Drive-in päevak Liival

Zazibeal tuli täna ka välja rohkem selline läbisõidu päevak. 10 minutiga töölt Liiva raudteejaama, kiire un&updress, ~35 minutit siblimist, väike o-šoping ja 15 minuti pärast kodus.

Metsa jõudes oli pea tööst veel nii pulki täis, et esiotsa hakkasin rada tagurpidi läbima. Mulgustasin rahulikult 9(31). punkti ja jäin siis uurima, et kuhu edasi. Kuna esimesest punktist 8-sse tundus veidi ebaloogiline, siis hindasin oma senise tegevuse kriitiliselt ümber ning süvenesin uuesti punaste joonte rägasse ja alustasin uuesti esimesse (48) siirdumisega.

Edasi sujus kohanemine ladusamalt, lippasin enam-vähem raskusteta kuni 7-ni kõik läbi. Väga paksu orienteerumist just polnud. Nii mulle näis ka 8(50) siirdudes, et kulgeb päris sujuvalt. Jõudsin välja laiema topeltrajani ja jäin kukalt kratsides kaarti kiibitsema. No kaardiga oli kõik selge, aga punktiga, ebaselge. Seisin seal raja peal ja uitmõtlesin, kuhu võiks siin kandis punkti panna. Ei hoomanud ma seda, et olen liiga vasakule kaldunud ega jaganud ka seda, et punkt on kahe raja vahel, püüdsin seda paremalt raja äärest metsast silmata. Jalutasin sihi peal ja alustasin silmanurgast kaaskodanike jälgimist. Ei tea, kõik jooksevad kuhugi, aga nende missioon paistab kuskil mujal olevat. Minu punkti ei kusagil. Mõtlesin just, et hakkan siis mõtlema, kui silmasin männipuude vahel paari tüüpi olekus, nagu nad oleks just punkti kätte saanud. Ahaaaaaa, ei olegi vaja mõelda, seal ongi mu punktikene.

No 9. olin ma ju juba käinud. Finišis vaatasin igaks juhuks ikka ratturite KP ka üle - see oli natuke eemal, teise tee haru peal. Aga muidu läks lipelt. Mets ka juba rohetamisega alustanud.

Edasi sisustasin õhtut o-tarvikute hankimisega - näiteks eelmine aasta ostetud kurvimeetri on väiksem poiss suutnud nii tööle panna, et tabloo näitab numbreid, kuidas ise tahab - üldiselt ei näita. Ja siis muidugi Jüriööjooks. Triina oskas ühe klubi selliselt kokku panna, et esitas mulle tööjuures ükspäev muu seas küsimuse, kas ma Jüriööjooksule saaks tulla. No ma põhimõtteliselt sain. Triina selle peale: "Ahah, siis on meil mehi ka vaja". =:-o

No olgu, aga erinevalt oma senisest esimesest ja viimasest Jüriööst, ma võtaks kohe kompassi ka kaasa. Ja lambi ka. Nii ma siis Mati käest ühe särtsufokuseerija hankisingi. 20w, helkurvesti ja x-kilose patareiga lamp jättis muidugi võimsa mulje, aga ma nii kiiresti ei jookse. Võtsin sellise oma stiilile kohase, mis ei ole nii võimas, aga kestab kaua ;-) Ikkagi on kõhe, sest seda kui ma Jäneda metsas suurte kuuskede vahel kottpimedas kännul istusin ning arutlesin, kas oodatada hommikuni või hakata siiski kuskile poole pimedas põiklema, ei anna lihtsalt unustuda. Nii eksinud ei ole ma ei enne ega pärast olnud. Muidugi, ma olin tervelt 4x varem sügisel päevakul ju käinud.

Matiga kaubad koos, kalpaski-kalpsaki üle raudteerööbaste tagasi autosse. Dress-imisega ei viitsinud tegeleda - vahetasin sokid ja jalanõud (naelikud kontorikingade vastu) lootuses, et ühtegi naabrit garaažist tuppa minnes vastu ei tule ja ma ei peaks tee peal autost väljuma. Kui muud mitte, siis maitsepolitsei oleks ikka trahvi teha saanud.

Jaan jõudis ka ära käia. Jooksime jälle sama rada ja tal nö hilisemas vahetuses enam trükitud kaarte ei jagunud. Kaarte siiski oli, aga tuli ise sirgeldada. Kiiruga kribis ühe punkti 8(5o) jupp maad valesse kohta. Ja higistas minu 8 minuti vastu üle 10 minuti selle leidmisega. Mu meelest oli ta koju jõudes kergelt frustreerunud sellest, et pidi kaarti ise joonistama, et selle eest võetakse täisraha ja siis õnnestub rada valesti ka veel maha joonistada. See kaartidega koonerdamine on mulle endiselt arusaamatu. Kell 19.00 võiks ju neid veel olla.

Aga muidu. Tööd on kurguauguni ja kevad tuleb.