XT Talverogain Rocca al Mares
Vähemalt olid korraldajad oma üritusele õige nime pannud.
Vaatamata formaalsele märkele kalendris ja piltidelt vastu siravale päikesele ažuurse taeva taustal, puhus jäine tuul ning nullkraadi ümber vibreeriv õhutemperatuur kraapis kurku.
Õigupoolest ei pidanudki ma sellele ettevõtmisele ennast vedama. Panime pesakonna varakult kirja hoopis nädala pärast toimuvale 2. Linnarogainile, et alustada rogainihooaega rahuliku perekondliku uimlemisega, aga Triina võistkonnas vabaks jäänud koht ei leidnud asendajaks muud persooni kui minu ebasportliku kere, mille füüsist on sel talvel aidanud koos hoida vaid kord nädalas reketiga vehkimine tennisesaalis ja mõned rahmeldamised FSNM'i laupäeva hommikutel.
Seega küsimus jäi, kui suureks piduriks ma Triina tempole olema saan. No eks ma ikka sain, eriti teises pooles. Samas üllatasin iseend, et niigi hästi vastu pidasin ja me kokku oma umbes 22 kilomeetriga DD40'ste hulgas lausa kolmandaks platseerusime. Suured tänud muidugi Triinale. Väärib imetlust tema oskus asjatult mitte jokutada ning ühtlases rahulikus tempos eksimatult punkte ära noppida.
Ma olen harjunud ikka kaardis olema, kuid nii mõneski kohas toimis Triina materjali läbitöötamise oskus käbedamalt ning mul jäi vaid käigupealt kohaneda. Sellises koosluses me polegi aga kunagi koos tegutsenud ja ses mõttes laabus meie lõimumine väga ladusalt.
Nelja tunnise teekonna planeerimiseks anti aega 5 minutit ja eks tagantjärgi võib muidugi veidi targutada. Nagu alati, rogainid jäävad olekseid täis.
Loomaia ja Vabaõhumuuseumi aiapiirete tundmine võis sel kaardil kindlasti eelise anda. Teine lotokam koht oli eramajade piirkonnad, kus selgus, et eksisteerib läbikäike, mida kaardil selgelt ei olnud - n punkt 62 juures või siis uuemad majad sootuks puudusid kaardilt. Punkti 90 juures ei loeks kaardilt mingi valemiga välja, et seal pankrannikust üles kannatab ronida. Aga eks üllatused maastikul vaid lisavadki värvi.
Arvestasime omis plaanides 20 kilomeetrise ringiga ning see ei jätnud palju variante valikuteks, millises suunas liikuma minna. Kakumäe poolsaar oli punkte piisavat tihedalt täis, võrreldes Veskimetsa/Merimetsa osaga, rääkimata Kopli poolsaare kaugemast ja hõredamast assortiist.
Kui meie Triinaga Kolu kõrtsi jõudsime, ei olnud kitarritund veel alanud. Nii ei jäänudki muud üle, kui VÕM'is punktid üles noppida ja põigata edasi Õismäe rappa. Just selle osa lahendamisel võib dilemmatseda, et mitte lausa trilemmatseda, mis pidi neid punkte oleks tasunud üles korjata. Nii saime kaare 32-60-40-80-70, jättes võtmata 21. Viimast võiks ju süüdistada isegi teoreetilises 2. koha kaotuses omaealiste ja -sooliste hulgas. Aga las need rogainijärgsed klassikalised pisioleksid jääda.
Kõige emotsionaalsem etapp oligi vast 70-90. Liikusime pankranniku alt mere piiril. Loodusjõud halastamatult närimas kaldaservi ning nii oli mitmest kohast üpris värsket varingut märgata. Üles poole parem ei tahtnudki vaadata, sest mine tea - kas järjekordne mänd ei mõtle just nüüd alla sadama hakata. Põhjakaare tuul, mis rullis Kopli lahte jäneseid, andis kivil hüplejatele teada, et nad on põhjamaa lapsed ja kannatagu ära.
Nagu selgus, sai 90nda punkti juurest lahedalt üles ning nii oli hea kohe ka 51 ära võtta, kuigi me väikse haagiga sinna sattusime.
22 asus kaldaehitise sees ning kui kaasvõistlejad poleks uberikust välja marssinud, poleks võib-olla kohe taibanudki, et tuleb varesse sisse punkti järgi minna. Legend sellele mõistatusele otse kaasa ei aidanud. 22-71 oli taas võimalus jätkata kividel turnimist karmi tuule käes või liikuda üle maanina soojemale poole ja kügeleda rannikuserval lääne poolt. Tegime oma siksaki viimasel moel. Aeglasem, aga soojem.
