Serva tänava servas Hiiul
Zazibea istus arvuti taha oma järjekordset kribingut kribima ning tunne on nagu oleks peksa saanud. Tagumik tuikab, selg valutab, põlved pakitsevad, kintsud kihelevad, sääretorud sakivad ja pea on imelik. Rammestavalt lödi on olla. Kas tõesti põlvetõste jooks väheste rabamätaste vahel saab mõjuda nii kurnavalt? Njah, aga ju need kaardile märgitud 5,4 km osutusid oluliselt suuremaarvuliseks km-deks. Igatahes lubasin ma endale järgmine kord kurvimeetri muretseda, mitte et see rammestuse vastu peaks aitama.
Alustasin optimistlikult Serva tänava servast parkmetsast - esimese punktini - 1(41)-ni jõudmine ei nõudnud peale väledate jalgade suurt muid erilisi oskusi.
Edasi 2(52) siirdumiseks tuli mööduda korvpalli platsist, kus viibis kahe võistkonna jagu noori inimesi, aga nad nagu ei mänginud päris korvpalli - kummaski väljakuservas tegutses omaette punt - mu mäletamist mööda on see kuidagi kontaktsem mäng. Aga ei hakanud noori inimesi õpetama ja väljaku taga ühe künka otsas KP paikneski.
Teel 3(53)-nadasse kohtasin KP läheduses oma isa, keda mul on õnnestunud rattaorienteeruma meelitada ning kes otsis number 52. Suunasin ta mingite uduste selgitustega küngaste vahele korvapalli platsi poole. Hiljem selgus, et see oli olnud tema jaoks raja kõige kätteleidmatum KP.
Liikusin edasi 4(54) suunas ja vot see läks juba põnevamaks. Viimane teele jääv ristuv kraav oli laiem kui ühe hüppega ületatav. Toda kraavi mõningase kõhedusega vaadates jõudsid mulle järgi ilmselt kaks sama rada kulgevat naisterahvast. Esimene lihtsalt kulges sujuvalt läbi kraavi nagu see ei oleks üldse kuidagi erinev maastikuvorm teerajast. Teine mainis midagi, et peaks äkki teepealt ringi minema, aga oli ka paari plastilise plartsatusega kraavi ületanud. Ei lasknud sellest märkusest end eksitada, sotsioloogiline vaatlus oli andnud tulemuseks, et kraav ei ole tegelikult nii sügav, vesigi oli selge ja mul lihtsalt ei jäänud muud üle kui oma jalgu selles kevadises karges vees veidi värskendada. Pärast tuvastasin muidugi kaardi pealt 5m eemalt mingi purdelaadse tähistuse. Aga nüüd punkt ikkagi siis kus - kulgen mööda sihti ja mõtisklen, kus oleks paras vasakule ära liikuda. Miks ma näiteks samme ei lugenud? Ei tea. Otsin silmadega rohelisemat metsaserva, aga mida iganes - ühel hetkel kargan määratlemata kasevõpsikusse ja püüan ebamäärast lagendikku tabada. See ei saagi nii õnnestuda, aga kant osutus niivõrd rahvarohkeks, et suuremad otsingud jäid ära. Aga milline lõhn selles rabas - värskusest paks.
Järgmisse KP-sse 5(32) liikudes olen täielik peata kana - kas üritada lõigata nautides jätkuvalt vaimustavaid kevadisi rabalõhnu või joosta tuimalt mööda radu. Valin millegi ajal viimase variandi, aga et asi liiga tuim ei oleks, siis kulgen mööda vahepealset kraaviäärset sihti, mis on üks paras turbasambla songermaa. Enne punktini jõudmist tuleb ületada järgmine kraav, mis sedapuhku näeb oluliselt õudsam välja kui eelmine. Õnneks on keegi kunagi kraavi visanud kaablipooli, mis on küll mõnevõrra pehkinud, aga piisav, et seekord kuivalt üle saada. Paraku on umbes selles kohas kus peaks punkt olema mitmeid lollide nägudega ringi vahtivaid kodanikke. Millegipärast mulle tundub, et nad on siin ja praegu sama asja pärast, mis mina. Näib et kohalikud varesed, va saadanad, on minema tassinud selle mulgu, kuhu SI pista ning lisaks on nad ka punkti numbri maha kraapinud. Kuna kompostri alus on olemas, siis surkan kaardi serva sisse kompostri jäljendi ja silkan edasi. Selle kohapeal osutus päevak ühtlasi rahvusvaheliseks ürituseks - toda kummalist KP-d püüdis tabada ka näiteks üks aasia päritolu neiu - vahetades oma eestlasliku moega kaaslasega o-metsa jaoks sootuks ebatavalise kõlaga mõtteid, soomlastest rääkimata.
