Näärilaks 2025

Kusagil hämaral jõuluajal viskab Facebooki algoritm kogu muu pahna sisse ka ühe väärtusliku valguslaigu, ajal mil muu maailm mattub ümberringi aina suuremasse pimedusse.

Umbes nädalajagu päevi annab see võimaluse tihketeks analüüsideks, kus inimtegevusest hüljatud paigas seekord Näärilaksu kangas võidakse lahti rullida. 

Lahutades algosadeks ja uuesti kokku pannes tekstis ilmnenud sõnu: kusagil Harjumaal, kobaraid, mets, raiesmik, tühermaa, raba, ühistransport kui strateegia, püüa aru saada legendist ... võis ju midagi oletada. Või pigem siiski mitte.

Umbes 24 tundi enne stardipaika asumist, saad teada, ahjaa, no muidugi Keila. Kus mujal saakski harrastada varemete alt välja ronimist või urgastesse pugemist, unustada ennast ulguvatele tühermaadele, kobistada koledates soodes.

Strateegilisest ühistranspordist oli selleks tunniks saanud taktikaline rong. Eks 1869. aastal rajatud Paldiski-Peterburi raudtee andis juba toona kaubanduslikke eeliseid.

Keila kooli juurde jõudes oli kõik veel väga kultuurne - naaberautost ronis välja kahe raamatuga kodanik naastes natukese aja pärast kolmega, sel ajal kui ma ei olnud jõudnud veel kättejagatud legendikaartigi ammendada. Uued sõnad: vare sees, vapi all, toas,  angaaris, mõisahoone, lehma kuju, söödasõim ja joomaplats, need said ainult peata olekuks paremini ette valmistada.

Jälle me ei pannud tähele, millal tuli hümni laulda ning osa panegüürikast läks lauluväljakul sahmijate vahel kaduma.

Aga mida rääkida siin üldse legendist aru saamisega kui terve kaardi mõistmisega ei tahtnud mõtteaparaat kohe hakkama saada. Juba nende rongiaegade iga nurga peale sättimine, oli kahtlane märk.

Ja millele võiks viidata kaardile ilmunud pesade teema, nagu ei mäleta varasemast. Kas tõlgendada 'pesa' kui kaardimeistri visiooni millegi hubase ja koduse tähenduses või pigem siiski midagi röövlijõugu asupaigaga seonduvat, või midagi lausa laskuri kaevikuna kollektiivtulirelva ja seda teenindavate võitlejate jaoks või ... on siin tegemist ikkagi lihtsalt ühe tavalise Eesti kartulimugulate kogumi ehk pesaga.

Aga selle kaardiga ongi nii, et kuna tuleb kohe hakata panema, siis pärast kodus vaatad, millises pesas oleks pidanud käima ja mida seal tegelikult tegema pidi, umbes nagu jaapanlased turismireisil, koha peal teed nii palju pilte kui jõuad ja pärast kodus vaatad, kus käisid.

Tuleb muidugi sissejuhatuseks kohe ära öelda, et võttis õhtu lõpuks kukalt sügama, mis Näärilaks see õigupoolest oli, kui meie 17st külastatud punktikohast, ei õnnestunud meil end ühtegi päevavalgust kartvasse kohta mahutada. Me kodus panustasime eelnevalt, et kaks punkti ikka kätte saame.

Aga jaa, mõisad ja nende ümbruskond on olnud läbivalt hea aines Näärilaksu läbi viimiseks. Nii ka seekord, kaks pesa viiest moodustusid unustatud mõisate ümber. Ega ma ei imesta, kui see kahtlane otsitav tegelane, Näärivana, on ka tegelikult hoopis kummitus kaduma läinud Eestimaa aadelkonnast, kes ei jõudnud õigel ajal paadi peale ja nüüd aitab siin Näärilaksu korraldada. Mis tal vaesekel seal varede vahel muud teha on. No vaadake seda heledate lokkidega tüüpi näiteks seal joomaplatsil teiste kohalikega elu üle arutamas. Tuli otse maha põlenud Lehola mõisa mantelkorstnast. Ta ei taipa siiamaani, miks Vasalemma sohvoosi kontori rahvas enam näärikinke ei taha ... ja nüüd jagab siin seltskonnale mingeid mälestusi. Ja seltskond sinisilmseid, muudkui püüab neid taaselustada. 

Foto: Tauno Riibak
Näärilaksu jagatud kaustast

Aga hea on, teiste kallal naaksuda, kui küll sai seal isegi mõnda asja mõeldud, aga jäetud tegemata  ja mõnda jällegi tehtud ilma mõtlemata.

Dilemmatsesime stardis, kas läheneda proosaliselt rongiga Kloogale või luuleliselt hoopis tagurpidi ringiga. Aga vahet ju lõpuks pole, sest kahjutundega tuli nentida, iga uus samm viis su ikka vältimatule lõpule lähemale.

Sportreci gps jälgimine on kohati päris lõbus, kuidas põhimass pärast keskväjakul kuuse juures käimist rongile istub, 20. punkti juures pööningul peatuse teeb, et siis Kloogal värskesse talveõhku astuda ning mõisa maadele suunduda. 

Kui 18. sajandil tehtud mõisamajades esines ikka veel sidemeid taluarhitektuuriga, äärimisel juhul mõni fassaadile lisatud kolmnurkviil nagu Leholas, olid nood dekoorilt vaesed, kaine ja ökonoomse ehituviisiga, saades ometi omakorda eeskujuks 19. sajandi lõpul jõukamale taupojale häärberi rajamisel. 

