Hiiu koridorides
Zazibea viskas hommikul metsariided igaks petteks kotti, teadmata kas tal kuskile end nendega täna minema asutada üldse õnnestub. Terve tööpäev täis torinat aga ei jätnud kahtlust. Enesetunne oli päeva lõpuks sandivõitu, et mitte kasutada s-tähelisi sõnu oma 4-aastase lasteaia värskest repertuaarist. Metsa! Ja maha raputada see uina-muina esmaspäev.
SK Tallinna Kompass pakkus koridor-o vormis liikumist Hiiu kaardil. Veidi kõhklema võttis, aga eks proovib ära.
Rada 2, mille ma läbida kavatsesin, oli ette nähtud nii, et kaardi saab alles stardist, mis tähendas, et oludega tuli kohaneda esimese punkti poole tiirutades. Nagu karta oli, siis mõõtkava 1:10 000, mida sai viimati pruugitud sügisel ja mõte, et võiks samme lugeda, hajus eos. Kaevikud ja mitteametlikud rajad tekitasid mõnevõrra segadust, aga kobamisi sain esimese punkti kätte. Teise minnes üritasin vähemalt suunda jälgida ja hõre mets oli kõvasti abiks, et punkti eemalt märgata. Kolmas-neljas tulid juba ludinamal.
Põnevaks läks 5-ga. Otse lõunasse, teab kuidas tabada jupike sihti. Vahepeal 2 mõnusat kraavi. Imekombel õnnestus suunal püsida, kraavide ületamiseks kellegi poolt improviseeritud palginoti sildu kasutada ja vajalikust sihiotsast kaugele ei sattunud. Lippasin mööda sihti pilk suunatud paremale, aga KPd näha polnud. Jäin seisma ja mõtisklema, kuhu siis nüüd, kuni korraga vasakul pool sihti KP-d märkasin. Ei tea, mu meelest oli punkt valel pool.
6 KP oli ka põnev - esimese hooga vaatasin, et tuleb ujuma hakata, aga seal sinise vahel sellised maaribad ikka ka. Sinine oli vett ääreni täis ja tuli hoolega vaadata, et maariba peal ei libastuks. Millegipärast tuli meelde lapsepõlves nähtud film zombidest - kohe kerkib mustja veepinna alt kondine ja limane käsi ja haarab säärest. Selline mõte sundis kiiremini kobistama, et ainult kiiremini sääred saaks. Siis hakkas lõpuks teisi inimesi ka vastu tulema - rohkem siiski orienteeruja olekuga. Vahepeal oli juba päris imelik üksinda seal rabas kolistada - tsivilisatsiooni asukaid kohtasin viimati teise KP läheduses.
7 ja 8 ja 9 ja 10 ja 11 sujusid. 8-ndast olin juba enne korra läbi käinud, see oli meeles. Teised olid ka mööda tipukeste, vallide ja süvendite jada kulgedes riburada pidi läbitavad. See osa kaardist on küll veidi skemaatiline, kordagi pole õnnestunud noid tipukesi ja vagusid seal koju ajada. Igakord annab mõelda, et millist maastikuvormi on kaardil kujutatud ja millist mitte. Neid kumerusi ja nõgusid on päris elus mu meelest hulga rohkem, kui kaardile kritseldatud. Aga see segasevõitu skitseering väga ei sega ka - väljendab seda segast osa adekvaadselt (piisavalt segaselt).
12-ni jõudmine läks loogiliselt - mööda teerada, mida kaardil polnud, aga ta siiski oli.
13 ja 14 ja 15. Vaatasin seda omaette kaardinurgas olevat koridori ja tuletasin, et see saab ainult Kreegi mets olla. Aga kuidas sinna päris täpselt peakski jõudma. Silme ette kerkisid mälestused eelmisel aastal raja äärde jäänud Serva tänava poosekatest majadest - nende vahelt peakski saama. Serva tänav on kuskil stardi kandis, et siis lippame umbes enam-vähem suuna järgi. Kruudal, näe puud ikka ladumata. Aga ühel hetkel olin Kreegi metsa nurgas väljas ja kuna ma targemat teha ei osanud, hakkasin kaevikute suunas liikuma. Ja vups 15 nina ees. Sellega oli maastik identifisteeritud ja 14-13-14-15 edasi tagasi ka läbitud. Nüüd ei ole muud, kui tuldud teed tagasi. 16 ei saa ju enam väga ekslemist nõudev olla - start ja finish peab sealt juba paistma. Käes seegi.
Kokkuvõttes peab nentima, et luhtusid lootused harjutada koridorides o-tehnilisi võtteid nagu sammude lugemine ja suuna jälgimine. Esimest ei tulnud üldse ette, teist mõnel korral siiski. Jooksin rohkem peast ja tunde järgi, kuigi ma sellel kaardil varem väga tihti viibinud ei ole, vast oma 3 korda viimase 5 aasta sees.
