Ringlinn
Kui Väike-Õismäe ring ei oleks veidi põhja-lõuna suunas väljavenitatud, võiks arvata, et tolle maha joonistamisel on arhitekte Meelakit ja Porti inspireerinud budistlik mandala, kus ringi sees olevad ruudud tähendavad siirdumist materiaalselt tasandilt vaimsele või on neid köitnud hoopis maiade kalender.
Midagi võiks ju üritada märke moodustavatest majade ja tänavate laotusest välja lugeda, kui vaadata kosmose poolt.
Milleks ikkagi selline ring, täielikkuse sümbol - inimese hingamine, sünd, elu ja surm - samal ajal kui inimesed Õismäe ringis igapäevaselt askeldades vaevalt toda kõiksuse maagiat tajuvad, kui loodu eesmärgiks oli pakkuda pigem nõukogulikult kipakal viisil kohalikku elulaadi. Elanikud oma kodukanti ülevalt eriti tihti vaatama just ei pääse. Eks ajastu püüdles omamoodi pseudotäiuslikkusele.
"Mikrorajoon tähendas sellist elupiirkonda - kus inimesed saaksid kõik oma igapäevakäigud - käia lasteaias, koolis, söömas, poes, hoikassas, postis, puhata, sportida ületamata suure liiklusega teid. Vabaplaneeringuga majad olid läänes mõeldud asendama 5-7 korruseliste kitsaste ja pimedate siseõudega üürikasarmute kvartaleid, kus tänavate ääres ei kasvanud ühtegi puud. Tagada demokraatlik päike, värske õhk ja loodusvaade igasse korterisse. Hakati ellu viima 1920.ndate Weimari vabariigi vasakpoolsete arhitektide ja Le Corbusier' utoopilisi ideid, mida Läänes sel ajal asuti juba korrigeerima." Mart Kalm, Eesti 20. sajandi arhitektuur
Ringteel on orientiirid rasked tekkima ning autoga on seal kerge kaotada taju oma täpsest asukohast. Kuidagi saab sealt orbiidilt ikka välja - mõned maamärgid on ajaga tekkinud.
Tänase päikselise kevadilmaga kiiskaval valgel lumel, püüdsin lahendada rõngaslinnas silgates topeltvaliku ülesannet. See muudab paneelmajade vahele paigutatud punktide tagaajamise irratsionaalsemaks, suurendab vaimutöö osakaalu füüsilise suhtes ja tõendab ülivõimsalt 'kui pea ei jaga, peavad jalad jagama' elulisust.
Lasin esimese ringi suurelt mõtlemata järjest läbi ja jätsin kogu nuputasime teise ringi. Silmitsesin palju ma seda sõõrjat mudru silmitsesin, fokusseerudes tiigi keskpunkti või otsides äärtelt disharmooniat, välja tuli nii nagu tavaliselt.
Kevad ei ole enam mägede taga, kevad on mägedes. Mõtlesin kohata urbanistlikku hilistalvist linnapori, kohtasin kevadist puhasvalget lumemaastikku.
Midagi võiks ju üritada märke moodustavatest majade ja tänavate laotusest välja lugeda, kui vaadata kosmose poolt.
Milleks ikkagi selline ring, täielikkuse sümbol - inimese hingamine, sünd, elu ja surm - samal ajal kui inimesed Õismäe ringis igapäevaselt askeldades vaevalt toda kõiksuse maagiat tajuvad, kui loodu eesmärgiks oli pakkuda pigem nõukogulikult kipakal viisil kohalikku elulaadi. Elanikud oma kodukanti ülevalt eriti tihti vaatama just ei pääse. Eks ajastu püüdles omamoodi pseudotäiuslikkusele.
"Mikrorajoon tähendas sellist elupiirkonda - kus inimesed saaksid kõik oma igapäevakäigud - käia lasteaias, koolis, söömas, poes, hoikassas, postis, puhata, sportida ületamata suure liiklusega teid. Vabaplaneeringuga majad olid läänes mõeldud asendama 5-7 korruseliste kitsaste ja pimedate siseõudega üürikasarmute kvartaleid, kus tänavate ääres ei kasvanud ühtegi puud. Tagada demokraatlik päike, värske õhk ja loodusvaade igasse korterisse. Hakati ellu viima 1920.ndate Weimari vabariigi vasakpoolsete arhitektide ja Le Corbusier' utoopilisi ideid, mida Läänes sel ajal asuti juba korrigeerima." Mart Kalm, Eesti 20. sajandi arhitektuur
Ringteel on orientiirid rasked tekkima ning autoga on seal kerge kaotada taju oma täpsest asukohast. Kuidagi saab sealt orbiidilt ikka välja - mõned maamärgid on ajaga tekkinud.
Tänase päikselise kevadilmaga kiiskaval valgel lumel, püüdsin lahendada rõngaslinnas silgates topeltvaliku ülesannet. See muudab paneelmajade vahele paigutatud punktide tagaajamise irratsionaalsemaks, suurendab vaimutöö osakaalu füüsilise suhtes ja tõendab ülivõimsalt 'kui pea ei jaga, peavad jalad jagama' elulisust.
Lasin esimese ringi suurelt mõtlemata järjest läbi ja jätsin kogu nuputasime teise ringi. Silmitsesin palju ma seda sõõrjat mudru silmitsesin, fokusseerudes tiigi keskpunkti või otsides äärtelt disharmooniat, välja tuli nii nagu tavaliselt.
Kevad ei ole enam mägede taga, kevad on mägedes. Mõtlesin kohata urbanistlikku hilistalvist linnapori, kohtasin kevadist puhasvalget lumemaastikku.
Comments