Nostalgia hoog Liiva raudteejaamas
Zazibeas tekitas segadust juba enne metsa sattumist seekordne väljapakutud stardi koht - raudteejaam. Mh, raudtee-orienteerumine - dre'ziin vist jäi seekord maha. Aga ei olnud lõpeks asi siiski nii hull - auto raudteejaama taha liiva(!) sisse parkinud, tuli lihtsalt teisele poole rööpapaare kalpsata - ühtegi üleronimist vajavat kaubarongi ei olnud varuteedel ees seismas - ainult 2 igavlevat mahajäetud viljavagunit. Perroonil ei olnud ka ühtegi ootajat märgata, kes oleks segasel ilmel saanud kontorirõivastest dressidesse pugevaid isendeid jõllitama jääda.
Zazibea on Liiva jaamas oma elust varasemal ajal hetki maha jätnud küll ja küll, siis kui rohi oli veel rohelisem, "Kelluke" ja mis siis õieti saada oligi - rongid tavatsesid Zazibead siis Liivalt ikka kodu poole viia. Perroonile astudes tuli säherdune nostalgia hoog peale, aga seekord ei olnudki eesmärk linna poolt tulevat rongi ootama jääda - hoopis teisele poole metsa sebima. Mitte kunagi varem ei ole ma Liiva jaamas perroonil kaubavagunite vahelt vilksatuvast ning suure tara taga olevate loahoonete kõrvale jäävast metsast mõelnud kui orienteerumismetsast.
Kaart ise oli tegelikult jupike suurest Ülemiste-Järve-Raudalu-Raku kaardist. Jooksma hakates oleks tahtnud kaarti kuidagi rehitseda - lihtsalt kole palju asju tundus seal peal olevat. Kombineerides oma teevalikuid otse suuna peale minekute, teeradade ja muude objektide (kaevikud ja pinnakumerused) vahel, oli tulemuseks sinkadi-vonkadi kulgemine, kuna mitte alati ei suutnud ma otsustada, kas ma kasutan nüüd radu või liigun kompassi järgi otse. Ometigi tulid enamus punktid siiski üpris lihtsalt kätte ja ekstra suurt fopaad nagu ei olnukski, kulus vingerdamise peale siiski kohatult palju aega. Mets ise männine, hõre ja kuiv, mõnede kaevikute ja miniküngastega, sekka natuke kase ja pajuvõsa - lihtne ja paras traageldamiseks - rada kaardil nagu ristpistes väljaõmblus. Korra tekkis tunne, et siin ma olen juba olnud täna ja esimene ehmatus oli, et kas olen mõnest punktist lahkudes kaardi jälle valepidi ette kruttinud. Mõnel korral mul on ikka õnnestunud poolel maal tuldud teed tagasi orienteeruma hakata :)
Surnuaia servas joostes, mõtlesin surnute peale, kes seal samas mõned meetrid eemal ja allpool pikutavad. Nojah, kas ma ise surnuna ikka tahaksin sedasi ümerringi trampivaid kodanikke taluda, aga mis mul üle jääks - ega ma ei saaks neid kimbutama tulla ka, või saaks kuidagi? Või õigemini ma mõtisklesin, kas ma tahaks sellises kohas surnu olla. Hiljem oma mõttekäigu abikaasale tutvustades, leidis ta, et surnuna oleks tal suhteliselt suva, kus ta on. Võib-olla tõesti ei pruugiks pead maa-aluste asjadega vaevata seniks kuni pooled punktid alles leidmata.
Iseenesest oli säherdune mõnus päevaku miljöö - loojuv päike paistab puude vahelt otse näkku, ahmid endasse igat paitavat kiirt. Eemalt kostab ja vilksatab Viljandi maantee traffic, aga see jätab täiesti külmaks - see oleks nagu kuskil hästi kaugel - metsas on mõnusalt turvaline. Ümberringi siblib eri vanuses orienteerujaid, kellest nii mõnigi vahel nagu ootaks, et sul oleks äsja punkti leidnuna õige nägu peas, et ilmest oleks võimalik välja lugeda - jah seal 5 meetrit eemal on punkt number 41. Mõni vanem härrasmees on selline muhe kavaldaja esitades näiteks küsimuse "Oi see kena tütarlaps vist on punkti üles leidnud! Kas seal oli punkt, jah?" - "Jaa-jaa, oli-oli, 41"".
Finishis ei lase veel taevaserval kõlkuv päike autosse kohe tagasi minna ja tardun hetkeks. Nii kohtan tuttavat nöörile tulemust riputamas. Silmanurgast näen o-staffi müügilaua ümber toimuvat melu - kes proovib jalanõusid, kes valib SI-pulgale neoonikat nööri, kes lappab kõik letile laotatud kompassid läbi justkui soovides veenduda, et põhi on ikka põhjas. Eemal nutavad südantlõhestavalt 2 last, kes on oma vanemad "lootusetult" kaotanud. Vaatan SI mahalaadimise laua juures järjekorras seisvaid kõige värskemate emotsioonidega rajalt tulijaid - nad on veel metsa lummuses, noogutan mõnele tuttavale ja siirdun lõpuks tagasi - teisele poole raudteed. Perroonile ootama ei jää.
