ei olnud probleem enam hunnikutes, aga liiga paljudes suusaradades. Päris hästi ei hoomanud, kus rada reljeefi katki lõikab ning sammude järg oli ka käest läinud ja nii ma eelviimasesse(198) minnes sootuks alla lõunasse ära kaldusin. Sammude hulk läks ikka kole suureks ja nüüd tuli nuputama hakata, kuidas ennast pildile tagasi saada. Suundusin sinna kanti, kus rahvast rohkem liikvel ja tuvastasin mõned muud punktid, teiste hulgas juba järgmise (182), mis paika aitas. Tagaspidi 198 kätte leida, ei olnud enam suur probleem. Sellise tagasihoidliku viperusega sai ka teine kaart läbitud.

Kolmanda osa peal veel 15 punkti. Oh, kui hea tunne oli saada pihku kaart, kus objektid normaalsed. Ja teed. Mis muidugi väga palju selle kaardi esimest punkti (184) just lihtsamaks ei teinud. Ronisin liiga kõrgele Valgehobusemäe otsa ning olin sunnitud pärast paksus kuusevõsas jälle allapoole tagasi sumama. Edasi ei olnud punktide leidmisega enam probleeme - lohad olid juba päris jämedad ning kompass töötas. Mis aga streikima kippus, olid jalad.
Järjekordse järsema künkanõlva ees seistes pidin mäest ülesseturnimise tarvis lisamotivatsiooni otsima. Mingil hetkel tundsin, et olen lihtsalt väsinud, aga mitte punktidest, vaid maastikust, mis muudkui tiris ja lükkas. Ja kuigi mu ette ilmus korra paljulubav teeviit - vasakule raske, paremale kerge, siis olin sunnitud hoopis otse edasi rassima. Isegi leebed mustikapuhmad tundusid vaenlastena.


Ai jah, päris lõpu eel 199 - puhkekoht. Keset samblapuhmaid laste korvpalli rõnga alus. Oleks mul pall kaasas olnud, olekski sinna pikemaks puhkama jäänud. Aga kuna mul palli ei olnud ja käbisid ka silma ei hakanud, siis olin sunnitud täiesti segaduses stardi-finishikoridoridest üles leidma viimase, viiekümnenda punkti number 200. See käes, läks mingi lisahetk, et välja mõelda, kus pool finish olla võiks. Kas tõeti nii küpse. Hea, et kõige pikemat rada ei võtnud. Kuigi punktidest tüdimust tekkida ei jõudnud, pigem selline karm tõdemus oma viletsast füüsilisest vormist.



Väsimuse peletamiseks sai aga lõõgastuda saunas ja ülakorruseltsooja suppi põske luristada ning kohvitassi tagant seirata viimaseid entusiastlikke metsasiirdujaid.



Järgmine suvi pidavat Läsnal hakkama.