Swiss rogain - igatsedes mägesid

Kunagi jaanuarikuus, kui tuli välja mõelda kuupäevad puhkusegraafiku jaoks, jäi pilk pidama TA OK kodulehel olevate linkide all Šveitsi I Rogaini kuupäevale - aeg ja koht tundusid sobivat (alternatiivina jäi veel kaalumisele Iirimaa rogain, aga aeg oli vähemsobivam) ning idee oli fikseerunud. Mõne nädala pärast sai ära kasutatud ka Estonian Airi järjekordne sooduspakkumine ning lennukipiletid Münchenisse ja tagasi 12. juuli ümber olevate kuupäevadega said koju riiuli servale.

Seniks sai tööd edasi rühmata, osaleda ja kaasaelada läänemere regiooni kevadtalvisele o-elule. Loota, et kunagi saabub puhkus. Aletchi liustiku algus

Puhkuseaeg hakkas vaikselt saabuma ning juuni lõpus sai aina intensiivsemalt linki klikitud, et natuke rohkem ürituse kohta teada saada. Sai ka otse meilitud, aga tagasisidet ei laekunud ja kuna lõpuks ilmunud saksakeelses infobülletaanis oli viide, et materjali ja infot jagab ka Davosi turismibüroo, siis tühja ka, lähme kohale ja vaatame, mis saab.

Enne kohale tormamist oli aga mõistlik täita Šveitsi huviväärsustega tutvusmiseks ka see aeg, mis jäi lennuotsade ja rogaini vahele. Ja millega ikka sisustada aega Šveitsis - maa, mille pindala on väiksem kui Eestil, aga kui mäed sirgeks lükata, siis 6x suurem kui Inglismaa. Õnneks on olemas hea interneti aadress http://www.myswitzerland.com/, kust Jaan juba kevadel tasuta asjalike vihjetega ja veel rohkemate veebiaadressidega brožüüri saata lasi. Ja siis muidugi need teised - Lonely Planet, Michelin, Dorling Kindersley ... Nagu ikka, on kohti rohkem kui päevi ja millegi vahel tuleb valida. Nii jõudsid meie Šveitsi menüüsse lisaks rogainile linnad Lutsern, Zürich, Montreaux ja Basel ning tõsisemat järelkatsumist leidisd mäeküljed siit ja sealt küljest Jungfrau regioonis, Davosi, Klostersi ja Leukebardi ümbruses. Šveits on ikkagi eelkõige mäed, kustahes küljest sa ka ei vaata. Matkamiseks on olemas kümneid tuhandeid kilomeetreid tähistatud radu. Ega palju vahet pole, kuhu end potsatada - suuremasse linnakesse või paarikümne majaga mägikülla. Ikka algavad kohe ukse juurest matkarajad, mida saab läbida jalgsi, suurel hulgal marsruute ka mägirattaga. Jalavaeva vähendamiseks kasutada köisraudteid ja ronge. Viimaste võrgustik on muljetavaldav ning mitmetesse autovabadesse (Zermatt, Wengen, Mürren, Grindewald jne) asulatesse ainult rongiga pääsebki. Kaalusime isekeskis, kas rentida Münchenist auto või seada marsruut rongide järgi. Aga kodust vaadates tundus, et 4-aastasega on autos lihtsam.

Nojah, Šveitsi iseärsustest võiks lugusid vestma jäädagi.

Kuidas meil siis ikkagi rogainiga läks. 12. juulil, kell 8.45 olime Jaaniga Davosi turismipunkti ukse taga (Juss ja Raiden jäid Klostersisse hotelli aega sisustama) ja ootasime kannatlikult uste avamist. 9.10 saabusid rõõmsad tädid, kes meie küsimuse peale, kas nad oskaksid meile rongaini kohta infot jagada, jäid šveitslasele ebatavaliselt tõrjuvasse olekusse, sest sellisest asjast kui rogain polnud nad kuulnud mitte kunagi. Igatahes soovitasid nad otse korraldajale helistada. 9.25 pidas Jaan meeldiva vestluse härra Dieter Wolfiga, kes nentis, et kolm rogainile registreerinud võistkonda osutus ebapiisavaks, et üritust läbi viia ning sel nädalavahetusel küll miskit ei toimu ja üldse kisub ilma viletsaks täna. Aga...

