Öös on punkte

Zazibea murdis rängalt oma kuue aasta tagust lubadust ja oli teel Jüriöö Teatejooksu 2008. aasta starti. Sellist reetlikkust ei saanud hää sõber Risto A mulle mitte etteheitmata jätta. Kui ta mind Padise vallamaja hoones nägi, oli temapoolseks tervitushüüuks: "Mis sina SIIN teed?" Ega mul enda vabanduseks midagi hääd varnast võtta polnud ja püüdsin juttu mujale keerutada. Risto ja Erki olid võsitkonnas JFF tulnud seiklejate rajale, mina salapärase SamblaKlubi Aasa 5 teise vahetuse jooksjana põhiklassis.

Risto ja Erkiga olime kuus aastat tagasi kõik esimest korda Jäneda Jüriööl ja ainult must öö ise mäletab, kuidas ma ikkagi tookord metsa ei jäänud. Elamus oli nii ränk, et lubasin mitte kunagi mitte ühelegi Jüriöö jooksule oma jalga mitte eales tõsta.

Õnneks inimesed arenevad ja kuus aastat on piisav aeg ajusoppides igasuguse jama hägustamiseks ja nii siis - uus üritus Padisel. Seega oli mu isiklik peamine eesmärk - metsast mistahes ajaga kõik punktid üles leida ja sealt enne aovalgust välja saada. Etteruttavalt võib öelda, et positiivne tulemus õnnestus saavutada ning selle peamiseks asjaoluks näikse olevat toimiva lambi olemasolu. Seega jüriööjooks on selgelt tehnikasport :)

Mida ma kõige rohkem kartsin? Seda, et ma koju tagasisõites autoroolis magama ei jääks. Ei jäänud.


Padisel võttis orienteerujaid vastu sümpaatne võsitluskeskus. Kuidagi sume ja mõnus. Tsistertslaste kloostrivaremed, von Rammide suguvõsale tagastatud klassitsistlik barokisugemetega mõisa härrastemaja. Karjakastell ja muud mõisahooned, nägus ja hoolisetud vallamaja ümbrus.



Kloostrivaremed võisid tõrvikutega askeldajaid küll ainult hirmuga seirata. 665 aastat tagasi nägi ta kuidas kamp kohalikke röövlinägusid 28 peremeest maha nottisid ja tagatipuks hoone põlema pistsid. Nagu sellest veel vähe, tegi 1766 aasta välk taas kõik põrmuks. Nii võis kloostri poole suunduv tõrvikutega ronkkäik vanades kivides ainult õudust tekitada. Õnneks on orienteerujad vähe rahumeelsem rahvas ja neis tekitavad verejanu vaid kontrollpunktid metsas.


Pidulik osa kõnede ja pasunapuhujate (nimetatakse kontsert) saatel läbi. Metsa! Ega siis leelotama tuldud.



Kell 22.00 oli Zazibea sattunud kõrvu Kuuse Lempsiga, kelle peamine mure, et saaks stardi videosse koos Kloostri jõe sildiga, starti jäädvustama. Ning nii nad mööda asfaldit krobistades minema panidki - mhmh krobisevad jaaniussid, õudne kui jaaniööl peaks sellised metsas vastu tulema. Kuuse Lemps vist jäi siiski maha.



Siirdusin oma etteasteks valmistuma - krõbikud jalga ja kaitsemaalinguga lamp pähe. No annab olla geenius - värvida lamp kaitsevärvi - what's the point? - et kui lamp on kustunud siis, vaenlane ei märka, et mul on lamp peas või? Aga muidu ta funkas küll.

