Pirita-Kloostrimetsa
See on Zazibea jaoks õigupoolest juba päris mitmes kord Pirita jõe kandis kuskil kloostri taga metsas silgata, kaardi ja kompassiga. Siimu endiselt kohtamata.
Nojah, tänane kribin on selline mälu orieneteerumise valdkonda kuuluv - juhtus nii nagu tavaliselt hooaja alguses - metsas sebijaid sattus olema nii palju, et esimestel naasnutel korjati kaardid käest ära. Korraldajad ei olnud valmistunud selliseks rahvamurruks. Lubati järgmiseks korraks. Eks siis saab illustreeriva materjali ka siia sebida. Seniks, otsisin eelmise aasta neljapäevakute Kloostrimetsa ja Kose-Lükati kaardi ning kahest kokku saab marsruudi täiesti taastada; SI-aegade väljatrükk on ka abiks. Tõsi, ma ei suuda päris täpselt kolmanda punkti asukohta enam meenuta.
Pirita kandi häda ja võlu on selles, et maastik on nii palju peas, et ega kaarti väga tihti ei vaata ja tulemuseks on situatsioon, kus seisad kuskil künkal, ümberringi kümneid ristuvaid teeharusid, orienteerujaid tuleb kõigist kaheksast ilmakaarest ja mitte tuhkagi ei mõika, millises suunas ise peaks edasi jooksma. Selline peataolek tabas mind korraks ka täna raja esimeses osas. Ma olen aru saanud, et profid neid teeharusid eriti ei vahi - ikka puhtalt suuna peale. A mu meelest tundub jabur rabistada kuskil võpsikus, kui ümberringi on nii palju kultuurseid teeradasid. Kaardi peal oleva ämblikuvõrgu lugemine lõppeb aga reeglina sellega, et elus looduses on ämblik oma võrku juurde jõudnud kududa ja nii ongi järg käest ära. Seekord tulid kaardi selle osa neli esimest punkti siiski suhteliselt ladusalt kätte. Muuseas selles võrgus on eristatavad natuke rammusamad kollase servaga rajad - need on eluslooduses suusarajad ja toimivad selles pusas nagu mingi tugivõrgustik.
Edasi siirdus rada teisele poole Kloostrimetsa teed - Metsakalmistu ja Mähe tee vahele, kus on nö korrapärane sihtide võrgustik. No punktide leidmisega ei olnud iseenesest erilisi raskusi - palju liikumist mööda teeradu ja kraaviservasid.
Ometi,
6(42)-ndast 7(55)-sse siirdudes tuli muu hulgas ületada ka üks nämma kraav - mõõdukalt täidetud seisva roostese veega, päris üle ei astu, vaja vähe hoogsam hüpe teha. Servad on pehmed ja seega peaks natuke veel hoogsama hüppe tegema. Kunagi ma olen ühte säärassese libastunud - võehh, soki võis kohe minema visata, toss püsis võigast värvi ka pärast pesumasinas pesemist. Kui jalad muidu kuivad püsivad, eriti praegustes klimaatilistes oludes, siis on kuidagi eriti kole kujutada ennast ühe märja ja roostese porise jalaga. Pealegi ei võtnud ma seekord vahetusriideid ja pidin pärast poest läbi hüppama. Poe turva kutsuks ilmselt maitepolitsei sellist kultuurset orienteerujat kohates. Nii ma siis piinlesin mõnda aega seal kraaviservas, tehes visuaalseid vaatlusi, kus võiks kraav kõige kitsam olla, kuniks astusin ühte pajupuntrasse, rabasin teisest kaldast pajuokstest ja vinnasin ennast kuivalt üle.
