Käigud Löwenruh pargis
Kuigi kolmapäeva õhtus oli ridamisi põhjuseid end mitte pimeduse kätte vedada, ikkagi leidsin vastuargumente ja meelitasin kere Kullo taha mänguväljakule.
Joon-o formaat esitles justkui mõnd salakäikude süsteemi mõnes Egiptuse püramiidis, mis tuli taandada hoopis Mustamäe majade vahel ruutpesiti liikumiseks, eesmärgiga tabada joonelt õigeid punkte ja jätta vahele valesid.
Kolmandat korda täpselt sarnasesse majade nurka sattumine, mõjus nii ehutavalt, et joonel asunud kaks järgmist õiget punkti on nägemisulatusest täielikult kaotsi saanud. Detailide nägemise oskus, mis aidanuks eristada sarnase laotusega hoove, anduks kindluse, et pole satutud mingisse lõputult copy&paste'tavasse ajalõiku.
Mingil hetkel tekkis tunne nagu pimesiku mängus, kus silmad kinni seotakse ja ümber oma telje ringi keerutatakse ja siis suvalises suunas lahti lastakse. Mustamäelastel võis ju tekkida küsimusi, milliseid seeni need tüübid söönud on, kes jadamisi pimeduse varjus hoovides nurgelisi ringe teevad, lambid otsaees põlemas, ümber kindlate põõsaste ja pesupuude kõik ühtemoodi suunda muudavad ning mööda rõdualuseid kooberdavad selle asemel, et õkva tähiseni liikuda.
Pärast kohustuslikku kontrollpunkti osutus mõnevõrra dendroloogiliseks ülesandeks Kullo esisel platsil arvata ära, kas 48 on õige või vale punkt, hindamaks kriitiliselt kaardile kantud ja kandmata puid. Näib, et sellest objektide virvarrist on vaid üksikud õigesti jagu saanud. Eks püramiidi keskmesse pääsemiseks on eksitavad trikid möödapääsmatud.
Endal kiskus kiiva lõvi taga, justkui valvsa sfinksi pilgu all, kandilise tiigi sees õige liikumistrajektoori tekitamine, kuid ilmselt rohkem tulenevalt soodsast tuulest ja indianajonelikust õnnest pole rohkem eksimisi SI-pulgale jäänud.
No kes oleks arvanud, et tühipaljas jupp Mustamäed oma korduma kippuva välimusega õhtutunnil niipalju elevust tekitada võiks.
Joon-o formaat esitles justkui mõnd salakäikude süsteemi mõnes Egiptuse püramiidis, mis tuli taandada hoopis Mustamäe majade vahel ruutpesiti liikumiseks, eesmärgiga tabada joonelt õigeid punkte ja jätta vahele valesid.
Mingil hetkel tekkis tunne nagu pimesiku mängus, kus silmad kinni seotakse ja ümber oma telje ringi keerutatakse ja siis suvalises suunas lahti lastakse. Mustamäelastel võis ju tekkida küsimusi, milliseid seeni need tüübid söönud on, kes jadamisi pimeduse varjus hoovides nurgelisi ringe teevad, lambid otsaees põlemas, ümber kindlate põõsaste ja pesupuude kõik ühtemoodi suunda muudavad ning mööda rõdualuseid kooberdavad selle asemel, et õkva tähiseni liikuda.
Pärast kohustuslikku kontrollpunkti osutus mõnevõrra dendroloogiliseks ülesandeks Kullo esisel platsil arvata ära, kas 48 on õige või vale punkt, hindamaks kriitiliselt kaardile kantud ja kandmata puid. Näib, et sellest objektide virvarrist on vaid üksikud õigesti jagu saanud. Eks püramiidi keskmesse pääsemiseks on eksitavad trikid möödapääsmatud.
Endal kiskus kiiva lõvi taga, justkui valvsa sfinksi pilgu all, kandilise tiigi sees õige liikumistrajektoori tekitamine, kuid ilmselt rohkem tulenevalt soodsast tuulest ja indianajonelikust õnnest pole rohkem eksimisi SI-pulgale jäänud.
No kes oleks arvanud, et tühipaljas jupp Mustamäed oma korduma kippuva välimusega õhtutunnil niipalju elevust tekitada võiks.
Comments