Lugesin selle punkti enda jaoks võetuks ning tagasi raba poole 6(42). Ikka mööda songerdatud rabasihte. Punkt kraavist leitud.
Aga mis siis nüüd - õiged võpsikuässad läheks kõhkluseta igal juhul otse suuna peale 7(35)-sse välja. Jõudu neile sellise padriku läbimisel - ümbruses olev männimets oli valdavalt risti-rästi pikali asendis, ilmselt mõnest varasemast tormist, läbikasvanud kohatise kasevõsaga. See oleks muidugi huvitav, aga kunagi hiljem. Taas vaja ületada see muhe kraav, aga seekord oli keegi rabas sildadega lausa priiskama hakanud, igatahes oli ühe raja otsas lausa betoonsillutis üle kraavi asetatud - kips-kõps üle silla, natuke sahistamist kraaviäärses võsas ja punkt käes.
Mudas plötserdamisest hakkas mul teatav küllastumine tekkima ja nii võtsin suuna punktini 8(44) üsna ühemõtteliselt mööda radu. Tegemist võiks öelda, oli lausa vaatepunktiga, aga mitte punkt ei olnud vaate, vaid tee sinna. Valida oli vaade teeääres asuvatele häärberitele nii ülevalt mööda majadevahelist asfaldit kulgedes kui alt rabapoolt vaadeldes. Kuna ma ei olnud päris kursis kuivõrd valgeks kodanik Kruuda oma majaübruses oleva rohelise metsa on viimasel ajal töödelnud, siis mulle sobis kulgemine ülevalt tee pealt. Tõsi, teel majade vahel tundus, et ala võiks kaardil ilmselt ka kollasega tähistada, naaberaia taga olev puudevirn tahtis ladumist ja natuke eemal saag undas täie hooga. Aga lõpeks on see Hiiu poiste omavaheline asi. Krõbistasin naglikute krõbinal edasi, püüdsin mitte naeltega aiataguseid mururibasid üles katkuda ja loota, et aedades peesitavad maasturite rattad ei tee sama mõnel haljasalal. Punkt ise asus augus peidus ja tõenäoliselt oleks ma sellest esimese hooga mööda jooksnud, kui mitte lähenev tipptund punkti ümbruses poleks kohta reetnud.
Punkti 9(47) ümber kujutatud maastik ei läinud mu meelest päriseluga kokku, aga kui need punktid ei ole mitte tipukesed vaid kujutavad kaevikuid, siis võib-olla isegi läks. Viimased 10(36), 11(37) ei nõudnud enam suurt ajutegevust, ometi üritasin ma igaks juhuks võtta ühte teist viimast punkti, millel ei olnud peal üldsegi number 37. Hetkeliselt tekitas see täieliku segaduse, sest lipukestega nöör vedas ju ometi otse finishisse välja, aga too oli limselt hoopis ratturite viimane punkt ja eemalt paistis siiski veel üks lipukestega punkt.
Meie pesakonna see osa, kes kuulub vanuseklassi H35 ja H3, alustasid H3 klassi rajast. Selgus, et tegemist on mingi kassirajaga, sest igas punktis olevat olnud vaja kiisusid joonistada või värvida või kuidas iganes need kassid orienteerumisega seotud ka poleks. H35 rajaga oldi jõutud selleks ajaks pooleteistkümnenda punkti kanti kui SI mahalaadimise järjekorras raporteerisin, et olen võsast väljas ja saan H3 tegelase üle võtta. Sain ta Serva tänava servas kätte ja siirdusime autosse sooja. Selgus, aga et H35 jätab seekord oma raja pooleli ja nii saime sealt servast seekord hoopis minema.
