Kaardil 0000 sipelgad püksis
Zazibea alustas teekonda Kodasoole maalt. No mis on "maa". Nii nagu paljude jaoks, koht kuskil Eestimaa väljasurevas külas näiteks vanaema või ämma juures. Minu maa asub umbes poolel teel Märjamaa ja selle koha vahel, kus toimuvad HardRock laagrid. Elu maal jätaks Midsommer mõrvad kaugeltki varju, sest neid lõputuid lugusid, mis siinkandis on läbi aegade aset leidnud, on ämm ohtralt taaspajatanud mu esimese maal veedetud puhkuse poolnädala jooksul. Need ei ole kaugeltki mingid lamedad õnne 13 lood, need on kohati päris õudsad. Veel õudsamaks teeb need lood asjaolu, et need on päris. Aga võib-olla ma kunagi kirjutan nendest. Nagu mu teine pool teab seletada, siis keskealistel naistel (mille suunas ma viimase nädala jooksul jälle vääramatult sammusin) on võimalus areneda ainult veel ühe oskuse osas - oskus kirjutada kriminaalromaane. Kõiges muus on alanud täielik regressioon.
Samas kui vaadata tänaseid radu, siis minu N21B ja N35 oli näitkes 60 meetrit lühem ja punkti võrra vaesem kui Pireti N45. Vähemalt rajameister usub, et naised on võimelised keskeas veel milleski muus ka arenema.
Kuna mu esimese poole teekonna ajal maalt starti tuvastas maale jäänud kaasa, et kui ma juba linnas olen, siis võtku ma 40 liitrit puiduimmutussodi ka juba ühes, jõudsin ma kella viieks parasjagu Järvevana tee ummikusse. Kas ma sellist puhkust omale tahtsin või? Liikusin stop&go-ga vaikselt kuni mu mõttelõnga katkestas Piret, kes oli telepaatilisel teel kindlaks teinud, et ma olen parasjagu päevakule liikumas. Andsin optimistliku prognoosi, koos kodust läbihüppamise ja lillede kastmisega poole tunni pärast ta Rahu teelt peale noppida.
Igatahes olime me enne seitset starti jõudnud ning pläkutasime teab millest kuni tuvastasime maas (et mitte öelda põrandal) tänase rajainfo. Too hoiatas punktide 60 ja 61 vahel toimuvast erivõimete mõõtmisest, kuid see tundus mingi meeste-eri olevat, sest meil Piretiga polnud kahepeale kokku ka kumbagi neist punktidest. No mis seal ikka, olgu kuidas selle arenguga on, aga sugude vahel on siiski vahed vahel.
Aga egas midagi, katsususime metsa saada. Eelmisest aastast mäletasin, et sinised ei olnud kohati üldse sinised ja mõned sihid olid raskesti hoomatavad. Tänane rada kulges peamiselt kahe suurema viperusega. Teisest punktist siirdusin 90 kraadi valesti minema. Punktivahe 34-39 oli õnneks lühike ja kui olin juba etapijao maad ära kapanud, siis see, mis vastu tuli, ei olnud kuidagi seda moodi, mida ma ootasin. Ma mäletan seda rohesinitriibulist kasevõsalaiku seal küngaste vahel küll. Aga seda moodi see paik, kus mina olin, mitte ei olnud. Kuniks märkasin oma eksimust ning siis uus suund 45 kraadi ja selliselt kolmnurkselt jõudsin ilusti kohale raisates 2x rohkem aega kui oleks võinud.