Jaanus silkas oma etapi alla tunni ja nii mul kaua külmetada ei tulnud. Krahmasin laudiselt kaardi ja püüdsin aru saada, kus ma olen. Oi, kui õudne - absoluutselt ei tekkinud kaardiga kontakti. No kohe mittemingisugust - see saab ainult 28 kummitava mungavaimu süü olla. Püüdes mitte jõkke kukkuda jalutasin suure teeni, aga ikka ei jaga, mis majad, mis tee. Mingid elektriliinid. No keskendu ometi! Aaaaaah! Sain pihta, vaimude tsoon lõppes. Ja pistsin jooksma. Esimeses(46) punktis tervitasid sinililled, tuju tõusis. Teed ja kraavid ja maastikuelemendid olid valgusvihus täiesti hoomatavad. Punktid enamus kõik teeradade ääres, seega peamine on jälgida teraselt radu ja vahemaid. Teine(54) ja kolmas(59) tulid väga lihtsalt. Vastutulemas plastilisi pimestavaid luukeresid - nimelt tänapäeva dressidele on ikka mõnuga neid helenduvaid ribasid tõmmatud ja kui säherdust rüüd kandvale liikuvale objektile valgusvihk suunata, siis esmalt on näha ainult liikuvad triibud. Tuju tõusis veelgi, sest need kujud olid ikka päris
naljakad. Neljandaga (51) oli veidi rabistamist, aga siis juba vaatepunkt - metsast välja, keset rahvamassi, leida karjakastelli sisehoovis paiknev vaatekaev, mille rajasid sinna juba Liivi sõja ajal kloostris baseerunud vene sõdalased. Vene sõdalased juba mitu korda läinud, aga näe kaev ikka alles. KP ka täiesti olemas, rahvas õnneks parasjagu kuskile mujale fokuseerunud.


Jätkasin teise poolega rajast - 47 - peaaegu et veel Padise majade vahel. Liigagi lihtsalt oli kõik läinud ja selle leevenduseks kulus marjaks üks rämedam viga ära. Lasin ennast eesjooksvatest "luukeredest" peibutada ja silkasin nende järgi. No virvatulukesed juhatasid mu muidugi kohta nimega KST (kurat seda teab) ja ise olid nad ammu kadunud. Oi, mis ma nüüd siis teen? Mis ma ikka teen. Lähen närvi. Ähkisin kompassi peale ja see läks karistuseks uduseks. Lähen veel rohkem närvi. Üldse ei saa aru. Vahin täiskuud ja tähti taevas, aga need ei anna ka head vihjet. Ähin juba vähem, kompass ei ole enam udune ja kõnnin põhja suunas rajale tagasi ja hakkan otsast peale. Ise. Ja KP(52) kohe käes ka.

Järgmise oleks võinud kerges männimetsas ka asimuudiga võtta, aga heitumus äsjasest pusserdamisest oli suur - läksin täisnurkselt radu mööda ringi ja kuigi ma natuke vale nurgaga metsa hüppasin, sain teiste kaasotsijate abiga lombipunkti(43) ka kätte ja nüüd veel vaid viimane. Nii lühike oligi. Annan Jürile vahetuse üle.

Sain hakkama. Ja alla tunni sain - seda ma ei lootnud isegi mitte paremates unistustes. Ja etapivõitjale kaotus ainult 20 minutit on ka täiesti ebatavaline - pool tundi oleks ikka normaalne olnud. Kuigi iseenesest oli rada muidugi väga lihtne.

Öös ikka on punkte, tervelt 9.

Siirdusin kargeks tõmbunud öös pesupunkti(5). Too aga üllatas meeldivalt karastava veetemperatuuriga. Sooja vett olevat jätkunud vaid I etapi võitjameestele. Jälle ahistamine. Too külm dušš muidugi virgutas.

Otsustasin autasustamiseni vastu pidada ja nii jõudsin ära oodata Jüri metsast pääsemise, kes lähetas metsa Signe. Signe on teinud ülikõva jooksu ja tänu talle on meie klubi täitnud Jaanuse unistuste eesmärgi - tulla lõpetanud jooksjate hulgas mitteviimaseks : )

Noid Kalevipoegi pildistades viskas keegi möödakõndiv onkel killu, et mis ma neist pildistan, pärast viid ühe omale koju.

Ma muidugi ei tea. See, et ma punktid kõik üles leidsin, ei tähenda, et mulle pimedas jooksmine meeldiks. Aga iseenesest on tore kohata lisaks punktidele metsaväliselt tuttavaid, kes orienteerumisest lugu peavad. Nii sain kokku oma kahe klassikaaslase Maari ja Rainiga, kes on juba igivanad orienteerujad keskkooli ajast - siis kui ma isegi veel ei teadvustanud endale sellise ala olemasolu.



Täiesti fännatav üritus.


Comments

Popular Posts