Davos

Aga meil on võimalus 4.90 CHF eest samast turismibüroost omandada rogaini kaart mõõtkavas 1:60 000, kus peal on aastal 2006 installeeritud permanentselt maastikul asuva 50 kontrollpunkti asukohad ning rogainida terviseks, soovitavalt mõne parema ilmaga. Lisaks oleks võinud osta ka piirkonna matkaradade kaardi 1:25 000. Pinnavormid on seal kandis aga niivõrd suured, et 1:60 000 0li täiesti piisav. Punktid pidavat asuma kõik teeradade ääres ning ega seal radadest kõrvale kalduda ei lubatagi, tammud murukamara lahti, mis vihmaga allamäge voolab või tekitad tahtmatult kivivaringu. Brožüüri info kohaselt näiteks ei ole 10. maist kuni 1. oktoobrini aasadel tammumine üldse lubatud. See on selgelt lehmade privileeg. Jah, kui kõik need matkajate massid Alpides oma suva järgi ringi tatsaks, siis poleks kaunitest alpiaasadest varsti muud järel, kui tuimad kivihunnikud. Alpi taimestik on aga tõesti lummav. Seal kasvavad kõik need lilled sama ruutmeetri sees, mis meie metsades ja niitudel kokku ning lisaks veel hulgaliselt värvikirevaid lillekesi.

Ilm oli mägedes matkamiseks tõesti niruvõitu. Vihma hakkas vaikselt ladistama, aga väga külm all linnas ei olnud, kuskil 16 kraadi. Niiskevõitu küll. Ümberringi asuvad tipud kadumas halli pilvemassi sisse.

Hankisime omale rogainimaterjalid, ja valisime välja punktid, mida külastada. Saime enda jaoks ringi 33-25-12-18-6-49-17-ja edasi juba vaatab, kuidas alla tagasi. Ning teele. Peab tunnistama, et orienteerumises ei olnud küsimus. Igas teeristis on teeviidad lähimate tippude ja asustatud paikadeni tundides ning rada on väga selgelt tähistatud, meie marsruudil peamiselt puna-valgete tähistega, mis viitab keskmise raskusastme rajale, mis minu arusaama kohaselt mingit erivarustust ei nõua. Muudkui anna jalgadele valu. Nii kui natuke kõrgemale saime, oli selge, et hunnitud vaateid sellise ilmaga loota ei ole. Kuuskede vahelt ei paistnud mitte midagi, ainult üks suur udu. Rändasime vapralt pilves edasi ja ligunesime. Punkt 33 oli 2005 meetri kõrgusel Lochalpi silla põhjakülg. Väike nuputamine siin tekkis, kuna
Lochalp tähis ise näitas 2003 meetrit ja silla küljes kompostrit leida ei suutnud. Kuna me algul päris täpselt ka ei teadnud, millised ikkagi näevad tähised välja, siis seal kahe oja kokkusaamise kohas sai esimene sild päris detailselt läbi uuritud. Märga kaarti ja punkti kirjeldust uurides sai selgeks, et tähis võib olla hoopis teise oja ületuse juures. Teise sillaga oli seis pisut talvine. Sild ise viibis hoopis oja kõrval ja eeldatav silla põhjaots asus sügava lume all. Rohkem sai keskendatud ojaületuskoha leidmisele ning alles hiljem kodus fotosid vaadates tuvastasin kompostriga punavalge triibulise posti lõunapoolse Achtungi sildi juurest. Aga sel hetkel me pilves olles matsu ära ei jaganud.

