Suvelaiskus Kolgakülas

Suur suvi sirutab ennast üle linnade ja metsade. Linnades on kättejõudnud asfaldisulamise aeg. Metsad pakuvad lummavat varju.
Kolgaküla tõotas põnevat maastikku ja orienteerumist. Tolles metsatukas sai viimati viis aastat tagasi rogainitud ning mäestused maastikust on teisedimensionaalsed.

Kohale jõudes tervitades meid Piret, kel tiir juba tehtud ning kõneles, et oli põdraga kokku saanud ning oksastraadist soos, kuhu oli sisse jooksnud. No näha saab.

Stardis sain kaardi, mis täis kummalisi kõverikke - siniseid, kollaseid, rohelisi, pruune. Sellised ussjad pinnavormid.

Väga hullusti ei läinud, kui paar hirmsat kõverikku välja arvata - kohe alguses olin liialt suve lummuses, tähelepanu hajevil, kuigi esimene(33) punkt nõudis pingsat reljeefijoonte lugemist. Tosserdasin massiga ühtlases voolus kuskile puu taha. Kui punkti nende puude tagant tuvastada ei õnnestunud, sai selgeks, et vale puu tagune. Päris täpselt ei suudagi meenutada, milliseid künkaid ja orvandeid seal kokku lugesin. Edasi läks suhteliselt hõlpsalt ning 9(53) marssisin otse punkti - hullult rahule jäin oma sooritusega. Aga siis oli võhm väljas ka - 10(54) jõekalda all nõudis sotsiaaluuringut, mis suunas kodanikud kulgevad, et aru saada, kummale poole ma kaldunud olen ning 11(50)-sse minekul tekkis miskipärast mõte, et sinna suundumiseks võiks üles tagasi ronida ning mööda serva minna. Ülemine samblamännik tundus nii ahvatlev võrreldes kalda all oleva risuga. Pimestatud rohelisest samblast kaldusin aga oma kursil nii kaugele, et sattusin tagasi 52 juurde, sealt oli küll mööda sihti alla otse minek. Tea, kuidas olud all kollase servas olid. Lõpp nõudis tahtejõudu rohkem kui mul seda oli ning tempo rauges.

Finišis kohtasin Triinat, kes pajatas sellest, mida võib viimasel ajal töö juures märgata. Irrotsionaalsed teemad.

Põtru ei kohanud. Selleks ajaks oli põder ilmselt juba lootusetult heitunud. Kui Raidenilt uurisin, kuidas tal läks ja mida ta metsas nägi, siis nentis ta veidi pettunult, et tädi rääkis, et metsas on põdrad, aga tema ei näinud mitte ühtegi. Siis ta natuke mõtles, et ta ikka nägi loomi - selliseid pika kaelaga - kaelkirjakuid. =:o Ning kui Jaan teatas, et poiss oli jõudnud süüa ka mingeid tundmatuid tumesiniseid marju lisaks mustikatele, siis ma läksin kergelt närvi - laps sööb tundmatuid taimi ja ajab segast. Lasin omale kireldada neid marju, mis kasvasid ühe meelest nagu osja küljes ja teise meelest nagu kuuseoksa küljes, mustikatest madalamad ning peaaegu mustjad. Esimese hooga ei suutnud küll ühtegi loogilist nimetust välja mõelda. Põngerjas käitus siiski adekvaadselt. Koju jõudes asusin asja uurima ja ning leidisn selliseid ja selliseid ja selliseid vihjeid. Ning mõlemad tundsid piltidelt kukemarjad kohe ära.

Suvi lainetab edasi. Päike õõnestab mõttevõimet. Linnad sulavad. Metsad pakuvad varju.