Lühiraja läbimine...
... Tallinna meistrite selgitamise taustal.
Mul on hea meel korraldajate üle, et nad mu esimeseks startijaks olid asetanud omas klassis. Nii ei pidanud ma lõpetama võidu koos finishilindi kokku kerijaga ning sain endale enesekindlust, kui samal trajektooril mõni potentsiaalne meister mööda tuhises.
Õigupoolest ma seda metsa natuke pelgasin, sest liiga hästi on mul meeles eelmise aasta teisipäevak, kus ma toona seal kandis poole kümne ajal enam viimast punkti millegi pärast ei leidnud.
Veensin ennast sellega, et 3,6 km ei saa lõpeks igikaua kesta ka selles metsas.
Alguse kolm esimest punkti läks ikka väga lopakalt ja püüdsin endale sisendada, et kui ma kohe mõtlema ei hakka, siis olen ma kuuenda(34) punkti asemel Orioni logo all. Õnneks hakkasin. Mõtlema. Natuke mõtlema.
Järgmised kolm vahet suutsin juba jälgida, kus ma teoreetiliselt kaardil paiknen ning samal ajal hoiduda taimestiku poolt läbi torgatud saada.
Seitsmes(35) oli siiski mõnevõrra hirmuäratav. Sellisest kuusetihnikust pole ammu olnud vaja läbi pressida. Ikka andis kohta otsida, kus üldse läbi mahuks. Loota sellise lisaülesande järel ka mingis mõistlikus suunas olla, oli väga kahtlane ja kui ma valgema õhu kätte sain, siis ega ma väga aru saanud kül, kus ma olen. Läksin reljeefivaatluselt täielikult üle sotsiaalvaatlusele ja hinnates erinevate kulgejate enesekindluse astet liikumisel, jõudsin pärale.
Edasi sujus punktide leidmise osa hämmastavalt väikeste jamaga, kui ehk välja aravata 13(56) - sealses järjekordses tumerohelises kuuserapsis kadus suund veidi käest.
Joosta mul täna eriti ei õnnestunud - vähemalt mina ei oska sellises risupuntras. Või pigemini ei julge - esiteks kardan kaotada reljeefijärje, aga veel rohkem pelgan surnud puude poolt haavata saamist.
Aga rada väga meeldis. Lahe mõnus pusserdamine, kauni ülesehitusega, heas taktis. Eks maastik pakub selleks ka piisavalt võimalusi.
Mul on hea meel korraldajate üle, et nad mu esimeseks startijaks olid asetanud omas klassis. Nii ei pidanud ma lõpetama võidu koos finishilindi kokku kerijaga ning sain endale enesekindlust, kui samal trajektooril mõni potentsiaalne meister mööda tuhises.
Õigupoolest ma seda metsa natuke pelgasin, sest liiga hästi on mul meeles eelmise aasta teisipäevak, kus ma toona seal kandis poole kümne ajal enam viimast punkti millegi pärast ei leidnud.
Veensin ennast sellega, et 3,6 km ei saa lõpeks igikaua kesta ka selles metsas.
Alguse kolm esimest punkti läks ikka väga lopakalt ja püüdsin endale sisendada, et kui ma kohe mõtlema ei hakka, siis olen ma kuuenda(34) punkti asemel Orioni logo all. Õnneks hakkasin. Mõtlema. Natuke mõtlema.Järgmised kolm vahet suutsin juba jälgida, kus ma teoreetiliselt kaardil paiknen ning samal ajal hoiduda taimestiku poolt läbi torgatud saada.
Seitsmes(35) oli siiski mõnevõrra hirmuäratav. Sellisest kuusetihnikust pole ammu olnud vaja läbi pressida. Ikka andis kohta otsida, kus üldse läbi mahuks. Loota sellise lisaülesande järel ka mingis mõistlikus suunas olla, oli väga kahtlane ja kui ma valgema õhu kätte sain, siis ega ma väga aru saanud kül, kus ma olen. Läksin reljeefivaatluselt täielikult üle sotsiaalvaatlusele ja hinnates erinevate kulgejate enesekindluse astet liikumisel, jõudsin pärale.
Edasi sujus punktide leidmise osa hämmastavalt väikeste jamaga, kui ehk välja aravata 13(56) - sealses järjekordses tumerohelises kuuserapsis kadus suund veidi käest.
Joosta mul täna eriti ei õnnestunud - vähemalt mina ei oska sellises risupuntras. Või pigemini ei julge - esiteks kardan kaotada reljeefijärje, aga veel rohkem pelgan surnud puude poolt haavata saamist.
Aga rada väga meeldis. Lahe mõnus pusserdamine, kauni ülesehitusega, heas taktis. Eks maastik pakub selleks ka piisavalt võimalusi.
Comments