Üks (h)apuparra lugu
Täna juhtus küll selline hapuvõitu habemega lugu, et Zazibea ei saanud jagu ei ruumist ega ajast, mets valitses täiega Zazibead. Raiden esitas mulle koduteel korduvalt küsimuse - emme, mis sa seal metsas nii kaua tegid täna. Minu vastus, et orienteerusin ikka, ei veennud.
Selle hooaja teisipäevakutel olen pidevalt kahe vahel, kas valida A või B rada. Kui valin B, siis see saab liiga kiiresti otsa ja ma kirun ennast, et miks ma A-d ei võtnud. Kui võtan A, siis saab võhm ja mõistus kuskil viimases kolmandikus otsa ja ma kirun ennast, oli mul seda A rada vaja. Täna ma rumal ei vaadanud raja pikkusi ning otsus A-rada läbida, lõppesüle 2-tunnise maastikul kondamisega 7,8 linnulennulise kilomeetri läbimiseks. Punkte ka paras peotäis - 17. Neli punkti enne lõppu juba mõtlesin, et aitab ka, aga siis jälle tundus, et need on ju kõik peaaegu tagasitee ääres ja päike ei näinud ka veel liiga madalal olevat. Arvasin, et kui ma ka natuke pärast poolt üheksat välja saan, siis ei ole vast hullu. Veerand kümme sain kätte veel napilt enne selle lahkumist viimase punkti, finish ja muu nodi oli juba ammu kokku rullitud.
Kuidas ma nii kaua suutsin puude vahel ringi kolistada, on veidi ebaselge. Omameelest muudkui tosserdasin vaikselt. Alguses kohtasin ka inimesi. Teises pooles ainult jalajälgi.
Tegin muidugi ohtralt vigu seekord ning lõpus hakkas asi ikka päris rappa minema. Nii ei saanud ma näiteks 3(59) augule kohe pihta. Tekitasin paar kontsentrilist ringi, enne kui kuusepõõsas tähist märkasin. 7(32) juures marssin
umbes 3 meetrit eemalt taas kuusetihnikus olevast august mööda. Järgmisse 8(31) suundumisel kaotasin sihi künkaga ristumisel sihi täiesti käest (mäletan mingist iidsest rogainist, et juba siis oli see siht hoomamatu) ning kügelesin mööda künka nõlva, tajumata kaugele juba jõudnud olen - õnneks oli kõrguse niivoo õige ning kellegi Tammede särgis piigaga jõudsime teineteist ristküsitledes ning metsa veidike ristkammides suurema ajakaota pärale.
Pikk soo läbimise etapp oli iseenesest muidugi huvitav. Murakad olid veel toored, neist poleks söönuks saanud ning tuli vapralt edasi kalpsata kohati päris märjas rabas. Teele jäävad soosaared olid suuna korrigeerimisel abiks. 13-ndani läks päris ladusalt, lohad hõlbustasid kohale jõudmist jõudsasti. 14(40) minnes aga hakkasid jõu- ja mõistusevarud ammenduma. Nii liikusin alguses lageda servas nõlva all, ronisin siis aga üles teele ja siis jälle all. Täielik vedru tekkis 15(45) siirdumisel. Alguses mööda rajakest, siis sihti mööda alla, sihi ja raba kohtumispaigas suuna järgi minema. OK. Tubli. Edasi. Sain kraavi kätte, kohe tuli ka teine siht, mille järgi sain aru, et olen liialt paremal. Sumasin mööda lödist sihti, aga vot siis enam kõrgemat kohta, mida siht läbima pidanuks, ära ei tabanud. Kauguse järgi tundus olevat, aga kõik oli üks umbmäärane mets ning mingit suunda suhteliselt suvalisele augule määrata ei osanud. Nii jõudsin suure teeni välja. Sealt üritasin kaarega suurelt teelt väiksemat rada tabada - esimesele pihta ei saanud. Teisele ka mitte. Küll aga teisel poole viiva tee raja. Tagasi, ning siis märkasin loha ning suund otse põhja aitas välja.
Eelviimases 16(47) jälle jooksin teed mööd liiga kaugele, keerasin vasakule mingisse suvalisse lohku, milles punkti polnud. Uuesti tagasi, sain pihta teeharule ja lõpuks ka õigele süvendile. Viimasesse läksin loha mööda suuna järgi, suutsin loha kaotada ning korraga rapsisin mingis totaalses kuusetihnikus. Pressin ennast sealt läbi, kuni jõudsin teele, millest järeldasin, et tegemist on finishi teega. Vastu tuli naisterahvas küsimusega, et kas ma seda auku ja küngast ei näinud, et ta peab selle kompostrri sealt ära korjama. Tore, kahjuks ei näinud. Otsin isegi. Finishi poolt lähenedes oli punkt küll siiski leitav.
Aga sellega oli tänane rada ka lõpetatud.
Ainuke etapp, mis välja tuli ning kus otse punkti silaskin, oli 4(35)st 5(34). Kõik muu oli nagu hobuse unenägu - lõputu, lai ja lohisev. Aga see on ilmselt eelarvamus hobuse unenägude suhtes. Pigem oli tegemist enda võimete totaalse ülehindamisega.
Tegelikult oli täna kohe algusest peale kahtlusi - tahtsin, et Jaan läheks ise kohe rajale ja ma sehkendan Raideniga alguses nöörirajal ning pärast vehime mõned punktid vabarajal. Jaan ei andnud järgi ja nii ma tuhnus seal metsa mööda müterdasin. Juhan võttis omale mingi suvalise raja talle sobivate kilomeetrite järgi, läbis selle ootuspärase ajaga ning soovitas mul järgmine kord ikka realistlikumalt teemale läheneda. Mõistlik soovitus, muidu mu hapud ja habemega lood lähevad liiga pikaks.
