Männiku neljapäevak

Zazibeal on seekord korda läinud sooritada eriti ajalooline neljapäevaku tulemus - oma klassi võitjale kaotus alla 15 minuti ja 21B klassis esimese poole sees. Vot sellist tulemust ei ole enne olnud, kuigi ma terve eelmine aasta nii väga püüdsin :) Kardetavasti on tegemist mingi rumala juhusega.
Töölt tulles oli veel pea nii töömõtteid täis, et olin üpris veendunud, et keskendumisest midagi vaevalt välja tuleb. Tegelikult läks kõik suhteliselt ladusalt, lõpus hakkas küll väsimus päris kõvasti tundma andma ja tempo rauges. Punktidega koperdamist oli, aga neljapäevakuliste massidel on üks hää omadus - hõredas metsas on juba eemalt näha, kuhu nad kõik kokku jooksevad ja kus nad kõik kiiretna laiali paiskuvad. Võib-olla peaks päevakutel ka hajutusi kasutama, saaks kohe hulgem seagdust.

Täna sai pärsi palju suuna peale joosta. Nii juba alates esimesest 1(33). Silkasin esialgu täesti üksi mändide vahel, mis tekitas veidi kõhedust, et olen vist kuskile väga ära kaldunud, aga jõudsin otse lagendikuni välja, kuigi hakkasin seda kollast laiku juba varem ootama ja raietööd olid kogu ala veidi segaseks muutnud. 2(55) nõudis ka vaid suunda mööda otse läände kimamist. Kaldusin veidi paremale ära, aga läbi hõredavõitu männiku võis rahvaste liikumiste järgi aimata, kuhu poole punkt jääb.

Kolmandaga (31) saigi vist enim ekseldud - olin otsustanud taas suuna järgi otse liikuda, aga tekitasin sihti mööda jõnksu, kuna roheline nurk oli natuke liiga roheline. Sellega kaldusin jälle paremale ära ja ettekerkiv vall tekitas alguses hämmingut, kuigi toda just vaja oligi. Tee neljandasse kulges võidu tolmupilvi ülesajavate ATV-dega. Väga tervislikuks seda osa just lugeda ei saaks. Rabistasin seal ka natuke nende küngastega, päris õigele kohe pihta ei saanud. Viiendasse (41) sai alguses veel võidu ATV-dega uhatud, aga teispool oja läks hoopis rahulikumaks. Tekkis võimalus kevadlillekesi nautida ja punkt ka nauditavalt läbitud.

Kuuendasse(42) ikka otse, aga täpselt nagu möödunud aasta ronisin alustuseks tolle punkrikünka otsa ja võttis hetke aega arusaamaks, et KP on hoopis all ja hüppamiseks on see neetud serv veidi kõrge - sakk jälle sees. 7(43)-sse sai kuidagi hopsti otse satutud, kuigi eespool kulgevad seljad aitasid trajektoori paremini hoida. 8(44)-sse vonklesin mööda kaeviku serva, kuni viimases vonksus laskusin kaevikupõhja, et sedamööda punktini jõuda.

9(45)-sse kulges taas masside voog, aga enne punkti nad hajusid laiali ja kui silme ees väga lagedaks läks, tekkisid asukoha suhtes kõhklused, mis osutusid põhjendatuks, sest olin mõnikümmend meetrit punktist lihtsalt mööda jooksnud. Ma ei tea, ma kaardi mõttes ootasin mingit tipukest, aga punkt oli hoopis kivi taga. 10(47) läks väga ludinal suuna järgi mööda teid. Ning 11(48) ja 12(50) nõudin taas rohkem toorest jõudu, mida mul seal liiva sees juba väga nappima hakkas. Tõsi 48 tekitas mulje, et vee seis on õige kõrge - punkt tundus kuidagi liiga vee piiril olevat.

Viimane (60) nõudis taas künklemist samblastes kaevikutes, aga ikka suuna järgi, sain kätte sellegi. Finiš õnneks mäest alla seekord.

Issi tuli põnniga finišisse vastu ning nüüd siis veel 1,6 km ring lõdvestuseks nöörirajal seniks kuni issi 21AL rajal vaimu teritab. 4-aastasega läks küll natuke ladusamlt kui aasta tagasi 3-ga :) Päris selili keset metsa ei visata. Aga kui öelda, et nüüd katsume leida lindi teelt ühe lohu, kus peaks punkt olema, siis üritatakse läbida kõiki silma ulatusesse jäävaid lohke. No neid seal kaevikute regioonis ikka jagus. Üks punkris asuv lasteraja punkt, tekitas samuti pikema arutelu sõdameeste elu üle. Ja vahepeal oli kindlasti vaja palginotti teerajale veeretada ja igat muud moodi mässata. Aga kommini me jõudsime.

Comments

Popular Posts