Hiilimised Hiiul
Natuke enne viit keerab päike ennast Zazibea arvutisse. Mõnda aega silmi kissitades, üritades helenduvatest pikslitest adekvaatseid kujundeid kokku panna jõuab pärale äratundmine, et kui rulood ette kerida ei viitsi, siis ei viitsi. Kümnekonna liikluses surfamises minuti kaugusel on orienteerumisrada avatud.
Hiivan ennast Hiiule. Päike kõlgub kevadiselt männilatvades, sättides sambla siidiselt sillerdama. Lunastan omale kaardi. Sean sammu tuutu-luututajale kohaselt rahulikus sörgis minema.
Hiivan ennast Hiiule. Päike kõlgub kevadiselt männilatvades, sättides sambla siidiselt sillerdama. Lunastan omale kaardi. Sean sammu tuutu-luututajale kohaselt rahulikus sörgis minema.
Esimesed kaks punkti (45 ja 43) tulevad konte ülessoendavalt mööda radu otse vastu. Tee kolmandasse siirdub mööda värsket laudteed, ent asukoht tekitab haleda dežavuu - sihi kõrval asuv lagendik on kaardil ühel pool, aga tegelikult on ta hoopis teisel pool. Hõredas männikus helgib hiiglama hulgal orienteerujaid, kelle järgi KP tähis siiski tuvastatav.
Neljandasse (40) liikumine on pikk jooksukas, mööda sihti, vastu rabapäikest, tõdemusega musta jaki liigsest soojaligitõmbavusest, platseerudes korvpalliplatsi taga. Korvpall seekord nagu mingi polo - osad on väljakul mootorratastega. Viies (41) tuli suuna järgi palavusest leemendades ja hingeldades, mida oleks võinud täiendada harjutustega redel-rööbaspuudel, sest just säherduse atribuutika küljes komposter asus.
Kuuenda (60) paiknemise kohaks allikas - jahutavaks supluseks ebasobiv. Ja seitsmes kohe järgmises veekogus - sopaoja kallastel - endiselt ebasupeldav. Hiilisin küll sinna küngaste vahelt, aga korviplatsilt kostus ikkagi rämedat naeru. Veekogudega ei oldud veel lõpetatud - kaheksas (56) taas ojakese veeres, seekord hiilides kõrkjates ja hiivates end üle ja ümber mitmetest mudaaukudest, rapsides hiirekõrvul pajuvõsas ja hiljuti tärganud naatide vahel.
Viimased punktid (50,47,44) juba puhas ähkimaajav ponnistus kuivas samblas ja liivase pinnasega männisalus.
Nii, nii - kus on siis mehed? Helistan ühele. Jookseme finiši poole. Näeme-näeme - telefoniga suhtlev issi kuidagi poisi kannul püsides. Uurisin, keda seekord punktides kohata võis - hirmsaid loomi - karusid, rebaseid, hunte, jänest, keerdsarvelisi hirvi. Aga see ei seganud registreerija-tädiga põnnil kaupa tegemast, et ta jaksaks veel paar ringi joosta küll. Aga tädi ei läinud haneks - lisakommid jäid seekord sel viisil hankimata.
Liikusime tasapisi tilluraja servast finiši poole, et äkki jõuame issigi metsast ära oodata. Finišialasse oli kogunenud säherduselt teisigi lapsi ja emasid. Ühed omavahel sõprust sobitades, teised ühe silmaga metsast tulijaid kiikamas, teisega põnnidel silma peal hoides. Metsast oleks nagu bussiga tuldud - troppis koos kuus-seitse tegelast, vahepeal mitu minutit ei kedagi.
Issit ei jõudnud me ära oodata. Kuna aega tundus olevat, siis võttis ta C asemel B raja. Too osutus aga ligi kahetunniseks seikluseks mudastes mitmemeetristes kraavides koos põlvepidi betoonkänkra otsa kukkumisega juba neljanda punkti juures. Uhh :( - ebamõnus. Aga lõpuni ta seal sulistas. Jõudsin kodus juba närvi minna, sest esialgsetes tulemustes Jaani nime ei leidnud ja aega oli kulunud stardist üle paari tunni. Õnneks on meil emt - rahusti, mis andis teada, et ollakse juba autoroolis.
Njah, see M21B on ohjeldamatult põnevam kui N21B. Kuigi sellises koguses kraavides ja padrikutes müttamist, mine tea, kaua mul endal oleks läinud - 3 tundi? Juuresoleval pildil on näha meeste B-raja tegevuspaika.
Neljandasse (40) liikumine on pikk jooksukas, mööda sihti, vastu rabapäikest, tõdemusega musta jaki liigsest soojaligitõmbavusest, platseerudes korvpalliplatsi taga. Korvpall seekord nagu mingi polo - osad on väljakul mootorratastega. Viies (41) tuli suuna järgi palavusest leemendades ja hingeldades, mida oleks võinud täiendada harjutustega redel-rööbaspuudel, sest just säherduse atribuutika küljes komposter asus.
Kuuenda (60) paiknemise kohaks allikas - jahutavaks supluseks ebasobiv. Ja seitsmes kohe järgmises veekogus - sopaoja kallastel - endiselt ebasupeldav. Hiilisin küll sinna küngaste vahelt, aga korviplatsilt kostus ikkagi rämedat naeru. Veekogudega ei oldud veel lõpetatud - kaheksas (56) taas ojakese veeres, seekord hiilides kõrkjates ja hiivates end üle ja ümber mitmetest mudaaukudest, rapsides hiirekõrvul pajuvõsas ja hiljuti tärganud naatide vahel.
Viimased punktid (50,47,44) juba puhas ähkimaajav ponnistus kuivas samblas ja liivase pinnasega männisalus.
Nii, nii - kus on siis mehed? Helistan ühele. Jookseme finiši poole. Näeme-näeme - telefoniga suhtlev issi kuidagi poisi kannul püsides. Uurisin, keda seekord punktides kohata võis - hirmsaid loomi - karusid, rebaseid, hunte, jänest, keerdsarvelisi hirvi. Aga see ei seganud registreerija-tädiga põnnil kaupa tegemast, et ta jaksaks veel paar ringi joosta küll. Aga tädi ei läinud haneks - lisakommid jäid seekord sel viisil hankimata.
Liikusime tasapisi tilluraja servast finiši poole, et äkki jõuame issigi metsast ära oodata. Finišialasse oli kogunenud säherduselt teisigi lapsi ja emasid. Ühed omavahel sõprust sobitades, teised ühe silmaga metsast tulijaid kiikamas, teisega põnnidel silma peal hoides. Metsast oleks nagu bussiga tuldud - troppis koos kuus-seitse tegelast, vahepeal mitu minutit ei kedagi.
Issit ei jõudnud me ära oodata. Kuna aega tundus olevat, siis võttis ta C asemel B raja. Too osutus aga ligi kahetunniseks seikluseks mudastes mitmemeetristes kraavides koos põlvepidi betoonkänkra otsa kukkumisega juba neljanda punkti juures. Uhh :( - ebamõnus. Aga lõpuni ta seal sulistas. Jõudsin kodus juba närvi minna, sest esialgsetes tulemustes Jaani nime ei leidnud ja aega oli kulunud stardist üle paari tunni. Õnneks on meil emt - rahusti, mis andis teada, et ollakse juba autoroolis. Njah, see M21B on ohjeldamatult põnevam kui N21B. Kuigi sellises koguses kraavides ja padrikutes müttamist, mine tea, kaua mul endal oleks läinud - 3 tundi? Juuresoleval pildil on näha meeste B-raja tegevuspaika.
Hiilgav rada.
Comments