Orienteerumine - 10 põhjust, miks ...
... Zazibea juba viimased 7 aastat sellest nakkusest lahti ei saa.
Pikemate päevade saabudes kipuvad päikselised ilmad kontorisse päeva teisel poolel tekitama sumbunud ja umbse õhu (nojah, et viletsa ventilatsiooniga kontor võib-olla). Tegelikult tahaks välja, õhu kätte. Muidugi oleks vaja teha veel seda ja siis veel seda ja tollele peaks helistama ja sellele peaks kirjutama ja seda peaks veebist vaatama ja …. Üldse – vastik, vastik, vastik (jänese häälega “Pehmetes ja Karvastes” … ).
Aga siis hakkab kontorikaaslane ajama mingit hullu juttu - tuleb metsa jooksma minna ja et ikka tuleb. Mis metsa? Võeh – risu ja rästikud. Mis punktid? – ei tea, mis pidi kompassigi käes hoida - kas punane nool näitab ikka lõuna suunda - et soojem värv kuidagi kui must?. Mis, 3 kilomeetrit? – hulluks läinud, ei jaksa trepistki jala käia. Ja üldse - vihma võib hakata sadama, soos on põhjatu muda, puu otsas varitsevad kiskjad. Ja kui peaks ikka ära eksima, mis siis ikka saab?
AD 2000 august ei suutnud ma seda ulmet enam rohkem kuulata - tingimusel, et saan sabas kaasa vudida ja mind üksi kuhugi maha ei jäeta, läksin.
Kuusalu tagune mets. Kaardi peal olev kribu-krabu ja elav loodus olid ikka kaks väga erinevat asja. Mikspärast valgega tähistatakse metsa, kui autoatlases tähistatakse sedasi põlde. Ah põllud on hoopis kollased. Aga mis asjad on siis rohelised - ka metsad, aga raskesti läbitavad. Oi-oi - siin on ju päris palju seda rohelist. Aga teid on kuidagi palju ja imelikult - ahh, kõik pruunid triibud ei olegi teed. Ahhaa ... mh, ei olegi teed - hoopis kõrgusjooned. Vahel lohud ja vahel muhud - aga kumb siis? Mis nähtus on orvand, aga kuidas näeb looduses välja nina? Aga miks mitte siis juba ka kõrvad? Ja seletamist jätkus tookord kauemaks.
Teisel korral otsustasin julgeda üksi proovida - Aegviidus. Kuna 14-st KP-st õnnestus leida täiesti suvalised 7, siis järgmine kord oli kindel minek - peaks ikka üritama üle poolte rajalt kätte leida. Leidsingi, Mägede külas. Ja nii ta läks.
Nüüd ja praegu olen enda jaoks tuvastanud sellest mitmekihilisest alast täiesti erilaadseid põhjuseid, miks ennast jälle kaart käes, võsa vahelt tuvastan:
1) orienteerumine ei nõua suurt võhma - kehva jooksu korvab nutikam punktide leidmine ja viletsa orienteerumise korvab kiire jooksmine - kui joosta ei jaksa, teed huvilise kaardiuurija näo pähe
2) orienteerumise ajal on garanteeritud töö- ja muudest globaaljamadest 100% väljalülitamine
3) iga orienteerumispäevak tekitab piisava koguse emotsioone, mis aitab rutiini lõhkuda
4) orienteerumine annab võimaluse enda sisse kogunenud negatiivne müra ja infosaast metsa vahele maha poetada ning positiivne energia endasse laadida
5) erinevalt kordumakippuvast ja monotoonse võitu jooksurajast kahte ühesugust orienteerumisrada ei ole olemas
6) kui palju avastatud huvitavaid nurgataguseid looduses, kuhu muidu iial ei satu
7) samal rajal saavad rinda pista täiesti erineva kategooria tegijad - tipud treenivad, harrastajad nagistavad oma vahel ja jalutajad korjavad lilli ja söövad mustikaid - aja saavad protokolli kõik, kes oma punktid kätte leiavad
8) kedagi ei huvita hilbud, millega ringi sebid - mida jubedamad ja kulunumad, seda tegijam näid, aga keegi ei keela ka uhiuut tippvarustust selga ajada
9) mine üksi või perega, sõprade või sugulastega - kõik kooslused on lubatud ja kõigil vanuseastmetel leidub tegevust - erinevad rajad vanustele ja oskustele alates 0-aastast, kõhukotis või roomates, jalutades või joostes
10) selle alaga tegeleb hämmastavalt palju tuttavaid
Njah, seda tuleb ikka ise proovida. Aga 3x tuleb. Enne lihtsalt ei ole kindel, et see ala ikka meeldib.