Teise kräbla tekitasin 55 leidmisel. Siirdusin sinna 54-ndast veeaugu juurest, alguses kenasti mööda nõlva ja siis lameda koha pealt enam-vähem lääne suunda lootes end teerjale või vähemalt lagendikul paiknevasse varesse (mis Pireti kinnitusel oli olnud üks laialivajaunud puu-tsee) kinni joosta. Aga kuhu mina jooksin - mingi mõttetult sügava mudakraavini, mis täpselt risti ees. Õnneks oli säilinud niipalju mõistust, et seda mitte igaks juhuks ületama hakata. Mul oli kaardi alumine osa ära keeratud ja segadus oma koordinaatide osas oli täiesti masendav. Keegi veel kuskil poolel teel päris, et mis punkti suunas ma lähen. Ta läks ka 55 suunas ja siis ta arvas, et noh siis vähemalt suund õige. Aah, oleks ta vaid teadnud, et sellise tuhnuse järgi ei ole mõtet oma suunale kinnitust võtta. Keerasin kaardi laiali lahti ja siis tundus mulle kraavi suuna järgi, et olen ikka päris kõvasti paremale kaldunud, aga päris kindel ei olnud ja kuidagi ei leinud pidepunkti, mille järgi ennast paika saada. Liikusin mingil segasel ajel mööda kuivemat ja kõrgemat äärt üles poole, aga ise polnud endiselt kindel, kuhu ma liigun. Kohtasin taas sama naisterahvast, kes oli sama eksinud kui mina, sest ta oli mind usaldanud ning vahetasime mõtteid KP asukoha üle, aga ma tõesti ei oleks usknud, et järgmisel hetkel lihtsalt ongi KP mu ees. Tahtsin veel hüüda, et näe ongi siin punkt, aga saatusekaaslane oli suutnud kuusevõsa vahele ära kaduda, ei hakanud üle tuka karjuma ka, et 55 on siin. Alles ta oli ju siin, ehk ta ikka märkab enne kui päris eemale vajub.
Viimase kuu olematu jookstrenn annab ennast tunda, kui pead küngastest üles-alla punnima ja nii läksid raja teise poole punktid paraja ähkimise-puhkimisega ja mõttest, kuidas kere võime ennast ruumis edasi liigutada tasapisi regresseerub. 37 tundub ikka selline pool-elu-elatud piir ja võib endale esitada küsimuse, kas valida edasine tee Marju Lauristini või Tiina Pargi stiilis. Mõtisklesin selle üle natuke ja otsustasin Zazibea stiili kasuks.
Teiste punnidega oli ka natuke koperdamist, kus rohkem, kus vähem, aga kord joostud maastik jääb mulle niipalju meelde, et sellisel hulgal lolluseid, kui mullu, ma seekord ei teinud. Meelde jäävad just metsatüübid ja taimestik ja nii näiteks teadsin 39 ja 43 puhul päris täpselt juba enne, kus nad umbes on - see tihe kasevõsa keset mustika-männikut on niivõrd eripärane.
Aga selleks, et vanadusmasendust minust välja peksta, olid murusipelgad täpselt mu auto taha oma pesa teinud. Ja kuna ma muidugi elevandi kombel neid ei märganud, riietasin rahulikult end auto taga nende pesa otsas tammudes. Ühel hetkel muutus kogu mu olemus vägagi erksaks ja nooruslikuks, sest see, mis leidis aset mu jalgadel, oli ilmselt mingi nooruseeliksiiri süstimine. Rapsisin elukad enda säärtelt maha ja lahkusin nende elukoha otsast.
Aga arvestades, et ma 21B klassis ikkagi endiselt napilt esimese poole sees figureerin, äkki ma siiski nii regresseeruv veel polegi :).
Samas kui vaadata tänaseid radu, siis minu N21B ja N35 oli näitkes 60 meetrit lühem ja punkti võrra vaesem kui Pireti N45. Vähemalt rajameister usub, et naised on võimelised keskeas veel milleski muus ka arenema.
Kuna mu esimese poole teekonna ajal maalt starti tuvastas maale jäänud kaasa, et kui ma juba linnas olen, siis võtku ma 40 liitrit puiduimmutussodi ka juba ühes, jõudsin ma kella viieks parasjagu Järvevana tee ummikusse. Kas ma sellist puhkust omale tahtsin või? Liikusin stop&go-ga vaikselt kuni mu mõttelõnga katkestas Piret, kes oli telepaatilisel teel kindlaks teinud, et ma olen parasjagu päevakule liikumas. Andsin optimistliku prognoosi, koos kodust läbihüppamise ja lillede kastmisega poole tunni pärast ta Rahu teelt peale noppida.
Igatahes olime me enne seitset starti jõudnud ning pläkutasime teab millest kuni tuvastasime maas (et mitte öelda põrandal) tänase rajainfo. Too hoiatas punktide 60 ja 61 vahel toimuvast erivõimete mõõtmisest, kuid see tundus mingi meeste-eri olevat, sest meil Piretiga polnud kahepeale kokku ka kumbagi neist punktidest. No mis seal ikka, olgu kuidas selle arenguga on, aga sugude vahel on siiski vahed vahel.
