Männiku karjääri, palun!
Transpordi-olud, tulenevalt varasematest segastest liiklussünd-mustest, olid kujunenud selliseks, et Zazipea otsustas koos töökaaslasega selle aasta neljapäevakute hooaja avaüritusele otse töö juurest taksoga liikuda. Istusime autosse ning taksojuhi mühatuse peale, kuhu ka sõidame, pidin kostma, et Männiku karjääri paluks. Viimasel hetkel taipasin, et see ei ole võib-olla kõige kohasem väljendusviis ja pajatasin legendi - mööda Männiku teed linnast välja, siis umbes 7 km linna piirist ja siis paremale. Kas Männikuküla siis? Ei, ei seal taga. Kulmukergitus, aga kohale me jõudsime.
Oo, milline ilm, mahe soe suvise olekuga tuul paitamas põski. Päike, kergelt vines taevas. Muhe.
Hankisin kaardi, pool kaardist valget täis. Valge taustal rammus legendi kirjeldus. Vähemalt legendi ei pea seekord luubiga tuvastama. Aga mida siis kaardi teises pooles esitletakse? Püüan seda enda jaoks enne starti lahti mõtestada. Kõrgusjooned, kaevikute räga ja teerajad sulanduvad ühtlaseks sigri-migriks.
Ja kuigi pidasin alguses plaani, et mõtlen enne starti kogu raja läbi, siis tühjagi - jalg sügeleb ja nii pistan 1(54) suunas punuma, õigemini küll liivavallist ülesronima. Karjääri serva peale saanuna liigun edasi mööda auke, ja kaevikuid, mille vahel omakorda on hulgaliselt kaardistamata radu juurde tekitanud ATV-d. Sedasi samblases männimetsas lainetades satun kuidagi justkui kogemata KP-sse.
Lasketiiru poolt kostavad aina kõvemad plaksud, aga ometi tuleb selle kõrvalt tiiru läbimata kätte saada 2(32). Laksud tiiru poolt sunnivad kiiremini siblima, samal ajal püüan ATV songerdatud samblakünkaid ja auke kaardiga kokku ajada, aga enne kui aru saan, järgmine KP käes.
3(34)-sse liikumiseks olen otsustavalt otsustanud otse liikuda. Nii avastan enda eest üllatuseks veidi tõhusamalt veega täidetud kraavi - no ei saa ühe hüppega üle. Lasen kiirematel enda ees kraavi läbida veendumaks, et sinna ära ei upu ja kalpsan ka läbi. Selgitamaks, kuidas ja miks see kraav siin ikka on, avastan kaardilt muude joonte vahelt ka ühe rammusama sinise. Edasi kulgen jälle mööda samblalainetust kuni jõuan päris ilusti teeotsani, mille järgi ka kohe kraav käes ja satun ainult mõned meetrid punktist eemale.
Järgmisse 4(40) liikumiseks aga ei ole muud viisi, kui mööda suuremat rada ja siis mööda väiksemat rada ja siis õigel ajal paremale ära. Päike lõõmab ja jooksuetapp kujuneb piinarikkaks - kole palav on. Pingutan, aga kuidagi edasi ja ka seekord õnnestub suht väikse kaldega punkt tabada keset kuivanud kraavistikku. Huvitav küll, milleks selline kuivendusviis.
Edasi tuleb liikuda aga sootuks huvitavamalt. Ega siis midagi, kompassil suund paika ja poolristi üle kraavide, läbi rohelise rabamänniku, kus isegi veidi vett jala all lirtsumas. Ka seekord tabasin suhteliselt hästi teeotsa, mis otse punktini aitab.
Järgmine KP 6(45) jällegi selline lihtne - mööda sihti kohale. Mingil hetkel pärast kraavide risti jälle paremale ära, jõuan kenasti kuivanud kraavini, mille järgi peab olema auk. Piirkonnas aga siblib august välja ronivate kodanike asemel hoopis hulgaliselt auku alles otsivaid huvilisi ja nii kammime siis seal koos natuke - aga näe, järsku ta mulle vastu helgibki. Olin seekord seltskonnast kõige lähemale sattunud.