Jätkasime matka. Ilm muutkui leotas. Lehmad ligunesid koos meiega. Tulime allpoole tagasi ja järgmise tähise hoomamisega ei olnud enam raskusi.

Nüüd, kus kontrollpostist oli olemas selge ettekujutus, tekkis kiusatus tagasi 33-sse minna ja see lume alt üles otsida. Aga jätsime selle siiski vaid mõtteks. Teel kohtasime loomi - peamiselt lehmi. Matkarajad viivad nende karjamaadelt läbi ning aeg-ajalt lisab täiendavat ekstreemi pingutus kitsal rajal lehmakookide sisse mitte astuda ja vahel nad lihtsalt puhkavad otse rajal ning tuleb ikkagi kallist Šveitsi murukamarat rikkuda. Meile igatahes tundus, et kui šveitslane lehma ostma läheb, siis ta peab kindlasti meeles pidama, kumma mäekülje lehma tal vaja on - parema või vasaku - kui ta vale lehma ostab, siis nad lähevad tal lihtsalt ümber ja veerevad mäest alla.

Kolmas punkt asus keset asulat (umbes kümmekond majakest) 1935 meetri kõrgusel - Stafelalp. See oli nii hea koht, et siin oli isegi restoran. Aega ju on ja enne kõrgemale tõusmist on ikka hea midagi põske pista.
Restoran asus mõnusas vanas majakeses, kus iga samm tekitas kääksuva heli ning ülemisel korrusel asuv söögiruumi põrand oli nii palju viltu, et mul kulus natuke aega leidmaks toolile selline asend, et ma sealt kogu aeg maha ei libiseks. Riided said taheneda ja aknast hakkas päikegi korraks paistma. Pilvedele tulid vahed sisse ja nii lasid nad ka ümbritsevaid kaugemaid tippe näha. Proovisime kohalikku spetsialiteeti - röstli't, mis oma olemuselt on riivitud praekartul sibulate ja peekonitükkidega, mida serveeritakse koos kohaliku juusti või praemunaga näiteks. Väga toitev ja kodune.

Jätkasime pärast kehakinnitust oma teekonda 18 punkti suunas. Esialgu sujus ladusalt, vahtisime jälle mõne lehmaga tõtt ja mõõtsime rada, hõredamad pilveribad lasid eemalt ka mõnda lumisemat tippu silmitseda, aga vihmapilved muutusid üpris järsku tihedamaks ja vaadetele tõmmati kardin ette. Tasapisi tõusime, järgmine punkt pidi asuma 2436 meetril Maienfelder Furgga kandis. Ilm muutus aga räigemaks - vihm läks tihedamaks, jämedamaks ja teravamaks, rohumaa asendus kiviklibuga, pilved me ümber läksid aina tihedamaks nii, et järgmist
rajatähist ikka veel näha siiski oli. Rühkisime vapralt edasi, kuni ilmus välja ka üpris vali tuul, õhutemperatuur langes pilves olles tuntavalt. Tuulehood läksid aina kõvemaks, pilved lausa mustjaks ning äike kõmistas eemal. Mis oli aga hull, oli see, et nii minul ku Jaanil polnud veekindlaid dressipükse. Tuul laperdas neid kleepuvatena ümber jalgade. Õhutemperatuur muudkui jahenes. Pilk kaardile näitas, et me pole punktist kaugel, aga seal kõrgemal pole enam kardetavasti kohta, kus end soojendada ja kuivatada natuke. Pealegi muutusid jalad aina kangemaks ja ettekujutus läbikülmunud jalgadega tüüpidest kuskil mõttetu mäe otsas ei tundunud just eriti hurmavam. Kujutasin ette oma reumaatilisi põlvi, mis peavad terve talve kuidagi hakkama saama, peab neid siis vabatahtlikult veel sandimaks tegema. Jaan ei paistnud ka väga reibas. Tuul aina kasvas. Ei aitab selles rogainist seekord küll. Tuleme teinekord uuesti ;)