7(55)-st 8(46)-sse liikudes suutsin muidugi suunaga ka täitsa rappa panna - algul korra vaatasin kompassi ja siis oma arvates liikusin õiges suunas, aga kompassi enam vaadata ei viitsinud. No ja nii ma siis ukerdasin seal kase-kuuse võsas, eelmise sügise lehed krõbisemas jalge all, juba kergelt roheliste tippudega pajuoksad näkku peksmas. No kaua see kestab, peaks juba siht tulema - ei tule. Kedagi ei kosta kaasragistamas ka. Hoopis miski kraav - no sellist ei pea küll olema. Lahmerdan edasi. No nüüd paistab nagu teeraja moodi. Ei, lihtsalt miraaz. Lõpuks siiski, aga kompassi kaardile visates tuvastan, et see on hoopis ristuv siht, eemalt paistab too kummaline Metsakalmistust irdunud ruudukujuline tükk surnuaeda. Miks osad surnud sedasi eraldunud on üldse? Ilmselt on tegemist miskite kangelassurnutega, aga jätan ennast seekord harimata ja sörgin 8-nda punkti poole.
Ja juba tagasi üle Kloostrimetsa tee - eelviimasesse. Teel punkti, silkan mööda roosas dressis soendusharjutusi tegevast piigast, kellel ei ole kaarti. Igatahes vahib ta mind suht imekspandava näoga, võib-olla mõeldes, et kas nii lihtsas kohas peab tõesti siis jooksmisel kaarti tarvitama. Igatahes mõtlemine sellest, millest roosas dressis piiga võiks mõelda, ajab mind niivõrd palju segadusse, et ma ei tee aukudel ja kaevikutel vahet ja ekslen seal kolmnurgas oma mõttetud minuti-paar.
Ja siis finishisse. Ausalt öeldes olen ma väsinud ja viimane lõik tuleb ähkides ja mõningase tüdimusega, püüan mitte kepikõndijatele jalgu jääda. Seekord on tähistus viimasest punktist finishisse lausa eeskujulik. Aga miks nii pikk, on mu ainus mõte ja ongi lõpp käes.
Nojah, tänane kribin on selline mälu orieneteerumise valdkonda kuuluv - juhtus nii nagu tavaliselt hooaja alguses - metsas sebijaid sattus olema nii palju, et esimestel naasnutel korjati kaardid käest ära. Korraldajad ei olnud valmistunud selliseks rahvamurruks. Lubati järgmiseks korraks. Eks siis saab illustreeriva materjali ka siia sebida. Seniks, otsisin eelmise aasta neljapäevakute Kloostrimetsa ja Kose-Lükati kaardi ning kahest kokku saab marsruudi täiesti taastada; SI-aegade väljatrükk on ka abiks. Tõsi, ma ei suuda päris täpselt kolmanda punkti asukohta enam meenuta.
Pirita kandi häda ja võlu on selles, et maastik on nii palju peas, et ega kaarti väga tihti ei vaata ja tulemuseks on situatsioon, kus seisad kuskil künkal, ümberringi kümneid ristuvaid teeharusid, orienteerujaid tuleb kõigist kaheksast ilmakaarest ja mitte tuhkagi ei mõika, millises suunas ise peaks edasi jooksma. Selline peataolek tabas mind korraks ka täna raja esimeses osas. Ma olen aru saanud, et profid neid teeharusid eriti ei vahi - ikka puhtalt suuna peale. A mu meelest tundub jabur rabistada kuskil võpsikus, kui ümberringi on nii palju kultuurseid teeradasid. Kaardi peal oleva ämblikuvõrgu lugemine lõppeb aga reeglina sellega, et elus looduses on ämblik oma võrku juurde jõudnud kududa ja nii ongi järg käest ära. Seekord tulid kaardi selle osa neli esimest punkti siiski suhteliselt ladusalt kätte. Muuseas selles võrgus on eristatavad natuke rammusamad kollase servaga rajad - need on eluslooduses suusarajad ja toimivad selles pusas nagu mingi tugivõrgustik.
Edasi siirdus rada teisele poole Kloostrimetsa teed - Metsakalmistu ja Mähe tee vahele, kus on nö korrapärane sihtide võrgustik. No punktide leidmisega ei olnud iseenesest erilisi raskusi - palju liikumist mööda teeradu ja kraaviservasid.