Siis 1794 aastal ehitatud Klooga mõis äratas tähelepanu juba varasel ajal, oma meeliköitva asendi tõttu järve kaldal, kõrvalhoonete punaste kivikatustega, väikese sadamaga koos tornikujulise kalurimajaga, baroksena mõjuva fassaadidekooriga ja muidugi liseenjaotusega esiletõstetud keskrisaliidi kolmnurkfrontooni viiluvälja paigutatud omanike stukis teostatud vapiga. Ilmselt punkt 6, mida teised nägid ja mõned ainult loevad selle kohta.*

Vähe sellest, et sinna 1939. aastal nõukogude sõjaväebaas paigutati ja see neist 1992 varemetesse jäi, tormasid 2026 2. jaanuari õhtul otse Klooga rongilt sinna näärilaksu hordid. Mis pärast seda sai, minu silmad seda näinud ei ole. Ilmselt pesitseb seal endiselt mõni Näärivana. 

Samal ajal siirudusime me Jaaniga pesasse 5. See oli väikekodanlikult tervisele rõhuv kivide ja nende hunnikute otsing terviseradade ümbruses ja valgustuspostide tabamine Spordi ja selle teise, täiesti väljahääldamatu nimega tänaval.

Kahe raudtee haru vahele jäi hunnitu võpsik ja seda läbiv jalgrada koos täiesti hunnitu kiigeplatsiga - jagus seal kiikesid igas konstruktsioonis keset täiesti sood ja koledat, punkt 38.

Jalutasime Kulnas koos teiste külaelanikega ja suures tuhinas panime 37 punkti laternapostist esiotsa mööda, et siis siirduda koerarajoonist läbi (tõesti väga palju haukuvaid isendeid tekkis korraga ümberringi) otse kurjade veiste naabruses olevasse pessa 4 ehk labürinti. Võib-olla kohalikud teavad paremini, aga võib-olla seda võiks kutsuda ka Pusuvälja niiduks. 

Peamine oli seal tohutu kraavivõrgustiku vahelt nii kaardi kui eraldi aerofoto või labürindi enda abil leida õiges järjekorras üks kraavi ots, üks kraavirist, üks kivihunnik ja mis kõige lihtsam - üks põõsas.   

Jaan oli labürindi kuskil käigult ära lahendanud ja nii me asusime kiirelt seal padrikus kraavide vahel sumama. Vähe sellest, et Jaan must umbes 1 kilo kergem ja mina temast 1 kilo raskem, lahenes seis loomulikul nii, et kui tema heljub üle umbes 3 cm paksusega jääst, siis mina korraldasin mõlema jala jaoks ikka väikese mauka. Ja isegi keset lagedamat heinamaa ala, vajusin täiesti lambist poolest säärest pori mülkasse. Nu i laburint takoi.

Noh mis sellest ka oli, midagi ei olnudki, punktid 36-33 tulid ja 32, 31, 30 takkapihta nagu loha mööda.

Ja mitte see, ei takistanud meil punkti 30 juures pessa 3 siirdumast, et meil oleks aeg otsa saama hakanud. Selle peale me üldse hallollust ei taibanud raisata. Pigem oli arutluse all küsimus, kas jäätunud püksisääre ja märgade jalgadega on arukam minna rongi peale või jala. 

Jaan tuletas meelde, et meie sel aastal ultraveteranide aastakäiku sattumisele vaatamata, on selline närvide olemasolu teadvustamine ainult kasulik. Aitavat säilida ja ta lubas mu hiljuti ühel üritusel WUV55 klassi registreeringust ette poole tagasi tõsta. Et mitte sattuda W21 klassi, tundus enda külmutamise asemel pesas 3 siiski tark tagasi alguspunkti siirduda. Nagu hiljem selgus, oli see ka ajaliselt ainuvõimalik. Tegelikult ma vist sattusin hoogu, enne tuleb läbi teha superveterani staatus, aga vahet pole, number räägib ise ja ühed hüperveteranid kõik.

Pealegi on üks lõputu tagasitee - kulgemine mööda lõputut kergliiklusteed, ikka meie rogainide ja näärilaksude pärisosa. Nii ka seekord, sai see 6 kilomeetrit linna südamesse tagasi jala visatud. 

Selle aja peale püksisäär kolises vastu teist jalga nii, et Jaan arvas kogu aeg, et meiega koos on keegi veel, minul hakkas üks kints külmetama, aga varbad endiselt liikusid.

Parasjagu oli aega, et käia Keila linna 1955. aastal generaalplaaniga vanast turuplatsist ümberkujundatud uuel keskväljakul, mille äärde rajati toona kultuurimaja, partei rajoonikomitee, haigla, kino ja kaubamaja. Üks väheseid väikelinnu, kus suursugune keskväljak koos hoonestusega valmis suudeti ehitada, enne kui kommunism peale tuli. Küllap oli näärivanal selles lootusetult toretsevas, mõisahooneid meenutavas kultuurimajas omal ajal lööki. 

Ametlikku aega jäi lõpuni veel 3 minutit, kui me omale piruka hambusse saime ja pudistades Näärilaks püüdsime hääldada. 

Noos käes, käed-jalad ka küljes ja liiguvad, vaim varju poolelt valguse poolele tagasi aetud. Mis siis saabki veel aasta alustamiseks olla.

Loota et vaimu ja teravust jagub uueks aastaks peale ultraveteranide ka Näärivanal ja tema käsilastel. 

* Mõisa materjalid "Eestimaa mõisad", Tallinn Kunst 1996, Juhan Maiste