Keerasime otsa ringi ja võtsime otseima raja alla Davosi. Tuul jäi alumistes kihtides, nii 2000 meetri peal, kus kuused ka juba kasvavad oluliselt tasasemaks ja temperatuur oli ka ilmselt üle 10 kraadi nendes sfäärides. 2000 peal oleks ilmselt kannatanud kõmpida pikemalt, aga üritus kõrgemale saada külmetas meid ebatäiusliku varustuse pärast. Njah, eelmisel päeval Klostersi pool 2600 meetri kõrgusel jalutades siras päike ja kuigi sellel kõrgusel oli veidi jahedam ja tuulisem, ei tekkinud mingit probleemi. Niipea aga kui sellel kõrgusel lisandub vihm, muutub olustik kardinaalselt. Tuulest rääkimata, siis kisub päris hulluks. Ei saa mainimata jätta, et Klostersi kandis allatulekuks köisraudteed kasutades, kõõlusime tuule pärast Jussiga tund aega (tavapärase 15 min asemel) gondlis - need pandi lihtsalt ühel hetkel seisma ja jäädi ootama ilma paranemist. Kui me olime veerand tundi seisnud seal maa ja taeva vahel 4-inimese tõsukis, siis hakkas juba kergelt tekkima küsimus - mis edasi? Kas tuul läheb hullemaks või annab järgi. Millal? Homme. Veeta öö selles õõtsuvas putkas? Prrrrr!!! Miks nad siis ülevalt üldse peale lasid. Jaan oli see päev Raideniga hotellis ja nii me lasime neil alt uurida, et mis värk on. Selgus, et täiesti normaalne värk ja suure tuulega ei saa seda liini käima panna, sest suurema raskuse ja kiirusega võib see putka alla pudeneda. Istutagu ja oodatagu. Pealgi pole me ainsad. Noh, tuule vähenemist ei olnud küll märgata, aga jupp haaval ja hästi aeglaselt hakati gondleid taas edasi liigutama. Alljõudes anti kupong, millega mingis söögipaigas oleks tasuta kuuma jooki saanud.

Rogaini osas olime me osanud arvestada vihmaga, aga mitte nii läbilõikava tuulega. Lugesime oma rogaini ürituse seekord lõppenuks (täpsemaid andmeid marsruudi kohta niikaua kui akut jätkus), et järgmistel kordadel targem olla - ilm muutub mägedes minutite jooksul ja vähegi pikema matka puhul peaks olema üleni vettpidav ja soe varustus kaasas. Iseenesest see 2000 ja 3000 vahel jalutamine oli meiesugustele just paras, rajad nõuavad minimaalselt ronimist ja vahel natuke mägede kallistamist - enamus on ka 4-aastasega läbitavad. Pikim, mida Raiden vastu pidas, oli umbes 7-kilomeetrine ots Aletch'i liustiku vaatlemise matkarajal - ikka jälle tõstukiga üles - näiteks 2643 kõrgusele Bettermhorni ja siis mööda mäekülge paarsada meetrit alla liustiku poole ja tagasi. 2600 loetakse keskmiseks lumepiiriks suvel ning matkarajad kõiguvadki vadavalt 2000 m kõrguse ümber, jõudes 2600 kuni 3000 asuvatele tiputähistele, kus lund veel ei ole, sest lumi nõuab juba sootuks targemat lähenemist ja varustust kui lihtsalt jalutamine. Ometi on sellel kõrgusel piisavalt supervaateid ja nii muudkui jalutad ja vahid ja ei usu, et selline asi ikka päriselt ka olemas on. Šveitsis olla see aasta jahe kevad olnud ja lumi olla aeglasemalt sulanud. Nii oli neil lumelaike hulga madalamalgi veel ja mõned põhjaküljed olid päris lumised alles.

