Mõtetega mägedes lamedikel loovimas
Pärast mägedes nügimist oli päris hea taas kodustel lamedikel ringi laveerida. Zazibeal oli teisipäeval pool hordi (5 persooni) autos ning siirdusime Saku valda Sustinõmmele. Hapukurgihooaeg on saavutanud seisu, kus isegi Juhan on oma tegemistesse orienteerumise mahutada suutnud, kaasates sõbragi.
Šveitsist ei ole ma veel päris üle saanud. Surfan ja uurin, mis seal veel teha annaks. Tundub, et šveitslastel on muid auväärsete traditsioonidega üritusi, mille nimel pingutada ... näiteks R'adys Mountain Maraton
Njah, rogainist ei tea nad ikka muhvigi, tšekkasin järgi, et sügisel MM-le pole ühtegi tulemas. Mis puutub maailma ektremistidesse (noisse sportlashingega ikka :), siis väidetavalt on Šveits eelistuselt teine sihtpaik Uus-Meremaa järel, kus midagi ulatuslikumalt ette võtta annab.
Isiklik hapukurk o-nduses on asendumas MM-ks valmistumisega täie tõsidusega. Mägilaagri ettevalmistus ei läinud küll täie ette, aga see eest sai just Soome laagri jaoks korraldusliku poolega lõpetatud (ajakava, piletid, ööbimine). Jätkuvad lõigutreeningud kohalikel küngastel. Söömise peale peaks ka mõtlema hakkama. Tegelikult ...
Stardis juurdlesin pikalt, kas jaksan läbida A-raja 6 km või mitte. Kolm nädalat on jooksmisega kehvasti olnud, aga kõrgmäestiku laager äkki siiski toetab. Ei teagi, mis siis täpselt, aga pärast 4-ndat punni enam õhk normaalselt läbi käia ei tahtnud ning poolkõõksudes jõudsin 5-sse. Võtsin jalutustempo ning jätkasin lisaks kaardi kontrollile ka hingamise kontrolliga ning siirdusin edasi. Mõnus männik asendus nüüd tihedama kuusikuga ning 8(49) ümbrus oli juba mõõdukalt räme. Kaardil tähistatud ojakribal väljendus elus looduses raskesti ülehüpatava mustja mudapõhjalise kraaviga, mis tundus Šveitsi selgeveeliste ojade kõrval lihtsalt õudne. Kuidagi ei suutnud kohaliku mudaga aklimatiseeruda ning otsisin kohta, kust ilma porisupluseta üle pääseks. Natuke ragistamist raiesmiku võsas ning vihtlemine nõgeses tasus ennast ära vähemalt nii palju, et leidsin oksavidre, mille najal kuiva jalaga ojast üle sain. Kõik järgmised kraavid olid küll ka vett täis, aga piisavalt hüpatavad siiski.
10(52) oli selline punkt, et ei tekitanud kahtlust otse võssa kasvanud raiesmikust läbi sumamisest. See oli mõõdukalt ebamõnus - nõgesed, mahajäänud oksarisu, vaarikavarred ja muu kraapiv, kompensatsiooniks küpsed metsvaarikad. Lohasid ees ei olnud ja nii jõudsin kuskil teerajale välja, kus edasi-tagasi joostes püüdsin punkti asukohta välja selgitada.
13(55) on juba mitmeid eelnevaid kordi läbitud punkt, aga mets läheb seal vesisemaks, risusemaks ja tihedamaks ning nii on igakord selle leidmisega pingutamist. Käesoleval kellajal oli peamine lootus lohade olemasolu, sest selle punktini on kindlasti ka teiste radade marsruudid veetud. Küngas ise näikse olevat küll inimtekkeline, sest oli kohati alt tühi, pealt laudadega löödud ja kõmises.