Selle hooaja teisipäevakutel olen pidevalt kahe vahel, kas valida A või B rada. Kui valin B, siis see saab liiga kiiresti otsa ja ma kirun ennast, et miks ma A-d ei võtnud. Kui võtan A, siis saab võhm ja mõistus kuskil viimases kolmandikus otsa ja ma kirun ennast, oli mul seda A rada vaja. Täna ma rumal ei vaadanud raja pikkusi ning otsus A-rada läbida, lõppesüle 2-tunnise maastikul kondamisega 7,8 linnulennulise kilomeetri läbimiseks. Punkte ka paras peotäis - 17. Neli punkti enne lõppu juba mõtlesin, et aitab ka, aga siis jälle tundus, et need on ju kõik peaaegu tagasitee ääres ja päike ei näinud ka veel liiga madalal olevat. Arvasin, et kui ma ka natuke pärast poolt üheksat välja saan, siis ei ole vast hullu. Veerand kümme sain kätte veel napilt enne selle lahkumist viimase punkti, finish ja muu nodi oli juba ammu kokku rullitud.
Kuidas ma nii kaua suutsin puude vahel ringi kolistada, on veidi ebaselge. Omameelest muudkui tosserdasin vaikselt. Alguses kohtasin ka inimesi. Teises pooles ainult jalajälgi.
Tegin muidugi ohtralt vigu seekord ning lõpus hakkas asi ikka päris rappa minema. Nii ei saanud ma näiteks 3(59) augule kohe pihta. Tekitasin paar kontsentrilist ringi, enne kui kuusepõõsas tähist märkasin. 7(32) juures marssin
umbes 3 meetrit eemalt taas kuusetihnikus olevast august mööda. Järgmisse 8(31) suundumisel kaotasin sihi künkaga ristumisel sihi täiesti käest (mäletan mingist iidsest rogainist, et juba siis oli see siht hoomamatu) ning kügelesin mööda künka nõlva, tajumata kaugele juba jõudnud olen - õnneks oli kõrguse niivoo õige ning kellegi Tammede särgis piigaga jõudsime teineteist ristküsitledes ning metsa veidike ristkammides suurema ajakaota pärale. Pikk soo läbimise etapp oli iseenesest muidugi huvitav. Murakad olid veel toored, neist poleks söönuks saanud ning tuli vapralt edasi kalpsata kohati päris märjas rabas. Teele jäävad soosaared olid suuna korrigeerimisel abiks. 13-ndani läks päris ladusalt, lohad hõlbustasid kohale jõudmist jõudsasti. 14(40) minnes aga hakkasid jõu- ja mõistusevarud ammenduma. Nii liikusin alguses lageda servas nõlva all, ronisin siis aga üles teele ja siis jälle all. Täielik vedru tekkis 15(45) siirdumisel. Alguses mööda rajakest, siis sihti mööda alla, sihi ja raba kohtumispaigas suuna järgi minema. OK. Tubli. Edasi. Sain kraavi kätte, kohe tuli ka teine siht, mille järgi sain aru, et olen liialt paremal. Sumasin mööda lödist sihti, aga vot siis enam kõrgemat kohta, mida siht läbima pidanuks, ära ei tabanud. Kauguse järgi tundus olevat, aga kõik oli üks umbmäärane mets ning mingit suunda suhteliselt suvalisele augule määrata ei osanud. Nii jõudsin suure teeni välja. Sealt üritasin kaarega suurelt teelt väiksemat rada tabada - esimesele pihta ei saanud. Teisele ka mitte. Küll aga teisel poole viiva tee raja. Tagasi, ning siis märkasin loha ning suund otse põhja aitas välja.
Eelviimases 16(47) jälle jooksin teed mööd liiga kaugele, keerasin vasakule mingisse suvalisse lohku, milles punkti polnud. Uuesti tagasi, sain pihta teeharule ja lõpuks ka õigele süvendile. Viimasesse läksin loha mööda suuna järgi, suutsin loha kaotada ning korraga rapsisin mingis totaalses kuusetihnikus. Pressin ennast sealt läbi, kuni jõudsin teele, millest järeldasin, et tegemist on finishi teega. Vastu tuli naisterahvas küsimusega, et kas ma seda auku ja küngast ei näinud, et ta peab selle kompostrri sealt ära korjama. Tore, kahjuks ei näinud. Otsin isegi. Finishi poolt lähenedes oli punkt küll siiski leitav.
Aga sellega oli tänane rada ka lõpetatud.
Ainuke etapp, mis välja tuli ning kus otse punkti silaskin, oli 4(35)st 5(34). Kõik muu oli nagu hobuse unenägu - lõputu, lai ja lohisev. Aga see on ilmselt eelarvamus hobuse unenägude suhtes. Pigem oli tegemist enda võimete totaalse ülehindamisega.
Tegelikult oli täna kohe algusest peale kahtlusi - tahtsin, et Jaan läheks ise kohe rajale ja ma sehkendan Raideniga alguses nöörirajal ning pärast vehime mõned punktid vabarajal. Jaan ei andnud järgi ja nii ma tuhnus seal metsa mööda müterdasin. Juhan võttis omale mingi suvalise raja talle sobivate kilomeetrite järgi, läbis selle ootuspärase ajaga ning soovitas mul järgmine kord ikka realistlikumalt teemale läheneda. Mõistlik soovitus, muidu mu hapud ja habemega lood lähevad liiga pikaks.
Comments