Sõitme
Sõitsime Sõitmesse, aga sattusime ikka Andineemele. Õigupoolest ei saagi aru, mis konspiratsiooni mõttes seda kohta seekord nii nimetati. Esiotsa mõtlesin, et äkki on jupp uut kaarti, aga tegelikult see polegi üldse tähtis, kuidas on parasjagu nimetatud mõni o-koht. Geograafiliselt koha mõttes veidi täpsem vist.
Maastiku mõttes päris huvitav. Raja üle ka ei kurda. Ilm ebatavaliselt suvine koos kärbeste, sääskede ja muude satikatega. Või nagu enamus nentis, et pärast Jaanipäeva ja selline palavus, kes see jaksab joosta. Ühe erandiga: kui üks mu tuttav teatas finishisse saabudes, et täna ta jaksas isegi joosta - pidavat olema vanema inimese värk, sai lõpuks kondid soojaks :)
Ise ma siblisin jõudumööda, otsustavalt valdavalt suuna peale, mis alati nii sirgjooneliselt välja ei kukkunud kui ma plaanisin, aga nii mitmedki punktid jooksid meeldivalt otse sülle.
2(43) minnes arvasin, et jooksen teerajani välja, aga mets oli hea joostavusega ja sain künka metsa poolt kätte. 3(40) poole siiski selgelt mööda teed. 6.(45)-ndasse liikusin millegipärast veidra haagiga maja juurest läbi. Ju ma siis tahtsin hoovi üle kontrollida. 8(56) sai teadlikult natuke viltu ülespoole hoitud ja 9(54) ei tundunud mõistlik metsas rapsida.
Üleval serva peal (10-11-12-13) ka suuri raskusi ei tekkinud, aga seal aitasid päris palju lohad. Kui, siis 11(49) ürgses ja pimeds sarapuusalus, kus paljudest kividest õigeni jõudmine läks veidike ebamääraselt. 12(51) kiskus lohast teise suunda veidi, aga arvasin, et seal üleval ei saa lihtsalt muid punkte sellel suunal olla rohkem ja lasin ennast ikka lohal vedada. Millegipärast ei leidnud ma viimast (60) punkti muidu üles, kui pidin starti tulema ja siis finishi järgi viimases ära käima. Kuumus hakkas ikka mõjuma, pikemat rada poleks tohtinudki võtta.
Pikema võttis täna Jaan või nagu ta nentis, et tal oli Xena'de rada, aga Xenad olevat kõik selleks ajaks kadunud olnud kui tema seal ringi kondas. Vaatasin seda ja noh see oli vaid 410 meetrit pikem kui mul ja punkte isegi kahe võrra vähem. Tõsi, kaks selle raja vastikumat punkti üleval venitasid selle raja veidi ebamõnusamaks küll, aga kas siis selle pärast naisA-rajal (ühtlasi ka meesAL) kulgejaid Xenadeks pidada. Aga lihtsalt julguse eest, võib küll. Mäletan, et kui ma kunagi alustasin iseseisvat metsaelu, siis näisid A-rajal jooksjad kosmosetegelastena - niivõrd pikad ja rasked tundusid nende etapid olevat.
Pesakond tasapisi areneb - viiene poiss on sedavõrd suur, et kannatab kümnekonnaks minutiks finishisse jätta, et Jaan enne stardi sulgemist metsa saaks, kui ma veel välja pole jõudnud. Eks põnn siis istus mornilt ühe mätta otsas, et oma meelsust sellise ajutise üksijätmises suhtes väljendada. Aga kuna ta tundis tädi Triina auto ära, siis väga suurt kurbust peale tulla ei jõudnud. Pesakond ka taandareneb - Juss teeb viimasel ajal ainult plaane metsa tulemise osas ning piirdub pigem pargiringidega. Karta on, et potentsiaalne eesseisev üliõpilase elu soosivalt ei mõju ja minu mõju jääb ka millegipärast aina kiduramaks ettepanekute osas suviste neljapäeva õhtute sisustamisel ;)
Muul ajal olen katsunud kirjanduslikke teid pidi Jaapanist tagasi tulla. Näiteks mööda Peeter Vähi "Siiditeed". Peeter on Hiinast alustades mind Türki välja vedanud. Mulle sümpatiseerib, kuidas ta reisi kirjeldab just nende taustaselgituste tõttu - minusugusele tuhnusele väga harivad. Ometi kumab läbi, et tema jaoks on see lüli suures rännakus, mida ta idamaades on teinud ja vast on edasi tegemas. Tal on koos Tiinaga hiiglaslik pagas sealt kandist juba kokku korjatud, seniks kuni mina püüan Jaapani saartelt lahti hüpata ja läänepoolsemate idamaade lõhna servapidi nuusutada. Sest tea, kas lõhn ikka on üldse hüpet väärt.