Nii, edasi tuleb legendi järgi "viieharuline kask" 7(47). Nojah päris huvitav, siin keset massilist männikut, kask. Ja veel viieharuline. Egas midagi otse põhja suunas. Piirkonnas on istutatud männik, mistõttu männid on sedasi mõnusasti rivis ja seal vahel oleks just hää lipata, aga kahjuks ei ole männiku istutajad arvestanud põhja-lõuna suunaga ja mändide järgi jooksmine kisuks parasjagu kiiva. Õnneks on mul seekord oidu kramplikult kompassi vahtida ja nii ma lausa põrkan otsa tollele viieharulisele kasele. Ilus. Kask ja minu sooritus ka - nii täpselt otse KP-sse pole juba ammu jooksnud. :-)
Suuna peale jukerdamine jätkub. Nüüd vaja karjääri servast üks orvand leida - 8(42). Kummalisel kombel pole ka selle punktini jõudmisega raskusi. Jäänud on veel kaks KP-d, aga palav ilm ja tihke riietus on võhma välja võtnud.
Pooleldi lohisedes võtan suuna karjääri servale, et rajani jõuda, siis risti üle tolmleva kruusatee ning taas kaevikutesse. Kõikide nende müstiliste krõnksude kiuste, mida kaardil ohtralt jätkub, on ka see KP 9(50)hõplsalt käes.
Viimane pingutus 10(55). Ega seegi saa keerukas enam olla. Aga kulgemise kiirus on aegluubis. Karjääri servast alla pole midagi, aga nüüd tuleb jälle servast üles saada. Takerdun mingisse triibulisse linti. Pea on nii paks juba, et kulub aega, kuni taipan, et see on finishi lint ja see viib mu tegelikult otse viimasesse punkti. Nüüd jääb üle ainult triibulist linti silme eest mitte kaotada. Üles serva peale jõudes suudan jalgu tahtejõuga siiski liikuma saada. Viimane punkt ka piiksutatud ja nüüd jääb ainult laskumine liivas.
Lõpetatud.
Edasi tuleb siirduda õhtu teise osa juurde - leida nöörirajalt 3-aastane poisipõnn, võtta ohjamine üle ja lasta issi ka sammalt sõtkuma. Kaasaegsete tehniliste vahendite abil selgitan välja, et on jõutud esimese punktini ja liikuda tuleb mööda kollast linti. Võtan kursi laste raja stardi poole ja näen, et ma pean jälle karjääri servast üles ronima. Ähh-ähh - jõuan mööda linti esimesse punkti, aga sideseansi jooksul selgub, et ka juba teine punkt on just läbitud. Edasi mööda linti, lõpuks jõuan järele. Kiiret ei ole ja sõbralikult liigume kõik mööda kollast linti edasi - kuhugile see ikka välja viib. Vahepeal kuulame, kes elab oksa sees. Arutame, mis kujulised kõikvõimalikud erinevad puunotid on. Diskuteerime kaasvõistlejatega, kas me oleme sõbrad ja kes on esimesed. Kaasvõistlejad innustavad jooksma ja nii muutub kulgemine märgatavalt kiiremaks. Vahepeal teatab minu põnn teisele, kes on natuke vanem ja eest ära saab, et kuule puhkame vahepeal jalga ka natuke. Teine ei võta kuulda ja teadmine, et finishis ootab lutsukomm ja lootus, et eriti heal juhul saab ka Limpa limonaadi, annab jõudu rada suhteliselt kiiresti ammendada.
Finishisse jõudnud, jätkub seltskonnastumine - nii arutame riietustelgis ühe teise "jooksutädiga", kuidas rada oli, telgist väljaspoolt ühe rattaga onuga, mis kollase korgiga jooki tema joob kuni oleme taas karjääri serval. Nii suurt liivakasti ei ole just iga päev käes. Igatahes kuni issi metsast naasemiseni on karjääri serv, kus saab n korda üles ronida ja n korda alla lasta väga hea lapsehoidja. Põnn on koju jõudes näljane nagu hunt ja kere täis puukinud, heidab vannitoa põrandale pikali ning teatab, et tema ei jaksa hambaid pesta. Igatahes ei ole magamajäämisega täna mingeid probleeme.