Igatahes rogainida saab Šveitsis aastaringselt. Selleks tuleb vaid minna Davosi, osta turismiinfost 4.90 (umbes 50 krooni) eest Postennetz Davos nimeline kaart ja iseendaga kontollajas kokku leppida. Miks aga mitte ka suurema kambaga minna ja siis tiimid moodustada. Kontollkaart on teiselpool kaardi servas ning punkti süsteem on selline, et punkte annab arvu tagumine number, sealjuures nulliga lõppevad 10 punkti.

Teoreetiliselt pidavat kõik punktid 5 ööpäeva jooksul läbitavad olema. Igatahes on tegemist väga tõsise teevaliku planeermise ülesandega, sest paarituhande meetrisi tõuse järjest väga kaua suvaliselt võtta ei jaksaks.

Iseenesest valdas meid kerge masendus - maastik on ju super, aga osaleda soovijaid ühekäesõrmedel loetav arv. Kui saaks kuidagi need kaks asja kokku viia - eestlastest rogainijatest hordid koos TAOK superkorralduse ja selle Šveitsi maastiku :)

Tõsi, Šveits on ikka kuradima kallis maa ja ma ei tea, kuidas näeb välja meie viie rikkama riigi hulka jõudmine. Esialgu tuleb arvestada, et keskmine kohalik einestamine läheb 2-3 korda kallimaks kui meil keskmises söögikohas ning kui näiteks Prantsusmaal ja Saksamaal on linnaservada supermarketite hinnad pea samas klassis mis meil ja kohaliku kauba osas odavamadki (näiteks juust ja vein Prantsusmaal), siis Šveitsis ei leia ka sealt midagi oluliselt odavamalt. Ainuke võrreldavas suurusjärgus asi on kütuse hind, kukil 20 - 22 krooni liiter. Kõik need rongipiletid ja köisraudteed võtavad aga oigama (näiteks gondel, kus me Jussiga kõlkusime - alt Klostersist üles 1887 meetri kõrgusele, edasi-tagasi - 21 CHF ehk ~200 eeku). Muidugi saab ka jala. Ööbimise osas ilmselt leiaks ka soodsaid variante, kui piisavalt netis surfata ja piisavalt vara tegutseda. Vähemalt booking.com kaudu broneerides nõuti ainult krediitkardi numbrit. Alati on võimalus ööbida kämpingus telkides ja nuudlid kodust kaasa tassida.

Saksa keele oskus ei teeks halba. Nii on rogaini materjalid valdavalt saksakeelsed lühikese
inglise keelse kokkuvõttega. Tõsi, suulises kõnes mõistavad Šveitsis pea kõik inimesed ka inglise keeles suhelda, vähemalt meil ei tekkinud enda soovide edasiandmise osas raskusi ja ühes väikses külahotellis (Albinen) saime hotelliperemehega mitmeid jutte maha peetud. Igatahes ta arvas, et me võiksme tema hotellist omal maal rääkida, sest sealt meie maalt tema hotelli väga tihti ei pidanud külastajaid sattuma :) Mina julgeks seda soovitada küll, sest rõdult avanes ülisupervaade ja mitmed tippkohad (Aletchi liustik, Zermatt, Saas-Fee, Sion, Crans-Montana, Leukebard jm) 50 km raadiuses. Tõsi tolles külas raudteed ei olnud, aga bussid sõelusid alla Leuk'i pidevalt. Omavahel nad patravad aga sellist saksa keelt, et Juss, kes on 11 aastat saksa keele erikoolis käinud, nentis et tegemist on kohati täiesti arusaamatu mulinaga. Ilmselt nagu põhjaeestlasele setu keel. Vaade hotelli aknast