Zazibea on Liiva jaamas oma elust varasemal ajal hetki maha jätnud küll ja küll, siis kui rohi oli veel rohelisem, "Kelluke" ja mis siis õieti saada oligi - rongid tavatsesid Zazibead siis Liivalt ikka kodu poole viia. Perroonile astudes tuli säherdune nostalgia hoog peale, aga seekord ei olnudki eesmärk linna poolt tulevat rongi ootama jääda - hoopis teisele poole metsa sebima. Mitte kunagi varem ei ole ma Liiva jaamas perroonil kaubavagunite vahelt vilksatuvast ning suure tara taga olevate loahoonete kõrvale jäävast metsast mõelnud kui orienteerumismetsast.
Kaart ise oli tegelikult jupike suurest Ülemiste-Järve-Raudalu-Raku kaardist. Jooksma hakates oleks tahtnud kaarti kuidagi rehitseda - lihtsalt kole palju asju tundus seal peal olevat. Kombineerides oma teevalikuid otse suuna peale minekute, teeradade ja muude objektide (kaevikud ja pinnakumerused) vahel, oli tulemuseks sinkadi-vonkadi kulgemine, kuna mitte alati ei suutnud ma otsustada, kas ma kasutan nüüd radu või liigun kompassi järgi otse. Ometigi tulid enamus punktid siiski üpris lihtsalt kätte ja ekstra suurt fopaad nagu ei olnukski, kulus vingerdamise peale siiski kohatult palju aega. Mets ise männine, hõre ja kuiv, mõnede kaevikute ja miniküngastega, sekka natuke kase ja pajuvõsa - lihtne ja paras traageldamiseks - rada kaardil nagu ristpistes väljaõmblus. Korra tekkis tunne, et siin ma olen juba olnud täna ja esimene ehmatus oli, et kas olen mõnest punktist lahkudes kaardi jälle valepidi ette kruttinud. Mõnel korral mul on ikka õnnestunud poolel maal tuldud teed tagasi orienteeruma hakata :)
Surnuaia servas joostes, mõtlesin surnute peale, kes seal samas mõned meetrid eemal ja allpool pikutavad. Nojah, kas ma ise surnuna ikka tahaksin sedasi ümerringi trampivaid kodanikke taluda, aga mis mul üle jääks - ega ma ei saaks neid kimbutama tulla ka, või saaks kuidagi? Või õigemini ma mõtisklesin, kas ma tahaks sellises kohas surnu olla. Hiljem oma mõttekäigu abikaasale tutvustades, leidis ta, et surnuna oleks tal suhteliselt suva, kus ta on. Võib-olla tõesti ei pruugiks pead maa-aluste asjadega vaevata seniks kuni pooled punktid alles leidmata.
Iseenesest oli säherdune mõnus päevaku miljöö - loojuv päike paistab puude vahelt otse näkku, ahmid endasse igat paitavat kiirt. Eemalt kostab ja vilksatab Viljandi maantee traffic, aga see jätab täiesti külmaks - see oleks nagu kuskil hästi kaugel - metsas on mõnusalt turvaline. Ümberringi siblib eri vanuses orienteerujaid, kellest nii mõnigi vahel nagu ootaks, et sul oleks äsja punkti leidnuna õige nägu peas, et ilmest oleks võimalik välja lugeda - jah seal 5 meetrit eemal on punkt number 41. Mõni vanem härrasmees on selline muhe kavaldaja esitades näiteks küsimuse "Oi see kena tütarlaps vist on punkti üles leidnud! Kas seal oli punkt, jah?" - "Jaa-jaa, oli-oli, 41"".
Finishis ei lase veel taevaserval kõlkuv päike autosse kohe tagasi minna ja tardun hetkeks. Nii kohtan tuttavat nöörile tulemust riputamas. Silmanurgast näen o-staffi müügilaua ümber toimuvat melu - kes proovib jalanõusid, kes valib SI-pulgale neoonikat nööri, kes lappab kõik letile laotatud kompassid läbi justkui soovides veenduda, et põhi on ikka põhjas. Eemal nutavad südantlõhestavalt 2 last, kes on oma vanemad "lootusetult" kaotanud. Vaatan SI mahalaadimise laua juures järjekorras seisvaid kõige värskemate emotsioonidega rajalt tulijaid - nad on veel metsa lummuses, noogutan mõnele tuttavale ja siirdun lõpuks tagasi - teisele poole raudteed. Perroonile ootama ei jää.
Comments