Kadrioru kandi üks nurmkana läks pärast maratoni orienteeruma
Lõpuks ometi, ilmus Kompassi kalendrisse võimalus haarata õhtutunnil ämbrist punaste rõngastega kaart. Või mis veel aitaks päästa ümara kanalise vormist, mis aasta linnust eeskuju võttes, enda keregi näikse võtvat. Või mis veel aitaks murda pikaleveninud talve, mis on lasknud sirada kümnendi päiksevaesemal külmaperioodil.
No ja nii, veidi põldpüülikult, enamasti joostes, vahel kätega veheldes ja sulast libedatel tänavatel liueldes, jääkoorikust läbi vajudes, kael õieli puude otsast punkte otsides, ma ennast Löwenruh pargis tundsin.
Rada ise kulges siblides mööda Linnu teed - Räägu, Varese, Kaarna, Algi, Tedre, Kuldnoka, Räägu, Vuti tänava majade hoovides ja ümber.
Seda, et pargis tiigi jää kannab, andsid teada värsked jäljed, mis üle kanali kulgesid ja kuigi mu ees liikus üle jääkaane hoopis õhem isend kui mina, siis risikin isegi otseteega, lootuses vajadusel lendu tõusta. Aga puhta umbes jää, kandis kõik tiivulised ja muud uitajad.
Talv nagu mõni salakaval rebane, murrab edasi.
---
Tõsi, talv ei ole ju päris lootusetu kui see annab võimaluse suusatada. Nii ma libistasingi massiivse nohuga läbi mõned nädalad tagasi 63 kilomeetrit, mis jäid Otepää ja Elva vahele. Tatt lippas kohati paremini kui suusk. Nohu näikse olevat aga nähtus, mis sõltumata sellest, kui palju endale pseudoefedriini sisse kallata või sõltumata sellest, kas suusatada Tartu Maraton läbi või mitte, kulgeb ikka oma 'mõnusat' kahe-kolmenädalast tsüklit. Ja Tartu Maraton nohuga läbi niguleda on suhteliselt köki-möki nohuga lennukis lendamise kõrval, eriti kui pead samal õhtul kaks korda järjest maanduma.
Rada ja ilm olid super ja endiselt on raske kirjeldada seda meeleseisundit, mis tekib Harimäe järgsetel laskumistel. Seal tagaotsas, isegi pärast parte, neegreid ja krokodille, kus hõljusid veel vaid mõned üksikud kaasliuglejad, oli lihtsalt lumm kihutada alla mööda sirgeid lumme volditud jälgi.
Suusavalitsemisega esines seekord probleeme ja nii ma vist oma korda neli viskasin veidrates kohtades käpuli. Kõige naljakam juhus oli stardipoolses otsas, kus summ veel suhteliselt koos, kui ühel laskumisel üks vennike otsustas eespool diagonaalis käed laiali üle radade alla laskuda, samal ajal kui ülejäänud püüdsid üksteise järel sahka pidurdades hoogu maha võtta. Tulemuseks oli see, et kõik kelle eest tüüp mööda sõitis, võtsid rohkem balletis kui suusatehnikas tuntuid poose ning minu seljataga olev rivi potsatas hoo maha saamiseks tagumiku peale istuli mu endaga eesotsas ja nii me siis üksteist emmates rongis alla sõitsime.
Või mis ma oskangi kiunuda, terve sügistalve sai hakkama ilma kriipsugi nohu ja köhata, kui siis kolm päeva enne maratoni kurnvav nohulaks maabus.
Nüüd siis, ootame ja vaatame edasi, kuidas nurmkanadel o-väljadel läheb.
Rada ise kulges siblides mööda Linnu teed - Räägu, Varese, Kaarna, Algi, Tedre, Kuldnoka, Räägu, Vuti tänava majade hoovides ja ümber.
Seda, et pargis tiigi jää kannab, andsid teada värsked jäljed, mis üle kanali kulgesid ja kuigi mu ees liikus üle jääkaane hoopis õhem isend kui mina, siis risikin isegi otseteega, lootuses vajadusel lendu tõusta. Aga puhta umbes jää, kandis kõik tiivulised ja muud uitajad.
Talv nagu mõni salakaval rebane, murrab edasi.
---
Tõsi, talv ei ole ju päris lootusetu kui see annab võimaluse suusatada. Nii ma libistasingi massiivse nohuga läbi mõned nädalad tagasi 63 kilomeetrit, mis jäid Otepää ja Elva vahele. Tatt lippas kohati paremini kui suusk. Nohu näikse olevat aga nähtus, mis sõltumata sellest, kui palju endale pseudoefedriini sisse kallata või sõltumata sellest, kas suusatada Tartu Maraton läbi või mitte, kulgeb ikka oma 'mõnusat' kahe-kolmenädalast tsüklit. Ja Tartu Maraton nohuga läbi niguleda on suhteliselt köki-möki nohuga lennukis lendamise kõrval, eriti kui pead samal õhtul kaks korda järjest maanduma.
Rada ja ilm olid super ja endiselt on raske kirjeldada seda meeleseisundit, mis tekib Harimäe järgsetel laskumistel. Seal tagaotsas, isegi pärast parte, neegreid ja krokodille, kus hõljusid veel vaid mõned üksikud kaasliuglejad, oli lihtsalt lumm kihutada alla mööda sirgeid lumme volditud jälgi.
Suusavalitsemisega esines seekord probleeme ja nii ma vist oma korda neli viskasin veidrates kohtades käpuli. Kõige naljakam juhus oli stardipoolses otsas, kus summ veel suhteliselt koos, kui ühel laskumisel üks vennike otsustas eespool diagonaalis käed laiali üle radade alla laskuda, samal ajal kui ülejäänud püüdsid üksteise järel sahka pidurdades hoogu maha võtta. Tulemuseks oli see, et kõik kelle eest tüüp mööda sõitis, võtsid rohkem balletis kui suusatehnikas tuntuid poose ning minu seljataga olev rivi potsatas hoo maha saamiseks tagumiku peale istuli mu endaga eesotsas ja nii me siis üksteist emmates rongis alla sõitsime.
Või mis ma oskangi kiunuda, terve sügistalve sai hakkama ilma kriipsugi nohu ja köhata, kui siis kolm päeva enne maratoni kurnvav nohulaks maabus.
Nüüd siis, ootame ja vaatame edasi, kuidas nurmkanadel o-väljadel läheb.
Comments