Alustasin optimistlikult Serva tänava servast parkmetsast - esimese punktini - 1(41)-ni jõudmine ei nõudnud peale väledate jalgade suurt muid erilisi oskusi.
Edasi 2(52) siirdumiseks tuli mööduda korvpalli platsist, kus viibis kahe võistkonna jagu noori inimesi, aga nad nagu ei mänginud päris korvpalli - kummaski väljakuservas tegutses omaette punt - mu mäletamist mööda on see kuidagi kontaktsem mäng. Aga ei hakanud noori inimesi õpetama ja väljaku taga ühe künka otsas KP paikneski.
Teel 3(53)-nadasse kohtasin KP läheduses oma isa, keda mul on õnnestunud rattaorienteeruma meelitada ning kes otsis number 52. Suunasin ta mingite uduste selgitustega küngaste vahele korvapalli platsi poole. Hiljem selgus, et see oli olnud tema jaoks raja kõige kätteleidmatum KP.
Liikusin edasi 4(54) suunas ja vot see läks juba põnevamaks. Viimane teele jääv ristuv kraav oli laiem kui ühe hüppega ületatav. Toda kraavi mõningase kõhedusega vaadates jõudsid mulle järgi ilmselt kaks sama rada kulgevat naisterahvast. Esimene lihtsalt kulges sujuvalt läbi kraavi nagu see ei oleks üldse kuidagi erinev maastikuvorm teerajast. Teine mainis midagi, et peaks äkki teepealt ringi minema, aga oli ka paari plastilise plartsatusega kraavi ületanud. Ei lasknud sellest märkusest end eksitada, sotsioloogiline vaatlus oli andnud tulemuseks, et kraav ei ole tegelikult nii sügav, vesigi oli selge ja mul lihtsalt ei jäänud muud üle kui oma jalgu selles kevadises karges vees veidi värskendada. Pärast tuvastasin muidugi kaardi pealt 5m eemalt mingi purdelaadse tähistuse. Aga nüüd punkt ikkagi siis kus - kulgen mööda sihti ja mõtisklen, kus oleks paras vasakule ära liikuda. Miks ma näiteks samme ei lugenud? Ei tea. Otsin silmadega rohelisemat metsaserva, aga mida iganes - ühel hetkel kargan määratlemata kasevõpsikusse ja püüan ebamäärast lagendikku tabada. See ei saagi nii õnnestuda, aga kant osutus niivõrd rahvarohkeks, et suuremad otsingud jäid ära. Aga milline lõhn selles rabas - värskusest paks.
Järgmisse KP-sse 5(32) liikudes olen täielik peata kana - kas üritada lõigata nautides jätkuvalt vaimustavaid kevadisi rabalõhnu või joosta tuimalt mööda radu. Valin millegi ajal viimase variandi, aga et asi liiga tuim ei oleks, siis kulgen mööda vahepealset kraaviäärset sihti, mis on üks paras turbasambla songermaa. Enne punktini jõudmist tuleb ületada järgmine kraav, mis sedapuhku näeb oluliselt õudsam välja kui eelmine. Õnneks on keegi kunagi kraavi visanud kaablipooli, mis on küll mõnevõrra pehkinud, aga piisav, et seekord kuivalt üle saada. Paraku on umbes selles kohas kus peaks punkt olema mitmeid lollide nägudega ringi vahtivaid kodanikke. Millegipärast mulle tundub, et nad on siin ja praegu sama asja pärast, mis mina. Näib et kohalikud varesed, va saadanad, on minema tassinud selle mulgu, kuhu SI pista ning lisaks on nad ka punkti numbri maha kraapinud. Kuna kompostri alus on olemas, siis surkan kaardi serva sisse kompostri jäljendi ja silkan edasi. Selle kohapeal osutus päevak ühtlasi rahvusvaheliseks ürituseks - toda kummalist KP-d püüdis tabada ka näiteks üks aasia päritolu neiu - vahetades oma eestlasliku moega kaaslasega o-metsa jaoks sootuks ebatavalise kõlaga mõtteid, soomlastest rääkimata.
