Vaba õhu muuseum

Pudisool olevat leitud taimi, mida orienteerujate jalad ei pea mitte sodiks talluma.

Vahel olen mõtisklenud, kus on piir inimese ja looduse vahel, kus üks teisele liiga teeb ja kus esimene oma säilimise tarvis looduselt võtta võib ja kust maalt enam mitte. Kas kammloom Läänemere sees on hullem kui inimene sama mere kallastel. Eks see ole va kurjalooma inimese töö jälle, et kammloomad on seal, kus nad ei pea olema. Aga miks kilu on parem kui kammloom. Eks see va inimeseloom ole, kes kilude pärast halab. Igatahes on inimesel pidevalt nutt ja häda muude elukite pärast - küll mõnesid on liiga palju ja küll mõnesid on jälle liiga vähe. Ja kust otsast sa ka ei vaata, ikka on ta selles ise süüdi, et ühtesid rohkem ära kasutab kui teisi.

Vahest saaksid kõik taimed ja loomad sootuks rahulikumalt idaneda ja mädaneda kui üldse puuduks maamuna pealt see kõige õudsam liik.

Aga seniks, jätkem siis haruldused rahule. Kasvaku rahus. Ja siirdugem linnamiljöösse.

Vabaõhumuuseum - muuseum, kus õhku kinni ei peeta või muuseum, kus saab näha vaba õhku või siiski muuseum, kus saab näha vanu asju, eriti hooneid vabas õhus.

Polekski uskunud, et seal 84 hektaril nii palju metsikut loodust eksisteerib, rebastest, kitsedest ja kolmest põdrast rääkimata. Viimaseid õnnestus ka näha - selline perspektiiviga vaade kraavimööda kaugemale, kus mõnesaja meetri sees silkavad mõned inimesed, siis üks põder, siis jälle mõned inimesed, siis mõned põdrad, siis jälle inimesed. Igatahes olevat üks kabjaline niivõrd heitunud, et olnud valmis juba mere kaudu põgenema.

Alustasin oma liikumisi nöörirajaga. Tolle äärde jäi kõikemõeldavat träni ja nii külastasime Raideniga järjepanu kõiki hooneid, alates stardi ja finiši kandis olevatest mahajäetud elumajadest (mis on olnud pioneerilaagriks, enne kui ala 86. aastal muuseumiga liideti ning mis enne seda olevat olnud Liberty suvemõis, mille tarvis üks Tallinna bürgermeister 1863. aastal sinna omale maad ostis ning kandi itaaliapäraselt Rocca al Mare'ks nimetas), püstkodadest, tuulikutest kuni põhjaliku Kutsari-Härjapea ja Pulga talu uurimiseni. Pulga talu perenaine oli ähmis sigade pärast, keda ta kartis aedikust väljaronivat ümberringi ragistavate jooksjate pärast. Ning teadis rääkida ka kahest rebaseperest ning kitsedest, kes hirmunult ringi lippavad. Kaua see hull jooksmine sedasi kestab ja miks nad seal metsas ragistavad ega radu mööda ei käi. Ega osanudki muud kosta, et ju nad on eksinud. Ilmselt ta ei teadnud, et kohe Pulga talu aia ääres on punkt 47, mida kõik otsimas käivad.

Raideniga tutvusime veel surnud muti laibaga arutledes tema võimalike suremisviiside üle ning erinevate taimedega, nagu suured naadid ja väiksed sõnajalad, maitsesime jänesekapsaid ja vaarikaid, piibelehe marjad katsusime kõrvale jätta. Tegemist jagus pea tunniks.

Rahmeldasin siis minagi seal ringi, 21B rajal. Tegin suuremaid ja väiksemaid kaari. Kukkusin peaaegu 37 ja 32 vahel asuvasse roostekarva seisva veega kraavi, sain viimasel hetkel ühel noorel pihlakal ümbert kinni. Imestasin kui kokku on kuivanud Kahala vesiveski juures olev pais. Madistasin maltsades ja muude puhmaste vahel. Pärast põtradega kohtumist pidasin iga võsas hingeldavat ja liikuvat olendit põdraks ja vahtisin rohkem selja taha kui ette. Imestasin punkti 42 paiknemise üle, et kas too kelder sellise trampimise peale sisse ei lange. Sattusin kahe tiigi vahele, kuhu ma üldse sattuma ei oleks pidanud, kus kallakust üles või alla pääsemiseks oli sätitud rammus sinine köis. Nuusutasin merepunkti (50) juures adru aroome ning kokkuvõttes väsisin täiesti ära. Päris tõsine müterdamine - punkte oli ka omajagu ja teevalikute suhtes nuputamist jagus.


Bürgermeister olevat omale mõisa ümber pargi rajanud ning pargist läbi kauni alle kujundanud, mida Rooma kuulsa nekropolitee järgi Via Appiaks nimetas, sest tee palistas ta Katariina kloostri kiriku varemetest leitud 13 keskaegse hauaplaadi ning raidkividega. Tolle tee asukohta looduses ma aimata ei osanud, 1944. aastal vene väed purustasid selle ning tea kas muuseumi rajamisel 1957 seda markeerida sai või tihatigi. Igatahes kohaliku talupeogliku pärimuse kohaselt haigestunud ja surnud igaüks, kes hauaplaatide vahele jalutama läks, kuigi Tallinna kodanikud hindasid seda kui omapärast vaatamisväärsust. Ilmselt mutt oli talupoeg, mitte linnakodanik, aga vahest oli tal suremiseks vähem müstilisi põhjuseid, sest alles jäänud hauaplaadid ja raidkujud toodi 1963 kloostrisse tagasi.

Loodetavasti seekordne inimtegevus ei tekitanud lokaalset ökokatastroofi ning rebased saavad oma kutsikad üles kasvatada ja põdrad ei surnud infarkti.