Aga egas midagi, katsususime metsa saada. Eelmisest aastast mäletasin, et sinised ei olnud kohati üldse sinised ja mõned sihid olid raskesti hoomatavad. Tänane rada kulges peamiselt kahe suurema viperusega. Teisest punktist siirdusin 90 kraadi valesti minema. Punktivahe 34-39 oli õnneks lühike ja kui olin juba etapijao maad ära kapanud, siis see, mis vastu tuli, ei olnud kuidagi seda moodi, mida ma ootasin. Ma mäletan seda rohesinitriibulist kasevõsalaiku seal küngaste vahel küll. Aga seda moodi see paik, kus mina olin, mitte ei olnud. Kuniks märkasin oma eksimust ning siis uus suund 45 kraadi ja selliselt kolmnurkselt jõudsin ilusti kohale raisates 2x rohkem aega kui oleks võinud.
Teise kräbla tekitasin 55 leidmisel. Siirdusin sinna 54-ndast veeaugu juurest, alguses kenasti mööda nõlva ja siis lameda koha pealt enam-vähem lääne suunda lootes end teerjale või vähemalt lagendikul paiknevasse varesse (mis Pireti kinnitusel oli olnud üks laialivajaunud puu-tsee) kinni joosta. Aga kuhu mina jooksin - mingi mõttetult sügava mudakraavini, mis täpselt risti ees. Õnneks oli säilinud niipalju mõistust, et seda mitte igaks juhuks ületama hakata. Mul oli kaardi alumine osa ära keeratud ja segadus oma koordinaatide osas oli täiesti masendav. Keegi veel kuskil poolel teel päris, et mis punkti suunas ma lähen. Ta läks ka 55 suunas ja siis ta arvas, et noh siis vähemalt suund õige. Aah, oleks ta vaid teadnud, et sellise tuhnuse järgi ei ole mõtet oma suunale kinnitust võtta. Keerasin kaardi laiali lahti ja siis tundus mulle kraavi suuna järgi, et olen ikka päris kõvasti paremale kaldunud, aga päris kindel ei olnud ja kuidagi ei leinud pidepunkti, mille järgi ennast paika saada. Liikusin mingil segasel ajel mööda kuivemat ja kõrgemat äärt üles poole, aga ise polnud endiselt kindel, kuhu ma liigun. Kohtasin taas sama naisterahvast, kes oli sama eksinud kui mina, sest ta oli mind usaldanud ning vahetasime mõtteid KP asukoha üle, aga ma tõesti ei oleks usknud, et järgmisel hetkel lihtsalt ongi KP mu ees. Tahtsin veel hüüda, et näe ongi siin punkt, aga saatusekaaslane oli suutnud kuusevõsa vahele ära kaduda, ei hakanud üle tuka karjuma ka, et 55 on siin. Alles ta oli ju siin, ehk ta ikka märkab enne kui päris eemale vajub.
Viimase kuu olematu jookstrenn annab ennast tunda, kui pead küngastest üles-alla punnima ja nii läksid raja teise poole punktid paraja ähkimise-puhkimisega ja mõttest, kuidas kere võime ennast ruumis edasi liigutada tasapisi regresseerub. 37 tundub ikka selline pool-elu-elatud piir ja võib endale esitada küsimuse, kas valida edasine tee Marju Lauristini või Tiina Pargi stiilis. Mõtisklesin selle üle natuke ja otsustasin Zazibea stiili kasuks.
Teiste punnidega oli ka natuke koperdamist, kus rohkem, kus vähem, aga kord joostud maastik jääb mulle niipalju meelde, et sellisel hulgal lolluseid, kui mullu, ma seekord ei teinud. Meelde jäävad just metsatüübid ja taimestik ja nii näiteks teadsin 39 ja 43 puhul päris täpselt juba enne, kus nad umbes on - see tihe kasevõsa keset mustika-männikut on niivõrd eripärane.
Aga selleks, et vanadusmasendust minust välja peksta, olid murusipelgad täpselt mu auto taha oma pesa teinud. Ja kuna ma muidugi elevandi kombel neid ei märganud, riietasin rahulikult end auto taga nende pesa otsas tammudes. Ühel hetkel muutus kogu mu olemus vägagi erksaks ja nooruslikuks, sest see, mis leidis aset mu jalgadel, oli ilmselt mingi nooruseeliksiiri süstimine. Rapsisin elukad enda säärtelt maha ja lahkusin nende elukoha otsast.
Aga arvestades, et ma 21B klassis ikkagi endiselt napilt esimese poole sees figureerin, äkki ma siiski nii regresseeruv veel polegi :).
Comments