Alpides rännates võib kohata mitmeid põnevaid elukaid ka peale lehmade. Näiteks vihmaga ilmuvad Alpides teedele hiigelnäljakad - tõesti jõledad. Eriti veel siis, kui neid
on palju. Neid oma maasikapõldudele ei igatseks.Päikselise ilmaga on aga 2000 meetri kõrgusel ja ülevamal, kus laiuvad alpiaasad võimalik jälgida koopaoravaid või ümisejaid (nagu Juss teadis neid nimetatavat). Väga muhedad. Istuvad oma koopas, pea väljas ja nuusutavad tuult. Kered on neil sellised matsakad ning kui nad üritavadki põgeneda, siis näeb see välja rohkem kivide vahel voolamisena. Ja siis igatsorti sisalikke - nii päikselise kui vihmase ilma oma. Viimased näisid rohkem laste kummiloomana ja kui poleks neid liikumise pealt näinud, siis oleks arvanudki, et keegi on oma mänguasja kaotanud. Leia parempoolselt pildilt ümiseja.

Igatahes võluv maa matkamiseks ja miks mitte ka rogainimiseks. Meie ekstreemsusi ei otsi, aga igasuguseid pentsikusi pakutakse sellelgi teemal - näiteks mingi hiigelkõrge tammi- või kaljuservast benjihüpe, pontsakate tõukeratasetaga (trottinett) mäest allakihutamine, tavaliste mägivelode ektreemsemad rajad, raftingut kärestikujõgedel, zorbing (Uus-Meremaalt pärit ala - palli sees mäest alla veeremine), liustikumatkad, langevarjundus (paragliding), suusatamisest, lumelauandusest, aplinismist ja spetsiaalsetest kaljuronimisseintest rääkimata.

Jan Morris oma raamatus "Europe: an Intimate Journey" arvab, on tegemist maaga, kus lõpeb ajalugu. Mulle tundub, et seda pole seal õieti alanudki. Seal on sajandite viisi suhteliselt vaikne olnud. Või mida ja mille pärast seal sõdidagi. Esimeses kurus häviks vaenlane hoobilt. Endiselt on igal sõjaväekõlbulikul mehel relv kodus ning valmisolek mobiliseeruda. Külma sõja ajal olevat neil olnud kümneid tuhandeid punkreid mägedes täisvarustuses, pragusel ajal on nad nende arvu vähendanud. Naljakas, et vaatamata oma asukohale on nad sõdades nii vähe räsida saanud. Kuningaid pole neil kunagi olnud. Demokraatia on seal kandis juba üle 700 aasta valitsenud. 26 kantonit on kõigis oma otsustes iseseisvad ning kohalikud seadused hääletatakse endiselt sel viisil, et rahvas tuleb külaplatsile asja arutama.

Furkapass

Turistina oled sa seal palavalt armastatud, aga Šveitsi kodanikuks saamine on peaaegu et ilmvõimatu. Või vähemalt peab läbima kadalipu paneelintervjuudega pea valitsuse tasemel ning kohalik kanton peab hääletama, kas sind sinna kodanikuks ikka soovitakse. Mis ei tähenda, et sa ei võiks Šveitsis elada - 20% riigi elanikkonnast on mittešveitslased.

Politseinikud peaaegu, et vabandavad kui nad on sunnitud sulle ikkagi trahvi tegema, näiteks selle eest, kui sa ei suuda lugeda piisavalt kiiresti sõidukeelu kohta käivat saksakeelset teksti, et see tee on lubatud ainult kohalikele põllutöömasinatele ;). Selline rumal mõte, et sinu diiseltrandulett võiks traktor olla, läheb maksma 100 kohalikku ühikut.

Tagantjärgi jääd ikkagi mägesid igatsema. Kevadel lossis olnud näituse "Šveitsi maastikud Balti kunstis" sisu ja Balti kunstnike pingutused leida 19. sajandil ka siinses regioonis sama romantilisi ja hingematvaid vaateid, jõuab nüüd sootuks paremini pärale.