Maastiku mõttes päris huvitav. Raja üle ka ei kurda. Ilm ebatavaliselt suvine koos kärbeste, sääskede ja muude satikatega. Või nagu enamus nentis, et pärast Jaanipäeva ja selline palavus, kes see jaksab joosta. Ühe erandiga: kui üks mu tuttav teatas finishisse saabudes, et täna ta jaksas isegi joosta - pidavat olema vanema inimese värk, sai lõpuks kondid soojaks :)
Ise ma siblisin jõudumööda, otsustavalt valdavalt suuna peale, mis alati nii sirgjooneliselt välja ei kukkunud kui ma plaanisin, aga nii mitmedki punktid jooksid meeldivalt otse sülle.
2(43) minnes arvasin, et jooksen teerajani välja, aga mets oli hea joostavusega ja sain künka metsa poolt kätte. 3(40) poole siiski selgelt mööda teed. 6.(45)-ndasse liikusin millegipärast veidra haagiga maja juurest läbi. Ju ma siis tahtsin hoovi üle kontrollida. 8(56) sai teadlikult natuke viltu ülespoole hoitud ja 9(54) ei tundunud mõistlik metsas rapsida.Üleval serva peal (10-11-12-13) ka suuri raskusi ei tekkinud, aga seal aitasid päris palju lohad. Kui, siis 11(49) ürgses ja pimeds sarapuusalus, kus paljudest kividest õigeni jõudmine läks veidike ebamääraselt. 12(51) kiskus lohast teise suunda veidi, aga arvasin, et seal üleval ei saa lihtsalt muid punkte sellel suunal olla rohkem ja lasin ennast ikka lohal vedada. Millegipärast ei leidnud ma viimast (60) punkti muidu üles, kui pidin starti tulema ja siis finishi järgi viimases ära käima. Kuumus hakkas ikka mõjuma, pikemat rada poleks tohtinudki võtta.
Pikema võttis täna Jaan või nagu ta nentis, et tal oli Xena'de rada, aga Xenad olevat kõik selleks ajaks kadunud olnud kui tema seal ringi kondas. Vaatasin seda ja noh see oli vaid 410 meetrit pikem kui mul ja punkte isegi kahe võrra vähem. Tõsi, kaks selle raja vastikumat punkti üleval venitasid selle raja veidi ebamõnusamaks küll, aga kas siis selle pärast naisA-rajal (ühtlasi ka meesAL) kulgejaid Xenadeks pidada. Aga lihtsalt julguse eest, võib küll. Mäletan, et kui ma kunagi alustasin iseseisvat metsaelu, siis näisid A-rajal jooksjad kosmosetegelastena - niivõrd pikad ja rasked tundusid nende etapid olevat.
Pesakond tasapisi areneb - viiene poiss on sedavõrd suur, et kannatab kümnekonnaks minutiks finishisse jätta, et Jaan enne stardi sulgemist metsa saaks, kui ma veel välja pole jõudnud. Eks põnn siis istus mornilt ühe mätta otsas, et oma meelsust sellise ajutise üksijätmises suhtes väljendada. Aga kuna ta tundis tädi Triina auto ära, siis väga suurt kurbust peale tulla ei jõudnud. Pesakond ka taandareneb - Juss teeb viimasel ajal ainult plaane metsa tulemise osas ning piirdub pigem pargiringidega. Karta on, et potentsiaalne eesseisev üliõpilase elu soosivalt ei mõju ja minu mõju jääb ka millegipärast aina kiduramaks ettepanekute osas suviste neljapäeva õhtute sisustamisel ;)
Muul ajal olen katsunud kirjanduslikke teid pidi Jaapanist tagasi tulla. Näiteks mööda Peeter Vähi "Siiditeed". Peeter on Hiinast alustades mind Türki välja vedanud. Mulle sümpatiseerib, kuidas ta reisi kirjeldab just nende taustaselgituste tõttu - minusugusele tuhnusele väga harivad. Ometi kumab läbi, et tema jaoks on see lüli suures rännakus, mida ta idamaades on teinud ja vast on edasi tegemas. Tal on koos Tiinaga hiiglaslik pagas sealt kandist juba kokku korjatud, seniks kuni mina püüan Jaapani saartelt lahti hüpata ja läänepoolsemate idamaade lõhna servapidi nuusutada. Sest tea, kas lõhn ikka on üldse hüpet väärt.
Comments