Aga omapärane oli küll. Sellist peaks kuskil Vardil tegema näiteks, siis oleks hommikuni tegevust.
SK Tallinna Kompass pakkus koridor-o vormis liikumist Hiiu kaardil. Veidi kõhklema võttis, aga eks proovib ära.
Rada 2, mille ma läbida kavatsesin, oli ette nähtud nii, et kaardi saab alles stardist, mis tähendas, et oludega tuli kohaneda esimese punkti poole tiirutades. Nagu karta oli, siis mõõtkava 1:10 000, mida sai viimati pruugitud sügisel ja mõte, et võiks samme lugeda, hajus eos. Kaevikud ja mitteametlikud rajad tekitasid mõnevõrra segadust, aga kobamisi sain esimese punkti kätte. Teise minnes üritasin vähemalt suunda jälgida ja hõre mets oli kõvasti abiks, et punkti eemalt märgata. Kolmas-neljas tulid juba ludinamal. Põnevaks läks 5-ga. Otse lõunasse, teab kuidas tabada jupike sihti. Vahepeal 2 mõnusat kraavi. Imekombel õnnestus suunal püsida, kraavide ületamiseks kellegi poolt improviseeritud palginoti sildu kasutada ja vajalikust sihiotsast kaugele ei sattunud. Lippasin mööda sihti pilk suunatud paremale, aga KPd näha polnud. Jäin seisma ja mõtisklema, kuhu siis nüüd, kuni korraga vasakul pool sihti KP-d märkasin. Ei tea, mu meelest oli punkt valel pool.
6 KP oli ka põnev - esimese hooga vaatasin, et tuleb ujuma hakata, aga seal sinise vahel sellised maaribad ikka ka. Sinine oli vett ääreni täis ja tuli hoolega vaadata, et maariba peal ei libastuks. Millegipärast tuli meelde lapsepõlves nähtud film zombidest - kohe kerkib mustja veepinna alt kondine ja limane käsi ja haarab säärest. Selline mõte sundis kiiremini kobistama, et ainult kiiremini sääred saaks. Siis hakkas lõpuks teisi inimesi ka vastu tulema - rohkem siiski orienteeruja olekuga. Vahepeal oli juba päris imelik üksinda seal rabas kolistada - tsivilisatsiooni asukaid kohtasin viimati teise KP läheduses.
7 ja 8 ja 9 ja 10 ja 11 sujusid. 8-ndast olin juba enne korra läbi käinud, see oli meeles. Teised olid ka mööda tipukeste, vallide ja süvendite jada kulgedes riburada pidi läbitavad. See osa kaardist on küll veidi skemaatiline, kordagi pole õnnestunud noid tipukesi ja vagusid seal koju ajada. Igakord annab mõelda, et millist maastikuvormi on kaardil kujutatud ja millist mitte. Neid kumerusi ja nõgusid on päris elus mu meelest hulga rohkem, kui kaardile kritseldatud. Aga see segasevõitu skitseering väga ei sega ka - väljendab seda segast osa adekvaadselt (piisavalt segaselt).
12-ni jõudmine läks loogiliselt - mööda teerada, mida kaardil polnud, aga ta siiski oli.
13 ja 14 ja 15. Vaatasin seda omaette kaardinurgas olevat koridori ja tuletasin, et see saab ainult Kreegi mets olla. Aga kuidas sinna päris täpselt peakski jõudma. Silme ette kerkisid mälestused eelmisel aastal raja äärde jäänud Serva tänava poosekatest majadest - nende vahelt peakski saama. Serva tänav on kuskil stardi kandis, et siis lippame umbes enam-vähem suuna järgi. Kruudal, näe puud ikka ladumata. Aga ühel hetkel olin Kreegi metsa nurgas väljas ja kuna ma targemat teha ei osanud, hakkasin kaevikute suunas liikuma. Ja vups 15 nina ees. Sellega oli maastik identifisteeritud ja 14-13-14-15 edasi tagasi ka läbitud. Nüüd ei ole muud, kui tuldud teed tagasi. 16 ei saa ju enam väga ekslemist nõudev olla - start ja finish peab sealt juba paistma. Käes seegi.
Kokkuvõttes peab nentima, et luhtusid lootused harjutada koridorides o-tehnilisi võtteid nagu sammude lugemine ja suuna jälgimine. Esimest ei tulnud üldse ette, teist mõnel korral siiski. Jooksin rohkem peast ja tunde järgi, kuigi ma sellel kaardil varem väga tihti viibinud ei ole, vast oma 3 korda viimase 5 aasta sees.
Aga omapärane oli küll. Sellist peaks kuskil Vardil tegema näiteks, siis oleks hommikuni tegevust.
Comments