Tjah, lahkudes jään vaatama eriti hüpnotiseerivat päikese loojangut.
Oo, milline ilm, mahe soe suvise olekuga tuul paitamas põski. Päike, kergelt vines taevas. Muhe.
Hankisin kaardi, pool kaardist valget täis. Valge taustal rammus legendi kirjeldus. Vähemalt legendi ei pea seekord luubiga tuvastama. Aga mida siis kaardi teises pooles esitletakse? Püüan seda enda jaoks enne starti lahti mõtestada. Kõrgusjooned, kaevikute räga ja teerajad sulanduvad ühtlaseks sigri-migriks.
Ja kuigi pidasin alguses plaani, et mõtlen enne starti kogu raja läbi, siis tühjagi - jalg sügeleb ja nii pistan 1(54) suunas punuma, õigemini küll liivavallist ülesronima. Karjääri serva peale saanuna liigun edasi mööda auke, ja kaevikuid, mille vahel omakorda on hulgaliselt kaardistamata radu juurde tekitanud ATV-d. Sedasi samblases männimetsas lainetades satun kuidagi justkui kogemata KP-sse.
Lasketiiru poolt kostavad aina kõvemad plaksud, aga ometi tuleb selle kõrvalt tiiru läbimata kätte saada 2(32). Laksud tiiru poolt sunnivad kiiremini siblima, samal ajal püüan ATV songerdatud samblakünkaid ja auke kaardiga kokku ajada, aga enne kui aru saan, järgmine KP käes.
3(34)-sse liikumiseks olen otsustavalt otsustanud otse liikuda. Nii avastan enda eest üllatuseks veidi tõhusamalt veega täidetud kraavi - no ei saa ühe hüppega üle. Lasen kiirematel enda ees kraavi läbida veendumaks, et sinna ära ei upu ja kalpsan ka läbi. Selgitamaks, kuidas ja miks see kraav siin ikka on, avastan kaardilt muude joonte vahelt ka ühe rammusama sinise. Edasi kulgen jälle mööda samblalainetust kuni jõuan päris ilusti teeotsani, mille järgi ka kohe kraav käes ja satun ainult mõned meetrid punktist eemale.
Järgmisse 4(40) liikumiseks aga ei ole muud viisi, kui mööda suuremat rada ja siis mööda väiksemat rada ja siis õigel ajal paremale ära. Päike lõõmab ja jooksuetapp kujuneb piinarikkaks - kole palav on. Pingutan, aga kuidagi edasi ja ka seekord õnnestub suht väikse kaldega punkt tabada keset kuivanud kraavistikku. Huvitav küll, milleks selline kuivendusviis.
Edasi tuleb liikuda aga sootuks huvitavamalt. Ega siis midagi, kompassil suund paika ja poolristi üle kraavide, läbi rohelise rabamänniku, kus isegi veidi vett jala all lirtsumas. Ka seekord tabasin suhteliselt hästi teeotsa, mis otse punktini aitab.
Järgmine KP 6(45) jällegi selline lihtne - mööda sihti kohale. Mingil hetkel pärast kraavide risti jälle paremale ära, jõuan kenasti kuivanud kraavini, mille järgi peab olema auk. Piirkonnas aga siblib august välja ronivate kodanike asemel hoopis hulgaliselt auku alles otsivaid huvilisi ja nii kammime siis seal koos natuke - aga näe, järsku ta mulle vastu helgibki. Olin seekord seltskonnast kõige lähemale sattunud.