Ometi,
6(42)-ndast 7(55)-sse siirdudes tuli muu hulgas ületada ka üks nämma kraav - mõõdukalt täidetud seisva roostese veega, päris üle ei astu, vaja vähe hoogsam hüpe teha. Servad on pehmed ja seega peaks natuke veel hoogsama hüppe tegema. Kunagi ma olen ühte säärassese libastunud - võehh, soki võis kohe minema visata, toss püsis võigast värvi ka pärast pesumasinas pesemist. Kui jalad muidu kuivad püsivad, eriti praegustes klimaatilistes oludes, siis on kuidagi eriti kole kujutada ennast ühe märja ja roostese porise jalaga. Pealegi ei võtnud ma seekord vahetusriideid ja pidin pärast poest läbi hüppama. Poe turva kutsuks ilmselt maitepolitsei sellist kultuurset orienteerujat kohates. Nii ma siis piinlesin mõnda aega seal kraaviservas, tehes visuaalseid vaatlusi, kus võiks kraav kõige kitsam olla, kuniks astusin ühte pajupuntrasse, rabasin teisest kaldast pajuokstest ja vinnasin ennast kuivalt üle.
7(55)-st 8(46)-sse liikudes suutsin muidugi suunaga ka täitsa rappa panna - algul korra vaatasin kompassi ja siis oma arvates liikusin õiges suunas, aga kompassi enam vaadata ei viitsinud. No ja nii ma siis ukerdasin seal kase-kuuse võsas, eelmise sügise lehed krõbisemas jalge all, juba kergelt roheliste tippudega pajuoksad näkku peksmas. No kaua see kestab, peaks juba siht tulema - ei tule. Kedagi ei kosta kaasragistamas ka. Hoopis miski kraav - no sellist ei pea küll olema. Lahmerdan edasi. No nüüd paistab nagu teeraja moodi. Ei, lihtsalt miraaz. Lõpuks siiski, aga kompassi kaardile visates tuvastan, et see on hoopis ristuv siht, eemalt paistab too kummaline Metsakalmistust irdunud ruudukujuline tükk surnuaeda. Miks osad surnud sedasi eraldunud on üldse? Ilmselt on tegemist miskite kangelassurnutega, aga jätan ennast seekord harimata ja sörgin 8-nda punkti poole.
Ja juba tagasi üle Kloostrimetsa tee - eelviimasesse. Teel punkti, silkan mööda roosas dressis soendusharjutusi tegevast piigast, kellel ei ole kaarti. Igatahes vahib ta mind suht imekspandava näoga, võib-olla mõeldes, et kas nii lihtsas kohas peab tõesti siis jooksmisel kaarti tarvitama. Igatahes mõtlemine sellest, millest roosas dressis piiga võiks mõelda, ajab mind niivõrd palju segadusse, et ma ei tee aukudel ja kaevikutel vahet ja ekslen seal kolmnurgas oma mõttetud minuti-paar.
Ja siis finishisse. Ausalt öeldes olen ma väsinud ja viimane lõik tuleb ähkides ja mõningase tüdimusega, püüan mitte kepikõndijatele jalgu jääda. Seekord on tähistus viimasest punktist finishisse lausa eeskujulik. Aga miks nii pikk, on mu ainus mõte ja ongi lõpp käes.
Tuierdan edasi SI mahalaadimise kohta otsides, aga vastu tuleb üksik laud ja tool, laua küljes silt "Tulemused 50m <--". Esimese hooga ei kliki ära, aga siis <-- suunas vaadates silman järjekorda. Paras aeg oma hingeldamised ära hingeldada. Hakkan siis sabas seistes kaarti uurima, et kus need kõikse suuremad ämbrid seekord kolisesid ja et kas ühe või kahe jala otsas, kui juurde astub naesterahvas, kes konkreetselt mu kaarti omale tahab. Ta paneb mu nime küll kirja ja käseb järgmine kord kaardi tagasi küsida. Hetk hiljem taipan, et kuda ma siis on kribina koostan, kui mul muljeid toetavat abimaterjali ees ei olegi.
Aga selline ta sai.
Comments