Mäsu Männikul

Võib ju olla, et globaalses plaanis on kuskil masu, aga lokaalses isiklikus plaanis paistab rohkem mäsu moodi. Igatahes on era-ja tööelulist rahmeldamist nii palju, et hea kui korra nädalas päevakule jõuab.

Männiku parempoolne orienteerumisplats seostub umbes kolme märksõnaga - tolm, möiravad rattad ja heledad plaksud. Alati on nad kõik kuidagi osalised orinteerumisradadel ning trajektoori valikul ja kiiruse arendamisel saab otsustavaks nende lisaelementide paiknemine punktide vahel. Näiteks läheb iseenesest samm kiiremaks kui seljataga paugutatakse. Igasuguste ATVde, krossirataste ja muude monsetritega kohtumist vältides kipub suund kergelt käest kaduma. Ning Männikult koju jõudes on pähe iseeneset kiiver tekkinud ning väiksema poisi tossudest võib liivakasti jagu liiva välja kallata.

Ka endistel militaarelementidel on oma osa elamuste kujundamisel - korra nuusutasin sammalt õige ligidalt, kui jupp okastraati mu uue kauni jooskutossu paela kangekaelselt oma haardesse rebis ja arvas, et nii jääbki.

Ning punkt 34, mis kaardil kivina kujutatud oli, oleks kiiremeni hoomatav olnud kui oleksin raatsinud kaardi serval olevast legendist lugeda, et tegemist on betoonaasja idaküljega, mida sihtima pean. Eks neid betoonasjakesi jagus seal sinna ja tänna.

Rajameister ka eriti ei halastanud - paar pikka sirglõiku, mis sundisid teevaliku kallal nuputama ning punktid nende lõikude lõpus ei lasknud lihtsalt uhada.

Peaaegu, et tuhisesin lasterajal jalutavast koolivend Rainist läbi ja üldse käitusin rohkem nagu lõõtsutav virmaline.

Tea, võib olla olen ma lihtsalt hull, et püüan 100 protsenti paaniliselt kogu aeg kaardis olla. Vahest võikski kuskile lihtsalt joosta ja siis leiutama asuda, kus ma paikneda võiks. Oleks äkki palju huvitavam.

Comments

Popular Posts