Nii, edasi tuleb legendi järgi "viieharuline kask" 7(47). Nojah päris huvitav, siin keset massilist männikut, kask. Ja veel viieharuline. Egas midagi otse põhja suunas. Piirkonnas on istutatud männik, mistõttu männid on sedasi mõnusasti rivis ja seal vahel oleks just hää lipata, aga kahjuks ei ole männiku istutajad arvestanud põhja-lõuna suunaga ja mändide järgi jooksmine kisuks parasjagu kiiva. Õnneks on mul seekord oidu kramplikult kompassi vahtida ja nii ma lausa põrkan otsa tollele viieharulisele kasele. Ilus. Kask ja minu sooritus ka - nii täpselt otse KP-sse pole juba ammu jooksnud. :-)
Suuna peale jukerdamine jätkub. Nüüd vaja karjääri servast üks orvand leida - 8(42). Kummalisel kombel pole ka selle punktini jõudmisega raskusi. Jäänud on veel kaks KP-d, aga palav ilm ja tihke riietus on võhma välja võtnud.
Pooleldi lohisedes võtan suuna karjääri servale, et rajani jõuda, siis risti üle tolmleva kruusatee ning taas kaevikutesse. Kõikide nende müstiliste krõnksude kiuste, mida kaardil ohtralt jätkub, on ka see KP 9(50)hõplsalt käes.
Viimane pingutus 10(55). Ega seegi saa keerukas enam olla. Aga kulgemise kiirus on aegluubis. Karjääri servast alla pole midagi, aga nüüd tuleb jälle servast üles saada. Takerdun mingisse triibulisse linti. Pea on nii paks juba, et kulub aega, kuni taipan, et see on finishi lint ja see viib mu tegelikult otse viimasesse punkti. Nüüd jääb üle ainult triibulist linti silme eest mitte kaotada. Üles serva peale jõudes suudan jalgu tahtejõuga siiski liikuma saada. Viimane punkt ka piiksutatud ja nüüd jääb ainult laskumine liivas.
Lõpetatud.
Edasi tuleb siirduda õhtu teise osa juurde - leida nöörirajalt 3-aastane poisipõnn, võtta ohjamine üle ja lasta issi ka sammalt sõtkuma. Kaasaegsete tehniliste vahendite abil selgitan välja, et on jõutud esimese punktini ja liikuda tuleb mööda kollast linti. Võtan kursi laste raja stardi poole ja näen, et ma pean jälle karjääri servast üles ronima. Ähh-ähh - jõuan mööda linti esimesse punkti, aga sideseansi jooksul selgub, et ka juba teine punkt on just läbitud. Edasi mööda linti, lõpuks jõuan järele. Kiiret ei ole ja sõbralikult liigume kõik mööda kollast linti edasi - kuhugile see ikka välja viib. Vahepeal kuulame, kes elab oksa sees. Arutame, mis kujulised kõikvõimalikud erinevad puunotid on. Diskuteerime kaasvõistlejatega, kas me oleme sõbrad ja kes on esimesed. Kaasvõistlejad innustavad jooksma ja nii muutub kulgemine märgatavalt kiiremaks. Vahepeal teatab minu põnn teisele, kes on natuke vanem ja eest ära saab, et kuule puhkame vahepeal jalga ka natuke. Teine ei võta kuulda ja teadmine, et finishis ootab lutsukomm ja lootus, et eriti heal juhul saab ka Limpa limonaadi, annab jõudu rada suhteliselt kiiresti ammendada.
Finishisse jõudnud, jätkub seltskonnastumine - nii arutame riietustelgis ühe teise "jooksutädiga", kuidas rada oli, telgist väljaspoolt ühe rattaga onuga, mis kollase korgiga jooki tema joob kuni oleme taas karjääri serval. Nii suurt liivakasti ei ole just iga päev käes. Igatahes kuni issi metsast naasemiseni on karjääri serv, kus saab n korda üles ronida ja n korda alla lasta väga hea lapsehoidja. Põnn on koju jõudes näljane nagu hunt ja kere täis puukinud, heidab vannitoa põrandale pikali ning teatab, et tema ei jaksa hambaid pesta. Igatahes ei ole magamajäämisega täna mingeid probleeme.
Tjah, lahkudes jään vaatama eriti hüpnotiseerivat päikese loojangut.
Comments