Klikka järgi: o-päevakud
Pikemate päevade saabudes kipuvad päikselised ilmad kontorisse päeva teisel poolel tekitama sumbunud ja umbse õhu (nojah, et viletsa ventilatsiooniga kontor võib-olla). Tegelikult tahaks välja, õhu kätte. Muidugi oleks vaja teha veel seda ja siis veel seda ja tollele peaks helistama ja sellele peaks kirjutama ja seda peaks veebist vaatama ja …. Üldse – vastik, vastik, vastik (jänese häälega “Pehmetes ja Karvastes” … ).
Aga siis hakkab kontorikaaslane ajama mingit hullu juttu - tuleb metsa jooksma minna ja et ikka tuleb. Mis metsa? Võeh – risu ja rästikud. Mis punktid? – ei tea, mis pidi kompassigi käes hoida - kas punane nool näitab ikka lõuna suunda - et soojem värv kuidagi kui must?. Mis, 3 kilomeetrit? – hulluks läinud, ei jaksa trepistki jala käia. Ja üldse - vihma võib hakata sadama, soos on põhjatu muda, puu otsas varitsevad kiskjad. Ja kui peaks ikka ära eksima, mis siis ikka saab?
AD 2000 august ei suutnud ma seda ulmet enam rohkem kuulata - tingimusel, et saan sabas kaasa vudida ja mind üksi kuhugi maha ei jäeta, läksin.
Kuusalu tagune mets. Kaardi peal olev kribu-krabu ja elav loodus olid ikka kaks väga erinevat asja. Mikspärast valgega tähistatakse metsa, kui autoatlases tähistatakse sedasi põlde. Ah põllud on hoopis kollased. Aga mis asjad on siis rohelised - ka metsad, aga raskesti läbitavad. Oi-oi - siin on ju päris palju seda rohelist. Aga teid on kuidagi palju ja imelikult - ahh, kõik pruunid triibud ei olegi teed. Ahhaa ... mh, ei olegi teed - hoopis kõrgusjooned. Vahel lohud ja vahel muhud - aga kumb siis? Mis nähtus on orvand, aga kuidas näeb looduses välja nina? Aga miks mitte siis juba ka kõrvad? Ja seletamist jätkus tookord kauemaks.
Teisel korral otsustasin julgeda üksi proovida - Aegviidus. Kuna 14-st KP-st õnnestus leida täiesti suvalised 7, siis järgmine kord oli kindel minek - peaks ikka üritama üle poolte rajalt kätte leida. Leidsingi, Mägede külas. Ja nii ta läks.
Nüüd ja praegu olen enda jaoks tuvastanud sellest mitmekihilisest alast täiesti erilaadseid põhjuseid, miks ennast jälle kaart käes, võsa vahelt tuvastan:
1) orienteerumine ei nõua suurt võhma - kehva jooksu korvab nutikam punktide leidmine ja viletsa orienteerumise korvab kiire jooksmine - kui joosta ei jaksa, teed huvilise kaardiuurija näo pähe
2) orienteerumise ajal on garanteeritud töö- ja muudest globaaljamadest 100% väljalülitamine
3) iga orienteerumispäevak tekitab piisava koguse emotsioone, mis aitab rutiini lõhkuda
4) orienteerumine annab võimaluse enda sisse kogunenud negatiivne müra ja infosaast metsa vahele maha poetada ning positiivne energia endasse laadida
5) erinevalt kordumakippuvast ja monotoonse võitu jooksurajast kahte ühesugust orienteerumisrada ei ole olemas
6) kui palju avastatud huvitavaid nurgataguseid looduses, kuhu muidu iial ei satu
7) samal rajal saavad rinda pista täiesti erineva kategooria tegijad - tipud treenivad, harrastajad nagistavad oma vahel ja jalutajad korjavad lilli ja söövad mustikaid - aja saavad protokolli kõik, kes oma punktid kätte leiavad
8) kedagi ei huvita hilbud, millega ringi sebid - mida jubedamad ja kulunumad, seda tegijam näid, aga keegi ei keela ka uhiuut tippvarustust selga ajada
9) mine üksi või perega, sõprade või sugulastega - kõik kooslused on lubatud ja kõigil vanuseastmetel leidub tegevust - erinevad rajad vanustele ja oskustele alates 0-aastast, kõhukotis või roomates, jalutades või joostes
10) selle alaga tegeleb hämmastavalt palju tuttavaid
Njah, seda tuleb ikka ise proovida. Aga 3x tuleb. Enne lihtsalt ei ole kindel, et see ala ikka meeldib.
Klikka järgi: o-päevakud
Comments