Lugesin selle punkti enda jaoks võetuks ning tagasi raba poole 6(42). Ikka mööda songerdatud rabasihte. Punkt kraavist leitud.
Aga mis siis nüüd - õiged võpsikuässad läheks kõhkluseta igal juhul otse suuna peale 7(35)-sse välja. Jõudu neile sellise padriku läbimisel - ümbruses olev männimets oli valdavalt risti-rästi pikali asendis, ilmselt mõnest varasemast tormist, läbikasvanud kohatise kasevõsaga. See oleks muidugi huvitav, aga kunagi hiljem. Taas vaja ületada see muhe kraav, aga seekord oli keegi rabas sildadega lausa priiskama hakanud, igatahes oli ühe raja otsas lausa betoonsillutis üle kraavi asetatud - kips-kõps üle silla, natuke sahistamist kraaviäärses võsas ja punkt käes.
Mudas plötserdamisest hakkas mul teatav küllastumine tekkima ja nii võtsin suuna punktini 8(44) üsna ühemõtteliselt mööda radu. Tegemist võiks öelda, oli lausa vaatepunktiga, aga mitte punkt ei olnud vaate, vaid tee sinna. Valida oli vaade teeääres asuvatele häärberitele nii ülevalt mööda majadevahelist asfaldit kulgedes kui alt rabapoolt vaadeldes. Kuna ma ei olnud päris kursis kuivõrd valgeks kodanik Kruuda oma majaübruses oleva rohelise metsa on viimasel ajal töödelnud, siis mulle sobis kulgemine ülevalt tee pealt. Tõsi, teel majade vahel tundus, et ala võiks kaardil ilmselt ka kollasega tähistada, naaberaia taga olev puudevirn tahtis ladumist ja natuke eemal saag undas täie hooga. Aga lõpeks on see Hiiu poiste omavaheline asi. Krõbistasin naglikute krõbinal edasi, püüdsin mitte naeltega aiataguseid mururibasid üles katkuda ja loota, et aedades peesitavad maasturite rattad ei tee sama mõnel haljasalal. Punkt ise asus augus peidus ja tõenäoliselt oleks ma sellest esimese hooga mööda jooksnud, kui mitte lähenev tipptund punkti ümbruses poleks kohta reetnud.
Punkti 9(47) ümber kujutatud maastik ei läinud mu meelest päriseluga kokku, aga kui need punktid ei ole mitte tipukesed vaid kujutavad kaevikuid, siis võib-olla isegi läks. Viimased 10(36), 11(37) ei nõudnud enam suurt ajutegevust, ometi üritasin ma igaks juhuks võtta ühte teist viimast punkti, millel ei olnud peal üldsegi number 37. Hetkeliselt tekitas see täieliku segaduse, sest lipukestega nöör vedas ju ometi otse finishisse välja, aga too oli limselt hoopis ratturite viimane punkt ja eemalt paistis siiski veel üks lipukestega punkt.
Meie pesakonna see osa, kes kuulub vanuseklassi H35 ja H3, alustasid H3 klassi rajast. Selgus, et tegemist on mingi kassirajaga, sest igas punktis olevat olnud vaja kiisusid joonistada või värvida või kuidas iganes need kassid orienteerumisega seotud ka poleks. H35 rajaga oldi jõutud selleks ajaks pooleteistkümnenda punkti kanti kui SI mahalaadimise järjekorras raporteerisin, et olen võsast väljas ja saan H3 tegelase üle võtta. Sain ta Serva tänava servas kätte ja siirdusime autosse sooja. Selgus, aga et H35 jätab seekord oma raja pooleli ja nii saime sealt servast seekord hoopis minema.
Comments