Tolmlemine Lasnamäe veerul
Muidugi ei saanud Zazibea jätta minemata hooaja esimesele teisipäevakule. Seda enam kui stardipaik oli vaid mõned korrad kodust kiviga visata. Tõsi, jõudes starti, oli Narva maanteäärsest kulgemisest tekkinud kergelt negriidne välisilme - linna tänavad on niivõrd tolmused, et päevituse pärast suurt muret ei olnud- õieti ega see päike läbi selle tolmuvine ei võtnukski.
Stardipaigas juurdlesin jupp aega, kas olla 21A või 21B. Esimese variandi 6,7 ahvatlevat kilomeetrit selles sogas, mida Lauluväljaku ja Maarjamäe übrus praegusel aastajal pakub, ei kiskunud kohe kuidagi. B-variandi 3,7 kilomeetrit tundus reaalsem. Pealegi, sellise pikkusega trassi läbimise aeg annab lootust ka Jaanile valges oma tuuriga ühele poole saada. Ja lõpuks ometi sai pisipõnn oma isikliku kassiraja koos finishijärgsete kommidega, mis teevad ürituse eriti magusaks. Põnn sai üsna hooaja eel 4 täis ja nii kui 4 kukkus, tuli ka "r" täht. Ja seega käime nüüd oRienteeRumas ning vahel lähme Serverisse ja vaatame vormerit. Kassiraja kohta aga teatas, et tal läks hästi, aga liiga kiiresti. No veits lüheldase võitu lint.
Niikaua kui Jaan ja Raiden kassirajal soendust tegid, püüdsin mina kaardi ja kompassiga miskit asjalikku ära teha. Alustuseks mõned punktid Paevälja klindipealsel kuumaastikul. No ma ei tea, kui korraldada 10 sellist Teeme ära üritust, millega 3. maiks ähvardatakse, siis võib-olla saaks tolles regioonis suisa midagi tulemuslikku ära teha. Igatahes soovitasin ma Jaanile teele asudes, mitte korduvatesse ämbritesse astuda. Ta ei astunudki, ta astus kaussi, kraanikaussi.
Tegin 3(51)-ga x (ma aega ei võtnud) minutit viga, kaotasin sellel kollasel täpilisel alal järje käest - ilmselt ei loendanud piisava hoolikusega neid täppe. Nii tegin ringi alustuseks ümber ühe künkakese ja siis kalpsasin teise künka juures ja siis esimese juures tagasi kuni kolmanda juures lõpuks KP oligi. Maarjamäele alla läksin natuke tagasi ja mööda seda jalgratta teed, kus jalakäijatel on eesõigus, aga jalakäijana ma ei julgenud allatuhisevatelt jalgratturitelt suurt liikluskultuursust oodata ja hoidsin teeserva, sest pidurikrigin ja kummivuhin läks seljataga vahepeal päris valjuks. Alumistes punktides 4(47) ja 5(52), nõukogude võimu eest langenute mälestusansamblis ei juhtunud midagi märkimisväärset. Kuni 6(54) sundis end paekaldast üles tirima. Libe kiviklibu ajas mind lausa vanduma, kuna asfaldijooksutossud ei haakinud õieti kuidagi ja korra sain kruusalödis külje ka maha. Ja taas üleval Paeväljal, kus naisterahvas, kes must paekallakul kiirtempol mööda tuhises, lasi end finishipunkti juures eksitada tilluraja punktipadrikus täpselt nii nagu mina aasta tagasi aasta tagasi ja sain ta uuesti kätte :)
Finishis tervitas mind tolmumurjamist põnn ja Jaan läks kraanikausside otsa libastuma. Tolmumurjamil oli suurepärane ettepanek - lähme autosse ja hakkame seal muusikat kuulama, selgus et ta oli volume'i ja kanalivahetuse nupud selgeks saanud ning fännas nüüd oma diskot. Eks see musa käes värisev auto sobis üldise taustadekoratsiooniga (mingid kahe mersu najal jauravad kohalikud rullnokad) küll, aga õnneks säherdune väljaelamise viis hoidis poissi kütkes vähesed minutid ning järgmiseks asusime vanu parkimiskaarte ülelugama ja -kraapima.