Tagasitee Kakumäe poolsaare lõuna osas oligi hoopis leebem ja kevadisem. Tõttöelda on seal kolossaalselt palju maju. Sakitasime oma 42-41-61-34-81-63-62, leiutasime tuttavate elukohti ning hämmeldusime kui elutihedaks see piirkond saanud on. Triina näiteks mäletas neljapäevakuid 80.ndatest neis nüüdseks tihilt täisehitatud paigus.
Uuesti põige Õismäe rappa 31-50, mis üllatas jäise õhuga, mida kuivast rabametsast ei oodanuks. Võtsime üles veel ära korjamata 30-20 ja rehkendasime, milline on teoreetiline varu 44 jaoks. Meie tempo jaoks ei olnud ja nii jäi autopoodide vahel veel läbi lipata 25st.
Üks ütlemata hunnitu päeva veetmise viis. Eks ma veidi tüma olin. Jäisest põhjatuulest, kividel kalpsamisest, rabataimede vahel sumamisest, lõpututest uuselamurividest, veidi tihedamast tempost kui omapäi liikunud oleks.
Ebatavaliselt kuiv kevad huvitaval maastikutükil. Õismäe raba turbasammal krõbises talla all. Jääpankadega oleks saanud sõita veel vaid Vabaõhumuusemi tiigil.
Nädalapärast jälle, teises koosseisus, linna teises servas.
Eduardi pilte ja tähelepanekuid.
Vaatamata formaalsele märkele kalendris ja piltidelt vastu siravale päikesele ažuurse taeva taustal, puhus jäine tuul ning nullkraadi ümber vibreeriv õhutemperatuur kraapis kurku.
Seega küsimus jäi, kui suureks piduriks ma Triina tempole olema saan. No eks ma ikka sain, eriti teises pooles. Samas üllatasin iseend, et niigi hästi vastu pidasin ja me kokku oma umbes 22 kilomeetriga DD40'ste hulgas lausa kolmandaks platseerusime. Suured tänud muidugi Triinale. Väärib imetlust tema oskus asjatult mitte jokutada ning ühtlases rahulikus tempos eksimatult punkte ära noppida.
Ma olen harjunud ikka kaardis olema, kuid nii mõneski kohas toimis Triina materjali läbitöötamise oskus käbedamalt ning mul jäi vaid käigupealt kohaneda. Sellises koosluses me polegi aga kunagi koos tegutsenud ja ses mõttes laabus meie lõimumine väga ladusalt.
Nelja tunnise teekonna planeerimiseks anti aega 5 minutit ja eks tagantjärgi võib muidugi veidi targutada. Nagu alati, rogainid jäävad olekseid täis.
Loomaia ja Vabaõhumuuseumi aiapiirete tundmine võis sel kaardil kindlasti eelise anda. Teine lotokam koht oli eramajade piirkonnad, kus selgus, et eksisteerib läbikäike, mida kaardil selgelt ei olnud - n punkt 62 juures või siis uuemad majad sootuks puudusid kaardilt. Punkti 90 juures ei loeks kaardilt mingi valemiga välja, et seal pankrannikust üles kannatab ronida. Aga eks üllatused maastikul vaid lisavadki värvi.
Kui meie Triinaga Kolu kõrtsi jõudsime, ei olnud kitarritund veel alanud. Nii ei jäänudki muud üle, kui VÕM'is punktid üles noppida ja põigata edasi Õismäe rappa. Just selle osa lahendamisel võib dilemmatseda, et mitte lausa trilemmatseda, mis pidi neid punkte oleks tasunud üles korjata. Nii saime kaare 32-60-40-80-70, jättes võtmata 21. Viimast võiks ju süüdistada isegi teoreetilises 2. koha kaotuses omaealiste ja -sooliste hulgas. Aga las need rogainijärgsed klassikalised pisioleksid jääda.
Nagu selgus, sai 90nda punkti juurest lahedalt üles ning nii oli hea kohe ka 51 ära võtta, kuigi me väikse haagiga sinna sattusime.
Tagasitee Kakumäe poolsaare lõuna osas oligi hoopis leebem ja kevadisem. Tõttöelda on seal kolossaalselt palju maju. Sakitasime oma 42-41-61-34-81-63-62, leiutasime tuttavate elukohti ning hämmeldusime kui elutihedaks see piirkond saanud on. Triina näiteks mäletas neljapäevakuid 80.ndatest neis nüüdseks tihilt täisehitatud paigus.
Üks ütlemata hunnitu päeva veetmise viis. Eks ma veidi tüma olin. Jäisest põhjatuulest, kividel kalpsamisest, rabataimede vahel sumamisest, lõpututest uuselamurividest, veidi tihedamast tempost kui omapäi liikunud oleks.
Ebatavaliselt kuiv kevad huvitaval maastikutükil. Õismäe raba turbasammal krõbises talla all. Jääpankadega oleks saanud sõita veel vaid Vabaõhumuusemi tiigil.
Nädalapärast jälle, teises koosseisus, linna teises servas.
Eduardi pilte ja tähelepanekuid.
Comments