16(42) minnes suutsin taas teeradadega mingi kääru sisse ajada - need vonklevad selliselt, et raske on taibata, millisel neist ikkagi oled. Käisin vahepeal vasakul kruusateel igaks juhuks ära ja pidin karistuseks taas üht mudakraavi ületama.
Kokkuvõttes sain raja läbimisega hakkama. Juss koos sõber Martiniga olid võtnud omale raja M50 (mu meelest nad hindasid ennast küll pisut üle) ning tuli välja, et see oli juhtumisi sama rada, mis mul. Oma pea 25-minutilist pikemat viibimist antud trassil vabandasid nad vaarikate söömisega. Naabid.
Jussi ja Martinit auto juures oodates arutasime Raideniga, kas tal olid rajal täna joonistatud koerad või päris koerad. Viimased võiks säärde kompostrijälje jätta ja ... see mõte siiski ei tundunud hästi peale minevat. Täielik pettumus oli olnud aga see, et kommi asemel jagati kirsse. Vanaema oli hoolitsevalt just ühe kolmeliitrise purgi neid maalt kaasa pannud. Poiss teatas, et ta ei võtnud kohe mitte ühtegi. No mis siis teha. Eks ikka limonaadi kaanida. Buratino sobis Limpat asendama küll.
Osad o-tajad eelistavad teisipäevakuid, sest need on head linna ligidal, pole kaugele sõita ning kodupargipõõsad suudavad vahel ikka üllatada. Rajameistrid pingutavad viimasel ajal päris tublisti ning kodulinna metsatukkades on kohati päris põnev olnud. Teisalt neljapäevakud, mis on kaugemad sõita, aga sõidu kompenseerib reeglina mõnus maastik, mis pähe kulunud pole ning nõuab juba ka orienteerumisalaste oskuste rakendamist. Mulle meeldivad õigupoolest mõlemad. Vahel on ikka väga mõnus pärast tööpäeva ennast mõnes Nõmme tukas kiirelt virgutamas käia, aga elamuse annavad ikkagi maastikud - Rõõsa, Kõrvemaa, Lahemaa jms kant.
Huvitav, kas Paljassaares ei annaks orienteeruda või on seal see linnukaitseala, mis ei jäta ranna ümbe piisavlt metsa.
Šveitsist ei ole ma veel päris üle saanud. Surfan ja uurin, mis seal veel teha annaks. Tundub, et šveitslastel on muid auväärsete traditsioonidega üritusi, mille nimel pingutada ... näiteks R'adys Mountain Maraton
Njah, rogainist ei tea nad ikka muhvigi, tšekkasin järgi, et sügisel MM-le pole ühtegi tulemas. Mis puutub maailma ektremistidesse (noisse sportlashingega ikka :), siis väidetavalt on Šveits eelistuselt teine sihtpaik Uus-Meremaa järel, kus midagi ulatuslikumalt ette võtta annab.
Isiklik hapukurk o-nduses on asendumas MM-ks valmistumisega täie tõsidusega. Mägilaagri ettevalmistus ei läinud küll täie ette, aga see eest sai just Soome laagri jaoks korraldusliku poolega lõpetatud (ajakava, piletid, ööbimine). Jätkuvad lõigutreeningud kohalikel küngastel. Söömise peale peaks ka mõtlema hakkama. Tegelikult ...