Jaan jõudis ka peagi ning oli oma 21C rajal, mis ühtis minu 21B-ga, saavutanud 4 minutit kiirema aja, kommentaarides ise, et kui nüüd veel joosta jaksaks ja mõelda oskaks, siis oleks juba päris tõhus.
Stardipaigas juurdlesin jupp aega, kas olla 21A või 21B. Esimese variandi 6,7 ahvatlevat kilomeetrit selles sogas, mida Lauluväljaku ja Maarjamäe übrus praegusel aastajal pakub, ei kiskunud kohe kuidagi. B-variandi 3,7 kilomeetrit tundus reaalsem. Pealegi, sellise pikkusega trassi läbimise aeg annab lootust ka Jaanile valges oma tuuriga ühele poole saada. Ja lõpuks ometi sai pisipõnn oma isikliku kassiraja koos finishijärgsete kommidega, mis teevad ürituse eriti magusaks. Põnn sai üsna hooaja eel 4 täis ja nii kui 4 kukkus, tuli ka "r" täht. Ja seega käime nüüd oRienteeRumas ning vahel lähme Serverisse ja vaatame vormerit. Kassiraja kohta aga teatas, et tal läks hästi, aga liiga kiiresti. No veits lüheldase võitu lint.
Niikaua kui Jaan ja Raiden kassirajal soendust tegid, püüdsin mina kaardi ja kompassiga miskit asjalikku ära teha. Alustuseks mõned punktid Paevälja klindipealsel kuumaastikul. No ma ei tea, kui korraldada 10 sellist Teeme ära üritust, millega 3. maiks ähvardatakse, siis võib-olla saaks tolles regioonis suisa midagi tulemuslikku ära teha. Igatahes soovitasin ma Jaanile teele asudes, mitte korduvatesse ämbritesse astuda. Ta ei astunudki, ta astus kaussi, kraanikaussi.
Tegin 3(51)-ga x (ma aega ei võtnud) minutit viga, kaotasin sellel kollasel täpilisel alal järje käest - ilmselt ei loendanud piisava hoolikusega neid täppe. Nii tegin ringi alustuseks ümber ühe künkakese ja siis kalpsasin teise künka juures ja siis esimese juures tagasi kuni kolmanda juures lõpuks KP oligi. Maarjamäele alla läksin natuke tagasi ja mööda seda jalgratta teed, kus jalakäijatel on eesõigus, aga jalakäijana ma ei julgenud allatuhisevatelt jalgratturitelt suurt liikluskultuursust oodata ja hoidsin teeserva, sest pidurikrigin ja kummivuhin läks seljataga vahepeal päris valjuks. Alumistes punktides 4(47) ja 5(52), nõukogude võimu eest langenute mälestusansamblis ei juhtunud midagi märkimisväärset. Kuni 6(54) sundis end paekaldast üles tirima. Libe kiviklibu ajas mind lausa vanduma, kuna asfaldijooksutossud ei haakinud õieti kuidagi ja korra sain kruusalödis külje ka maha. Ja taas üleval Paeväljal, kus naisterahvas, kes must paekallakul kiirtempol mööda tuhises, lasi end finishipunkti juures eksitada tilluraja punktipadrikus täpselt nii nagu mina aasta tagasi aasta tagasi ja sain ta uuesti kätte :)Finishis tervitas mind tolmumurjamist põnn ja Jaan läks kraanikausside otsa libastuma. Tolmumurjamil oli suurepärane ettepanek - lähme autosse ja hakkame seal muusikat kuulama, selgus et ta oli volume'i ja kanalivahetuse nupud selgeks saanud ning fännas nüüd oma diskot. Eks see musa käes värisev auto sobis üldise taustadekoratsiooniga (mingid kahe mersu najal jauravad kohalikud rullnokad) küll, aga õnneks säherdune väljaelamise viis hoidis poissi kütkes vähesed minutid ning järgmiseks asusime vanu parkimiskaarte ülelugama ja -kraapima.
Jaan jõudis ka peagi ning oli oma 21C rajal, mis ühtis minu 21B-ga, saavutanud 4 minutit kiirema aja, kommentaarides ise, et kui nüüd veel joosta jaksaks ja mõelda oskaks, siis oleks juba päris tõhus.
Comments