2. päev Pannjärvel

Tundub, et teise päeva staariks osutus keegi karu. Kõik rääkisid karust, keda keegi olla rajal kohanud. Aga võib-olla see oli ainult kohalike väljamõeldis mitte-nii-kohalike aju halvamiseks enne starti, et nad ei suudaks piisavalt keskenduda ja mõtleksid rohkem karust, kes pidavat elama ühe järve ääres. Väga hea info. Arvestades, et järvi on seal kandis 44.

Start läks tesiel päeval Gunderseni meetodil. Ega oskagi arvata. Sellega on ikka nii, et esimeses otsas tekitab see pinevust, aga lõpu osas pole lootustki enam kedagi oma rajal kohata. Aga vahet pole - minu jaoks on seisund "mets ja mina" täiesti tavapärane sõltumata stardikorraldusest ;)

Nii ma siis siblisin, ainsaks kannustajaks virtuaalne karu ning ehmatasin ennast poolsurnuks, kui keegi meesterahvas kuskil kolmanda punkti järel nohisedes järgi tuli. Loll. Ega orienteeruv mees ei ole karu. Rahunesin maha ja asusin rohkem kaardiga tegelema.

Taas esines valikuid, kas vudimine teel või vingerdamine tihnikus. Reljeefi lugemine õnnestus endiselt päris edukalt ja väga hullu hangumist ette ei tulnud, mõned pusserdused ikka. Tobedalt suutsin ära kalduda 7(39)sse minnes ja siis saalisin ühel pool kaevikut ja teisel pool arusaamata, millisest õõnlast peaks punkti otsima. Kuna lohasid ei olnud, siis oli selge, et olen vales kohas, aga kus on õige koht. Hakkasin lihtsakt liikuma, et liikuda (ilmselt ikka karuhirm :) ja kobistasingi punktile otsa.


13(49) tundus väga kahtlane punkt ja otsustasin tolle poole söösta tee pealt eesmärgiga võimalikult vähe padrikus tungelda. Esimese hooga kargasin männitihnikusse teesüvendist, kus oli nagu ees mindud, aga üpris ruttu läks reljeef kahtlaseks ja mingi sisetunne ütles, et nii ma seda KPd küll ei leia. Pressisin ennast uuesti tee peale, liikusin kümmekond meetrit tagasi ja hüppasin männikuse nüüd juba hoopis kõrgemalt teenukilt. Kuulsin eest poolt männimüüris mütates punktivõtmise piiksu ja rühkisin edasi. Käes.

Ülejärgmise punkti 15(51) ees oli taas rohelist, aga seekord oli sellise värvi põhjustajaks kollaste õitega põõsavõsa, mille täpset olemust ei jõudnudki tuvastada. Igatahes see kollaselt kaunilt küütlev kuhjastik suutis mind piisavalt kiiva kiskuda. Püüdsin oma meelest joosta ümber sellest kõige rohelisemast osast, kuni ühel hetkel adusin, et olen selgelt liiga kaugel. Vaatasin selja taha ja hõredas männimetsas oli järjekordne kõver pätsike õnneks täiesti hoomatav.

Viimased ponnistused tuimalt suuna peale. Peaaegu et oleksin ennast viimase punkti asemel start2 K-punktist eksitada lasknud, kuigi stardirivis oodates oli hea ise eemalt kiibitseda, kuidas seltskond finisheerijaid kõik K-punkti poole tormasid ja siis täies segaduses nagu mesilinnukesed õhtul ümber taru, ümber K-punkti tiirlema hakkasid. Sinna K-punkti viis täpselt samasugune lint ka nagu viimasest finishisse. Hea tüng.


Kahe päeva kokkuvõttes ei näe ma mõistlikku põhjust, miks seda üritust järgmine kord külastama ei peaks.



Tigedad pilved kihutavad kohale ja siis minema.
Kommentaatori mahe hääl muudkui jutustab kellegi lugu.
Maikellukesed kallistavad jalgu.
Põlvi silitavad sõnajalad. Veel ei õitse.
Konnajärve konnad krooksuvad ühe teise järve karust.
Kaks päeva looklemas Kurtna järvede vahel.