Stardis juurdlesin pikalt, kas jaksan läbida A-raja 6 km või mitte. Kolm nädalat on jooksmisega kehvasti olnud, aga kõrgmäestiku laager äkki siiski toetab. Ei teagi, mis siis täpselt, aga pärast 4-ndat punni enam õhk normaalselt läbi käia ei tahtnud ning poolkõõksudes jõudsin 5-sse. Võtsin jalutustempo ning jätkasin lisaks kaardi kontrollile ka hingamise kontrolliga ning siirdusin edasi. Mõnus männik asendus nüüd tihedama kuusikuga ning 8(49) ümbrus oli juba mõõdukalt räme. Kaardil tähistatud ojakribal väljendus elus looduses raskesti ülehüpatava mustja mudapõhjalise kraaviga, mis tundus Šveitsi selgeveeliste ojade kõrval lihtsalt õudne. Kuidagi ei suutnud kohaliku mudaga aklimatiseeruda ning otsisin kohta, kust ilma porisupluseta üle pääseks. Natuke ragistamist raiesmiku võsas ning vihtlemine nõgeses tasus ennast ära vähemalt nii palju, et leidsin oksavidre, mille najal kuiva jalaga ojast üle sain. Kõik järgmised kraavid olid küll ka vett täis, aga piisavalt hüpatavad siiski. 10(52) oli selline punkt, et ei tekitanud kahtlust otse võssa kasvanud raiesmikust läbi sumamisest. See oli mõõdukalt ebamõnus - nõgesed, mahajäänud oksarisu, vaarikavarred ja muu kraapiv, kompensatsiooniks küpsed metsvaarikad. Lohasid ees ei olnud ja nii jõudsin kuskil teerajale välja, kus edasi-tagasi joostes püüdsin punkti asukohta välja selgitada.
13(55) on juba mitmeid eelnevaid kordi läbitud punkt, aga mets läheb seal vesisemaks, risusemaks ja tihedamaks ning nii on igakord selle leidmisega pingutamist. Käesoleval kellajal oli peamine lootus lohade olemasolu, sest selle punktini on kindlasti ka teiste radade marsruudid veetud. Küngas ise näikse olevat küll inimtekkeline, sest oli kohati alt tühi, pealt laudadega löödud ja kõmises.
16(42) minnes suutsin taas teeradadega mingi kääru sisse ajada - need vonklevad selliselt, et raske on taibata, millisel neist ikkagi oled. Käisin vahepeal vasakul kruusateel igaks juhuks ära ja pidin karistuseks taas üht mudakraavi ületama.
Kokkuvõttes sain raja läbimisega hakkama. Juss koos sõber Martiniga olid võtnud omale raja M50 (mu meelest nad hindasid ennast küll pisut üle) ning tuli välja, et see oli juhtumisi sama rada, mis mul. Oma pea 25-minutilist pikemat viibimist antud trassil vabandasid nad vaarikate söömisega. Naabid.
Jussi ja Martinit auto juures oodates arutasime Raideniga, kas tal olid rajal täna joonistatud koerad või päris koerad. Viimased võiks säärde kompostrijälje jätta ja ... see mõte siiski ei tundunud hästi peale minevat. Täielik pettumus oli olnud aga see, et kommi asemel jagati kirsse. Vanaema oli hoolitsevalt just ühe kolmeliitrise purgi neid maalt kaasa pannud. Poiss teatas, et ta ei võtnud kohe mitte ühtegi. No mis siis teha. Eks ikka limonaadi kaanida. Buratino sobis Limpat asendama küll.
Osad o-tajad eelistavad teisipäevakuid, sest need on head linna ligidal, pole kaugele sõita ning kodupargipõõsad suudavad vahel ikka üllatada. Rajameistrid pingutavad viimasel ajal päris tublisti ning kodulinna metsatukkades on kohati päris põnev olnud. Teisalt neljapäevakud, mis on kaugemad sõita, aga sõidu kompenseerib reeglina mõnus maastik, mis pähe kulunud pole ning nõuab juba ka orienteerumisalaste oskuste rakendamist. Mulle meeldivad õigupoolest mõlemad. Vahel on ikka väga mõnus pärast tööpäeva ennast mõnes Nõmme tukas kiirelt virgutamas käia, aga elamuse annavad ikkagi maastikud - Rõõsa, Kõrvemaa, Lahemaa jms kant.
Huvitav, kas Paljassaares ei annaks orienteeruda või on seal see linnukaitseala, mis ei jäta ranna ümbe piisavlt metsa.
Comments